Pokudest ja mutionust

13. dets. 2013 Maie Tuulik kasvatusteadlane - 7 kommentaari

Vaatasin koos kuueaastase pojapojaga Estonia talveaias lastelavastust „Pokude aastaring”. Üks väike tüdruk hakkas suuri ja hirmuäratavalt kahisevaid Pokusid nähes lohutamatult nutma, surus end ema rinna vastu ega rahunenudki maha. Nendel jäi see etendus nägemata. Meie väikemehe silmad särasid, temale etendus meeldis. Tema küsimus minule oli: „Aga kes siis korraldab kogu seda ilmavärki, kes on see reguleerija?” Vanataat Puuko viskas küsimuse küll õhku, aga otsesõnu sellele ei vastanud. Mind hämmastas, et kogu sellest lavastuslikust virvarrist noppis laps üles küsimuse, millele ta etendusest otsesõnalist vastust ei saanud.

Tuntud lapsepsühholoogi Jean Piaget’ arvates kogeb laps tugevat sidet ümbritseva loodusega ja tunnetab erksalt elu mõjutavat väge. Need tunded saavad usulisteks, kui ümbrus toob Jumala lapse mõtteellu. Lapse maailmas pole midagi juhuslikku, igal asjal peab olema mõte ja eesmärk. Kui laps seletab maailma spontaanselt, asetab ta esikohale inimese. Kui ta on saanud teadmisi Jumalast, asetab ta esikohale Jumala. Usuline areng vajab samamoodi suunamist nagu intellektuaalne ja füüsiline.

Usuelu kolm valdkonda

Üldlevinud väärkäsitluse järgi on usk midagi väga isiklikku, vaid tundeelu puudutavat. Uku Masing on kirjutanud, et mitte ainult religioonis, vaid inimelu igas valdkonnas on võimalik eraldada suhteliselt iseseisvad valdkonnad: teadmised mingist asjast, selle asja kogemine vahetu läbielamisena ja vastav käitumine, st rituaalid, tavad, traditsioonid.

Religiooni puhul tähendab läbielamine ja kogemine uskumist. See on tõepoolest igaühe „südame” asi. Miks pigistame aga silmad kinni kahe ülejäänud osa suhtes? Miks arvame, et inimkonna kogutud teadmised on ülearused ja igaühe enda asi?

Usuõpetuses haigutab meil aastakümneid kestnud tühimik. Soomes on usuõpetus koolihariduse lahutamatu osa mitte ainult teadmiste ja nn puhta informatsiooni edastajana, vaid ka väärtuskasvatuse kindla alustalana. Kui lapsesse ei sisendata aukartust, austust, tänulikkust ja sõnakuulmist Jumala ja vanemate vastu, siis on kohal nende vastandid – küünilisus, jõhkrus, enesekesksus –, mis välistavad kasvatusliku mõjutamise ülepea.

Täname mutionu

Laias laastus jaguneb inimkond mingit Jumalat või jumalaid uskuvaks enamuseks ja üldse mitte mingit Jumalat uskuvaks vähemuseks. Kirjanik Mari Saadi arvates peaks lapsi harjutama teadmisega, et meie materiaalse maailma taga võib olla sama reaalne teine maailm, mitte aga tühjus. Meelte ja katseaparaatidega seda tajuda ei saa ja just seepärast tegelebki teadus asjadega, mida saab mõõta, katsete teel kontrollida jms. Käsitlus, mille järgi Jumala, vaimse maailma ja inimese hinge olemasolu võib olla materiaalse maailma alus ja põhjus, peaks seisma meie haridussüsteemis kõrvuti ja võrdväärsena loodusteadusliku ainekäsitlusega, hariduse kohustusliku osana, sest vaid nii saaks noor inimene vaba arutluse kaudu kujundada oma maailmavaadet, arvas kirjanik.

Miks peame lapsevanemate ja õpetajatena leppima sellega, et inimeseks olemise kõige tähtsam ja vanem õpetus on meil tabu? Selle ilmekas näide on paljudes lasteaedades levinud liisusalm, millega tõustakse söögilauast:

„Suur tänu, kõht on täis,

mutionu külas käis.”

Me ei õpeta oma lapsi tänama taevaisa ega loojat ega isegi mitte kokatädi, vaid ühte väikest pimedas mullapõues ukerdajat, kes meie ilusa muru üles songib ja meile palju meelepaha ning kahju teeb! Tulemuseks võib olla, et „lapsed teavad, et neil tuleb arvestada vaid inimestega, kes on reeturlikud, valelikud, ülekohtused ja julmad. Petmise ja pugemise õpib elluastuja ka varsti ise selgeks ning selle varal jõuab tükk maad edasi. Tõe võtab inimene oma eluprogrammi viimasena, sest pole selles näinud muud kui erisuguste tõekspidamiste ristatud mõõku,” ütles ühes usutluses tuntud kirikuõpetaja Harri Haamer.


7 kommentaari teemale “Pokudest ja mutionust”

  1. Kristi Saksing ütleb:

    Mu tütre lasteaias oli väga ilus komme enne lauda istumist lausuda palve:
    “Maa on selle meile andnud, päike selle kasvatanud.
    Armas päike, armas maa,
    teid ma tahan tänada.”
    Öeldi veel “Jätku leiba.” Ja alles siis asuti sööma.
    Aga ega vist seda kommet tõesti palju pole.
    Enamikes eesti toidulaudades öeldakse tihti lihtsalt:”Head isu”, kuigi see on ka hoopis mujalt tulnud komme.

  2. Juku ütleb:

    Austatud autor! Kas see kõik ei ole Teil liig keeruliselt esitatud? Leian, et inimeseks olemise oskus ongi see mida õppida, kujundada ja mille poole püüelda. Iseasi muidugi mida keegi inimeseks olemise all mõistab? Mina mõistan üldhumaanseid printsiipe: ausust, lugupidamist ….. jne.

  3. Lembit Jakobson ütleb:

    „Aga kes siis korraldab kogu seda ilmavärki, kes on see reguleerija?”
    Kahjuks hakkab selliseid lapsi kohtama üha harvemini. Elektroonilised vidinad ning arvutimängud tasalülitavad lapse loomuliku huvi maailma ja elu, Looduse Suure Ringkäigu vastu juba ammu enne kooliuksest sisse astumist.Ikka tänu vanemate arusaamisele lapse arenguvajadustest.

  4. Mike ütleb:

    “Me ei õpeta oma lapsi tänama taevaisa ega loojat ega isegi mitte kokatädi, vaid ühte väikest pimedas mullapõues ukerdajat, kes meie ilusa muru üles songib ja meile palju meelepaha ning kahju teeb! ”

    Me õpetame lapsi tänama, see on peamine. Keda, õpetamise käigus,täname, on juba teisejärguline. Siin on näide konkurentsist või tänamatusest.
    Ei meeldi, et kedagi teist tänatakse, hakatakse seda teist halvustama (kahjutegija). Mutt on osa loodusest ja omab õigust olemas olla. Miks looja ja taevaisa paremad on kui mutt?

  5. Mike ütleb:

    See lause on päris segane:
    “Religiooni puhul tähendab läbielamine ja kogemine uskumist. See on tõepoolest igaühe „südame” asi. Miks pigistame aga silmad kinni kahe ülejäänud osa suhtes? Miks arvame, et inimkonna kogutud teadmised on ülearused ja igaühe enda asi?”

    Kes need arvajad on, kes leiavad, et teadmised on ülearused?
    Kas selle konstruktsiooniga tahetakse väita et usk(relgioosne) ongi teadmised?
    Mingi nägemuse nägemine või ettekujutamine saab lause lõpuks teadmiseks, varsti teaduseks ja ongi jumala olemasolu ära tõestatud.
    Seda kirjutab teadlane…

  6. J.F.Grech ütleb:

    Inimene ei vaja religiooni, et olla moraalne ja omada austust teise inimese vastu. Religioon on selline asi mida ei tohi lapsele, kes mitte midagi ei mõista, peale suruda. Selline asi viib väärastunud maailmavaateni.
    Kui laps kellel on nähtamatu sõber saadetakse arsti juurde siis ei saa kuidagi võtta tõsiselt täiskasvanut, kes omab sellist sõpra (jumalat). Lapse puhul on asi poole tõenäolisem igal juhul, kuna tema sõber pole väidetavalt kõikvõimas ja hea, kuid kes samal viib läbi strateegilist genotsiidi Aafrikas.
    Religioon on mürk, mis tuleks võimalikult kiiresti kõigist ühiskondadest välja juurida. Suurimad religioonid (Kristlus,Islam…) kiidavad suuremal või väiksemal määral otseselt heaks nii seksismi, rassismi, homofoobia kui ka pedofiilia. Ära nopi oma pühakirjast vaid kirsse vaid vaata tervikut, vastasel juhul sa kahtled oma jumala sõnas ja sa võid kohe alguses selle raamatu nurka visata. Kuna see sisaldab sellist ebardlikku õppetust siis ei ole see mitte mingil juhul kohane ühelegi lapsele õpetada. Olen tänulik, et Eesti Vabariigis ei ole kohustuslikku usuõpetust.

  7. mõtleja ütleb:

    “Kirjanik Mari Saadi arvates peaks lapsi harjutama teadmisega, et meie materiaalse maailma taga võib olla sama reaalne teine maailm, mitte aga tühjus. Meelte ja katseaparaatidega seda tajuda ei saa ja just seepärast tegelebki teadus asjadega, mida saab mõõta, katsete teel kontrollida jms.”

    Huvitaval kombel on läbi aja just teadus see, mis on ahendanud usumaailma läbi tundmatute ja mõistetamatute nähtuste seletamise, mõõtmise ja põhjendamiste ning olulisel määral laiendanud meie teadmisi ja silmaringi kaugemale kui palja silmaga üldse näha on. Võttes usult ära kandepinda. Samas võib usk teadusesse olla omaette usk. Mis mind sageli häirib, on erinevate uskude halvustav suhtumine teistesse uskudesse. Et minu jumal on parem kui sinu jumal. Ning tüüpiliselt on nii, mida suurema pimedusega on inimmasse löödud seda suurem ja vankumatum on usk. Vaatame kasvõi kõiki käimasolevaid sõdasi millest paljude kandvaks motiiviks ongi usk.
    Selles suhtes ma leian, et lapsele ei peaks õpetama emotsioonidesse takerdumist läbi usu vaid hoopis õpetama ise enda emotsioonide mõistmist ja algpõhjuste leidmist. Väga lihtne on tembeldeda kõike mis esmapilgul on tundmatu ja arusaamatu kellegi teise süüks, UFOdeks, nõiduseks, needuseks või siis jumalamärgiks. Ja on inimesi kes usuvad UFOsid. Ja usuvad siiralt mida iganes asju. Mis minumeelest on väär. Samas on lapse hingeelu jaoks vajalikud lihtsustatud ent selged maailmavaated ja filosoofilised mõtteterad. Jah, ka austust, eneseväärikust, lugupidamist ja kaasatundlikkust peab õpetama.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!