Vahur Laiapea: Kirjutuslauad suurele kodumaale
Filmimees Vahur Laiapea aastal 1981, kui ta töötas Tartu mööblikombinaadis tislerina. Filmitegijana Venemaal rännates on ta kümneid kordi silmanud kirjutuslaudu, mille tegemisel tema käsi mängus võis olla.
Ma ei ole sõjaväes käinud – ei see ega ükski teine initsiatsioon ole mind meheks teinud. Kasvasin meheks ise, omas rütmis oma elu elades. Niivõrd kuivõrd. 19-aastasena olin kahe väikese lapse isa, õppisin kaugõppes Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust ning töötasin Tartu mööblikombinaadis tislerina.
Minu töö oli kirjutuslaudade lõppmontaaž. Olen püüdnud kokku lugeda, kui palju kirjutuslaudu ma kokku panin. Päevas 40−50 lauda, aastas siis 10 000 ümber. Nelja aastaga ca 40 000 eri sorti laudu, millest suur enamik laaditi raudteevagunitesse ja saadeti laiali üle Nõukogude Liidu. Pole ime, et nüüd filmitegijana Venemaal rännates olen kümneid kordi komistanud kirjutuslaudade otsa, mille tegemisel minu käsi mängus võis olla. Nii oli see 2001. aastal Petseri rajooni kolhoosis Pamjat Iljitša – muidugi oli esimehe laud minu tehtud. Olen seiranud uhke pilguga oma laudu Permis, Moskvas, Peterburis ja Haida külas Krasnojarski krais. Kolhoos Pamjat Iljitša on ammu pankrotis, minu tuhanded kirjutuslauad teenivad eri sorti ametnikke aga edasi – mis siis, et nende tegemisest on möödas juba üle kolmekümne aasta.
Lauad polnud võrdsed ei suuruselt, prestiižilt ega kokkupanemise hinnalt. Tegime tükitööd – väikeste viletsate suitsetamislaudade kokkupanemisega võis päevateenistuse saada kahe tunniga. Suur ja raske direktorilaud oli aga tõeline õnnetus. Keeruline oli neid kokku pannes päevanormi välja teenida, kerge oli neid tõstes selga vigastada. Sinna, väikese ja suurima vahele jäi kümmekond sorti pisikese, keskmise ja suure ametniku kirjutuslauda, mille kokkupaneku hinnad olid enam-vähem pöördvõrdelises sõltuvuses laua suurusest. Niisiis sõltus päevateenistus sellestki, millise tööjärje hommikul ette said – kas õnnestus krabada endale suitsetamislauakeste kokkupanek või pidid higistama direktorilaudade kallal. Minimaalne päevateenistus, millele lisandus preemia, oli seitse rubla ja viiskümmend kopikat. Vale jutt, et Nõukogude ajal konkurentsi polnud. Mulle pidi kord üks vanem kolleeg kapiuksega pähe virutama, kui tema eest suitsetamislaudade kokkupanemise ära napsasin.
Hommikune vahetus algas mööblikombinaadis kell 6. Olemaks kindel, et tööd saad, tuli kohale minna võimalikult vara. Elasin tollal Tartu kunstimuuseumi kõrval Toomemäe serval. On meeles hommikud, mil Vallikraavi tänavat mööda kesklinna bussijaama poole astudes lõi Tartu Raekoja kell viiendat hommikutundi. Pool kuus vehkisin juba kombinaadis laudu kokku panna. Seitse rubla ja viiskümmend kopikat tuli igal juhul välja teenida, sest siis sai preemiat ka.
Kui 1983. aastal Tartu mööblikombinaadist lahkusin, oli kaadritöötaja tööraamatusse kirjutanud: „Omistatud kommunistliku töö eesrindlase aunimetus.” Minult ei küsinud keegi, kas ma tahan saada kommunistliku töö eesrindlaseks, aga ega sellest lugu polnud. Ma olin selle üle ikka natuke uhke ka, sest olin need aastad kõvasti tööd teinud, ülikoolis õppinud ja lapsi kasvatanud. Tuletan teile meelde, et seitse rubla ja viiskümmend kopikat tuli igal juhul päevas välja teenida ja ma teenisin ka. Sest siis sai preemiat.