Võtmesõna on lõiming
Kool on huvitav siis, kui koolis käsitletud teemad kõnetavad õpilasi.
Igasuguse õppimise eeldus on kogemus. Ma ei saa vastata küsimusele, mille eeldatava vastuse taust ning põhimõte pole selge. Siit järeldus: iga uus teadmine ja oskus kinnistub eelnevale ning täiendab seda.
Lõimitus, süsteemsus, selgus ja järjepidevus annavad õppimisele mõõtme, kus õppija võtab ise vastu otsuseid ning näeb valikuid.
Praktiline teadmine on kontekstiline. Seetõttu ei saa eeldada, et üht teadmist saab rakendada teises kontekstis uut juurde õppimata.
Mis on põhikooli esmane ülesanne? Õpetada lapsi õppima ning õpitut rakendama.
Esimeses kooliastmes on õppeainete lõiming ja praktilisus kergemini hoomatav, sest aineid on omavahel oluliselt kergem siduda. Teine ja kolmas kooliaste on keerulisemas olukorras. Õpetajate koostöö hakkab seal lonkama. Miks? Kas tõesti on see kurikael õppekava?
Kus on lahendused?
Võtmesõna on õpetajate koostöö ja lõimingu jõulisem propageerimine ning rakendamine. Teoreetiliselt on õpetajad lõimingust teadlikud, kuid mingil põhjusel ei rakenda oma teadmisi. Üks lahendus on professionaalsete õpetajate ühenduste koostöö, et seeläbi avardada lõiminguvalmidust.
Elulähedus − faktid, elulised näited, tegevused = praktilisus. Õpilane loob praktilise tegevusega lisaväärtust, mis kinnitab eelnevaid teadmisi.
Õppematerjalide korrastatus ning analüüs − oluline, et õppekirjandusele on siiski kinnitatud reeglid, mis toetavad õppija ealisi iseärasusi, lõimitust ja süsteemsust. Professionaalsetes õpetajate ühendustes on kompetentsus, mis toetab õppematerjali igakülgset analüüsimist, kasvatusteaduslik kompetentsus on ülikoolides = praktikute ja teadlaste koostöö.
Hinnangud ja kommentaarid on õppe jõukohastamise ja õpilase positiivse eneseteadvuse arendajad.
Süsteemi korrastatus tagab võrdsed võimalused, koostöö.
Õpetaja taseme- ja täienduskoolitus − õpetajaks õppija on teadlik valikutegija.
Kas ei oleks mõistlik koondada õpetajaharidus siiski ühe mütsi alla? Jään selle juurde, et praktika ja teadus peavad käima käsikäes, ning ülikoolid on siin aineühenduste tugevad partnerid. Ja vastupidi.
Ikkagi julgen ma väita, et on koole, kus on huvitav õppida, ja on õpetajaid, kes suudavad õpilasi õppetöös huvitavalt juhendada.
Huvitava kooli mõttekonkursil osalenud 65 haridussõbrast kuus valiti huvitava kooli ühiskondliku nõukoja liikmeks. Need on avatud noortekeskuste ühenduse tegevjuht Heidi Paabort, Oru põhikooli õpetaja Krista Saadoja, Rocca al Mare kooli direktor Kaido Kreintaal, vabakutseline meediakonsultant Maris Hellrand, TLÜ doktorant Taavo Lumiste ja Noored Kooli tegevjuht Kristi Klaasmägi. Õpetajate Leht avaldab mitmes järjestikuses lehenumbris nende konkursitööd.