Aili Vint: Õnneks kohises ka mets nagu meri
Fotograaf tuli!!! Lastest kõige väiksem on tulevane kunstnik Aili Vint.
Minu lapsepõlv möödus kuival maal – Rakvere linnast välja viiva tolmuse maantee ääres. Õu oli pidevalt lapsi täis. Seal jooksid ja kisasid meie kahekordse üürimaja omad, aga ka paljud teised Rägavere tee lapsed.
Meie maja lastel oli veider kokkulepe, et kui keegi äkki kiljatas või traagiliselt möiratas: „Krokodill!”, pidime kõik tegemised sinnapaika jätma ning kibekiiresti kohad vahetama. Ja see pidi juhtuma just kõige ägedamas mänguhoos. Ootamatult. Hüüe aga pidi olema nii kohutav, et jube jutt käiks kerest läbi. Nähtavasti tunnetasime toonast sõja salaõudu ja vanemate hirme, mida meile välja ei näidatud, kuid eks meiegi, muretud lapsed, taipasime, et ootamatult hätta sattudes on vaja kibekähku reageerida.
Aeg oli karm. Pärast sõda saime õige tihti tunda tühja kõhtu. Ja siis läks isa jälle maale, et kaasavõetud asju kartulite vastu vahetada. Senini on mu mälupildis tallel neli vagurat last, kõikidel laubad vastu pööninguakent surutud, kõikide pilgud ühte kohta suunatud. Sinna kaugele inimtühjale maanteele: Noh! Nüüd ta tuleb … Nüüd!… No nüüd …
Noh nüüd! Kui isa lõpuks tuli, hakkas ema kiiruga kartuleid pesema. Aga kui ta kartulid potti keema pani, katkes meie kannatus, mispeale mõtles ema sellise mängu välja: räägime üksteisele, kes mida sööb. Mängult võis süüa kõike, mida hing ihkas. Tühjad taldrikud täitusid meie kujutluses kui imeväel. Hea ja paremaga. Sain mahti veel mõelda, et kartuleid ma küll praegu sööma ei hakka, seda saan kohe-kohe. Niikuinii. Jõudsin magustoiduks isegi roosamanna ära süüa. Ja kõht sai hetkeks täis.
Õhtuti tarvitses emal vaid ilmuda aknale, kui me hoobilt end akna alla rivisse sättisime ja nagu linnupojad suud lahti tegime, mispeale pillas ema igaühe keele peale isetehtud klaaskommi. See oli kindel ja vastuvaidlematu märk, et kõigil tuleb nüüd koju minna, sest meie lastel on tuppatuleku aeg. Aga enne veel ronisime prügikasti peale, et hüüda päikesele järele: „Tule homme jälle!” Oli ta ju meie soe ja rõõmsameelne kambajõmm.
Palaval suvepäeval, keset tolmust linna, mängisime mere ääres olemist. Üks laps pani oma silmad kinni ja teine talutas teda päikese käest varjulisse kohta. See, kel silmad kinni olid, pidi varju jõudes hõiskama: „Meres!” Ja kui ta päikese kätte tagasi toodi, pidi hüüdma: „Rannas!” Ega merest hea meelega välja tulla tahtnud keegi. Senini, kui mere äärde jõuan, ulatan talle oma lahtise pihu. Nagu lapsepõlves kombeks oli, andsime merele kui omasugusele ikka kättpidi tere.
Mere äärde pääsesime harva, heal juhul isa palgapäeval ja bussiga, mis oli alati puupüsti rahvast täis. Mind ümbritses higiste kehade kõrge mets. Õhust tuli puudu. Seisin, nina litsutud vastu isa pintsakutaskut. Sinna ma oksendasingi. Mis siis sellest! Peaasi, et mere äärde sai.
Aga Seminari metsa võisime minna iga päev ja jala. Õnneks kohises ka mets nagu meri. Ent minu hing ihkas ikka mere äärde. Mere ääres olemise vastu oleksin kõik oma maasikad ära andnud. Kui me reipal sammul metsa poole marssisime ja piiritulp paistma hakkas, kukkusime liduma, et kes kõige enne maale jõuab. Kuid enne veel, kui maale tohtis astuda, pidime oma jalad linnatolmust korralikult puhtaks pühkima, et siis puhaste jalgadega mööda sedasama tolmust teed maasikavälu poole tormata. Kes leidis esimese maasika, andis teisele. Eks kõige väiksem sai alati kõige rohkem. Sellepärast ma selle meie pere mängureegli välja mõtlesingi.
Tuttav ajastu ja tuttavad lapsepõlvemälestused. Sarnane lapsepõlv minulgi ja samasugused söögimured ja sarnased elamused loodusest. Isatu ja aina lootes, et ta vangist tuleb. Ei tulnud. Alles pärast Stalini surma saime teada, et suri juba 1947 Vorkutas, kasvasin aga kasuisaga. Naljakas, et tolle aja lapsed ei kannatanud bussisõitu. Tänapäeval sõidavad-lendavad palju juba enne sündimist ja pole märganud, et bussisõit neil südame pahaks ajaks.
Aili oskab maalida ka sõnaga, mitte ainult pintsliga!