Eesti kool – tuleviku edu võti
Tänapäeva maailma vaadates näeme, et järjest rohkem inimesi tegutseb elualal, mis hõlmab ohtralt teiste inimestega suhtlemist, juhtimist, motiveerimist ning koostööd. Koolisüsteem jätab aga lihvimata oskused, mida tänapäevases (ja suure tõenäosusega ka tuleviku-) maailmas hädasti vaja läheb: suhtlemisoskuse ning enese motiveerimise. Kumbki neist ei ole omaette eriala ning seda ei õpetata ülikoolis, kuid sellegipoolest on need oskused ülimalt vajalikud kõikjal, kus puutume kokku teiste inimestega, ning neid puudulikult vallates on raske oma erialal edukas olla.
Kui paljud õppisid koolis lahendama ruutvõrrandeid, tuupisid Põhjasõja lahingute aastaarve või maailma riikide pealinnu? Ilmselt kõik. Kui paljud aga õppisid, kuidas kaasahaaravalt kõnet pidada, teiste kehakeelest aru saada või oma hirmudest üle olla ja endale eesmärke seada? Ma usun, et mitte paljud. Heal juhul õpitakse seda kunagi hiljem, mitmesugustel kallitel koolitustel, kus kõik väga suure huviga kuulavad, sest see on nende jaoks midagi täiesti uut ja enneolematut.
Suhtlemisoskust on lihtne arendada, kui teha seda juba maast madalast. Lisaks saab selle teha lõbusaks, nii et lapsed selle vastu huvi tunneksid. Selle tulemusel ei teki neis iial seda hirmu, mis on paljudel täiskasvanutel, kui nad peavad kõnet pidama või võõrale inimesele helistama. Hiljem, põhi- ja keskkoolis, saab keskenduda juba üksikasjadele ning detailidele – näiteks isiksusetüübid, näoilmed, kehakeel, efektiivne kuulamine, hääletreening … Seda on lihtne õpetada, see on huvitav ja kaasahaarav ning ühtlasi ülimalt vajalik.
Lisaks efektiivsele suhtlemisele on väga tähtis ka iseennast tunda. Kui küsida inimestelt, mida nad elus saavutada tahavad, mis on neile elus tähtis või millised on nende lähima kümne aasta eesmärgid, satub enamik segadusse. Koolis ei õpetata meile, kuidas seada eesmärke ja nende poole püüelda. Samas on see isegi olulisem kui suhtlemisoskus − selleta triivime elus lihtsalt ringi ja suure tõenäosusega ei jõua sinna, kuhu sooviksime.
Kokkuvõtteks, lisaks erialaainetele ja faktidele on ülimalt oluline õpetada koolis ka suhtlemisoskust ning ennast motiveerima ja tundma õppima. Enamikus edulugudes on tegu just inimestega, kes „oskavad elus läbi lüüa” ning „põlevad sisemisest soovist midagi korda saata” – need on täiesti õpitavad oskused.
‘Lisaks efektiivsele suhtlemisele on väga tähtis ka iseennast tunda.’
Pean õigemaks otse vastupidist.
Suhtlemine aga on kõige olulisem abivahend oma vaimsest maailmast lähtuvate eesmärkide saavutamisel.
UUs olevat unustatud vana asi. Kunagi oli vastamine klassi ees loomulik asi. Natukene esinemise julgust see ikkagi andis. Kunas see komme ja kelle algatusel kadus? Olid kunagi ka võistlused väitlemises.