Et kool ei tapaks teadmishimu

17. jaan. 2014 - Et kool ei tapaks teadmishimu kommenteerimine on välja lülitatud

Eelmisel nädalal kuulas saalitäis õpetajaid, kõrv kikkis, ühe õpilase juttu. Gustav Adolfi gümnaasiumi abiturient Timothy Henry Charles Tamm, rahvusvaheliste olümpiaadide ja televõistluse „Rakett 69” võitja ning ESTCube’igi loomisel töötanud noormees rääkis andekate noorte arengu teemalisel konverentsil, kuidas ta on kõige selleni jõudnud. Kui ta lõpetas, küsis üks õpetaja: „Mida peaks muutma Eesti hariduses, et sinusuguseid vendi oleks rohkem?”

Viivukese mõelnud, vastas Tamm: „Suurim probleem on, et koolis­olemine tapab motivatsiooni tegelda selliste asjadega.”

Andmata aega õpetajaile ahhetusteks, tõi ta oma väite kinnituseks konkreetseid näiteid. Güm­naa­siumis on tal tulnud läbida kolm kursust keemiat, kolm kursust kunsti­ajalugu, kaks kursust muusika­ajalugu jne. Liiga suur rõhk on silmaringiainetel. Kuigi Tamm teadis juba gümnaasiumi alguses, et on reaalainete inimene, saab ta tegelda sellega, mis väga meeldib, vaid kolmandiku stuudiumi ajast.

„Ülejäänud aja suuresti igavleme,” tõdes ta ja arvas, et süsteemi tuleb muuta. Inglise gümnaasiumis valivad õpilased ise neli-viis ainet ja ainult neid õpivadki. GAG-i keemiaõpetaja, kes läks aastaks Suurbritanniasse õpetama, kohtus endale üllatuseks klassitäie särasilmsete noortega, kes tahavad õppida.

„Meil on neid vaid kolm-neli, ülejäänud vaatavad kella, et saaks vahetundi või järgmisse tundi minna,” võrdles Tamm, kelle teadushuvi avastas kuuendas klassis matemaatikaõpetaja, kes läkitas ta matemaatikaolümpiaadile.

Inglismaa süsteem pole Tamme sõnutsi muidugi parim. Kindlasti on vaja ka silmaringiaineid, aga praegu on Eestis nende osatähtsus liiga suur, lausa kaks kolmandikku gümnaasiumi õppemahust. Ideaalne oleks, et kohustuslikke silmaringiaineid on kolmandik ja ülejäänud ained on enda valitud suunast, pakub ta. Siis pole ka probleemi, et õppides motivatsioon kaob.

Küllap jääks siis ära ka kümnete järeltööde tegemine, mis tabas Tamme pärast pooleteisekuist koolist puudumist seoses rahvusvahelisest olümpiaadist osavõtu ja selleks valmistumisega. See oli ikka väga stressirohke periood pärast nii toredat aega, leiab ta veel takkajärelegi. Loobuda tuli ka osast TÜ teaduskooli kursustest, sest suurest hasardist ja huvist oli ta neid liiga palju võtnud.

No mis me geeniustest räägime, hüüatab mõni lugeja. Harju keskmine õpetaja utsitab ikka „tavalisi” lapsi.

Kuid ka nemad ja nende õpetajad ei ole paljugagi rahul.

Mis teeb meie kooli igavaks – küsiti ka aasta algul Huvitava Kooli mõttekotta kogunenutelt. Peamisteks huvi tapjateks ja igavuse tekitajateks peeti pealiskaudsust, üksluisust ja sundust. Räägiti ka sellest, et ülepaisutatud õppekavad ei lase millessegi süveneda ja õppeaineid peaks olema vähem ning õpilasel rohkem valikuvõimalusi. Lapsed ihkavad ka õppemeetodite vaheldumist ja elamusi.

Mõne aja eest sattus mulle pihku ajaleheartikkel, mille on kirjutanud teeneline õpetaja Veronika Viiret.

„Probleem on selles, et informatsiooni on liiga palju, see ei mahu programmidesse, tundidesse ega õpilaste ajudesse. Materjali maht, mida ükskõik millise klassi õpilane oma eale vastavalt peab iga päev mälus salvestama, ületab kaugelt psühholoogias kindlaksmääratud mahu.

Kõige suurem õpilaste huvi surmaja on aga õpetaja, kes õpetab õpiku järgi. See õpetaja tapab Puškini, kunsti ja kõik elava, millele ta käe külge paneb.

Ma ei taibanud tookord ega taipa praegugi, miks ma pidin pähe õppima, mitu jalga on kirbul ja mitu muna muneb see või teine lind.

Kas ei peitu just selles meie õpetamismeetodi kogu keskaegsus, et nõuame tohutu tarbetu materjali päheõppimist?”

Mis siin siis ikka nüüd nii uut on? Ega olegi. Ent olgu nüüd öeldud, et kirjutis pärineb aastast 1967!

Kas tõesti mitte s..gi pole meie koolis muutunud, nagu küsis kunagises humoreskis Eino Baskin.

Midagi ikka on! Eelmisel aastal hakati haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna eestvõttel õppekavu korrigeerima ja töö tulemusena ongi ainevaldkonna kavad kolmandiku võrra kahanenud. Veel pole hilja oma sõna sekka öelda – 30. novembrist on valdkonnakavad üleval aadressil oppekava.ee. Tööversioonidesse saab veel paar nädalat − kuni 30. jaanuarini − ettepanekuid teha. Laekunud ettepanekud töötatakse läbi ning märtsis peaks esitatama põhikooli riiklik õppekava ametlikuks kooskõlastuseks.

Loodetavasti saab siis õpetaja enam vabadust tundides oma parima äranägemise järgi tegutseda ja võimaluse mõnda teemasse rohkem süveneda või teisest üle hüpata ning teha lastele kasulikke valikuid. Korrigeeritud valdkonnakavades on rõhutatumalt esile toodud ka riikliku õppekava üldosas juba olemasolevad head võimalused õppetöö korraldamiseks.

Aga veel kord noorhärra Tammest. Tema jutust meenus veel üks seik. Olümpiaadil tutvus ta noortega, kel teaduse peale silm samamoodi särama läks nagu temal.

„Olin õnnelik, esimest korda elus olin endasuguste seltskonnas,” meenutas ta. „Sain olümpiaadirahva osaks. Üheks motivaatoriks õppida keemiat, füüsikat ja matemaatikat nii, et pääseksin olümpiaadile, sai võimalus paar korda aastas nende sõpradega kokku tulla ja aega veeta. Tavalises klassiruumis tembeldatakse meid ju nohikuteks.”