Heidy Tamme: Vastutus elu ees

24. jaan. 2014 - Heidy Tamme: Vastutus elu ees kommenteerimine on välja lülitatud
Pildil on Heidy Tamme 14-aastane tütarlaps ja kannab perekonnanime Laanemäe.

Pildil on Heidy Tamme 14-aastane tütarlaps ja kannab perekonnanime Laanemäe.

Pühapäevad seostuvad mul ikka pannkookidega, mida ema minu lapsepõlves küpsetas. Ta ei teinud suuri ülepannikooke, vaid pisemaid ja hästi maitsvaid. Minu lapsepõlvekodu Tallinnas Kalamajas asus muide seal, kus praegu on kohvik Boheem.

Aeg oli küll vaene, aga näljas ja paljad me ei olnud, sest ema oli väga hea perenaine. Kondid ja rupskid läksid pärast söögitegemist veel teisele perele edasi. Ma naeran, et sealne pereema pani neile küllap kirve juurde ja keetis suppi.

Tollane stress erines praegusaja stressist. Nüüd on poed kaupa nii täis, et ei teata, mida valida. Meie tõusime sõjavaremetest. Stressi põhjustas küsimus, kust saada toormaterjali, et fantaasia tööle panna ja oma kätega midagi valmis teha. Tuli olla leidlik, elu ise õpetas. Ja inimesed, kes tahtsid elult õppida, tulid ka toime. Nii-öelda paadi alla sattusid ainult need, kes ei viitsinud oma elu eest vastutust võtta. Minu meelest ongi elu tähtsaim vundament see, kui meid lapsepõlvest peale õpetatakse oma elu eest vastutama.

Inimene võib tä­­na­­päeval elu ham­mas­rataste vahele jääda ka endast olenematutel põhjustel, aga edasine sõltub siiski tema enda valikutest. Elasin kaua aastaid Soomes ja mäletan senimaani üht episoodi Hel­singis trammis. Istub meesterahvas, täis kui tinavile. Alkoholi­hais käib üle pea. Tema pööritab oma õliseid silmi ja lällutab: „Vaadake, mul on kindad käes. Aga ärge arvake, et ma need ise ostsin. Mul on sponsor!” Mõtlesin, et niikaua, kui ta „sponsori” raha eest ennast ka täis kaanib, ei peaks tal küll seda niinimetatud sponsorit olema.

Lihtne on viriseda, et elu on raske. Minu ema tegi hädaldamise asemel hoopis veel rohkem tööd, et lapsi toita ja riidesse panna. Isa uputas mured ja hingevalud alkoholi ning siis oli parem talle mitte silma alla sattuda. Juba tollal õppisin endale vaikselt esitama küsimust: „Miks?” Mõistsin, et isa on samuti ohver, kes ei tulnud oma valuga toime.

Lihtne on küsida, kes on kõigis hädades süüdi, kuid see on vale küsimus. Küsida tuleks hoopis „Miks?” ning „Kuidas kasvatada lastest vastutusvõimelised ja iseseisvad täiskasvanud?”. Me ei saa rääkida iseseisvast riigist niikaua, kuni meil on nii palju abituid inimesi.

Heidy Tamme meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi