Hispaania kool: armastav, aga range
Olen aastaid haridusteemade ajakirjanikuna töötanud ja näpuga regulaarselt nii PISA- kui ka riigieksamitabelis kohustuslikult järge ajanud. Oma tütreid Hispaanias kooli pannes sattusin aga suurde kimbatusse.
Praegu, viis aastat hiljem, tundub kõik juba harjumuspärane. See, et laias laastus pooled õpetajatest on mehed. Et arenguvestlusel (Hispaania koolis tuleb lapsevanemal poja või tütre tunnistuse järel käia ning siis antakse ka ülevaade edasiminekutest ja vajakajäämistest) räägitakse mu lastest ülivõrdes ja särasilmi ning tuntakse tõsist huvi nende käekäigu vastu ka väljaspool kooli. Et lapsed hakkavad vaheaja lõpus vaikselt nihelema, et tahaks juba kooli tagasi.
„Õpetajad võtavad sind kui sõpra,” toob peamise erinevuse välja mu vanem tütar Bianka, kellel nüüdseks gümnaasium juba selja taga. Nooremalt, Katrinalt, saan vastuseks küsimusele, kas klassijuhataja nendega vahel riidleb ka, lihtsalt mõistmatu pilgu. See ei tähenda aga mingit ninnunännutamist või vabakasvatust, hispaanlased lihtsalt kohtlevad lapsi samaaegselt nii armastavalt kui ka rangelt, seda ka koduses kasvatuses.
Hispaania kool on ühelt poolt üsna leebe, jättes õpilastele mitu järelevastamise võimalust, teisalt aga nõudes tugevat taset. Nii lõpetas koos Biankaga möödunud aastal seitse last tema klassi 28-st. Et osa peab sügisel uuesti proovima ja proovibki, sellest erilist traagikat ei tehta ning mõnda klassi mitmeks aastaks istuma jäämine on üsna tavaline.
Bianka (vasakult teine) gümnaasiumi lõpupeol klassikaaslaste ja klassijuhatajaga.
Gümnaasiumiosas on suurem rõhk valikainetel, nii ei pidanud lavakunsti eriala valinud Bianka seal enam matemaatikat ega teisi reaalaineid õppima. Mis ei tähenda, nagu poleks varem neile ainetele kõva baasi alla pandud – põhikooli lõpus ei osanud Biankat teinekord koduste ülesannete tegemisel aidata isegi mu mehe ametlikult matemaatikaõpetajaks õppinud vend.
Karm tase vaatab vastu juba algklassides. Seitsmeaastane Katrina lahutas ja liitis õhinal kümnete tuhandete piires, samas kooli vahetades selgus, et uued klassikaaslased olid kolmanda klassi alguseks juba ka jagamise suurepäraselt omandanud, nii et meil tuli hakata tasemevahet kiiresti tasa tegema. „Muretsemiseks pole põhjust, Katrina on väga intelligentne laps,” lohutas mind uus klassijuhataja ning esimese trimestri lõpuks olimegi matemaatikahinde sobresaliente ehk kõrgeima peale saanud.
Educación fisica ehk Eesti mõistes kehalise kasvatuse tund ei sisalda kunagi võistlussporti, vaid võimlemist, pallimänge ja rulluisutamist, suuremates klassides integreeritakse sinna ka inimkeha toimimist käsitlev teoreetiline osa bioloogiast. Nii et kehalises kasvatuse tunnis ei oota gümnasisti ees mitte aja peale jooks, vaid hoopis kontrolltöö.
Osaliselt võivad koolidevahelised erinevused tekkida asjaolust, et iga kool töötab oma valitud õppevahenditega. Lapsevanema jaoks komplitseerib see olukorda, kuna sobilikke raamatuid-töövihikuid tuleb linna eri kauplustest taga ajada, samuti on need kallid. Kuid majanduskriisi arvestades on Katrina praegune kool need kõik kevadisel koolilaadal lubanud taaskasutusse anda.
Hispaania on suur riik ning hariduskorraldus erineb mitte ainult kooliti, vaid ka piirkonniti. Andaluusiast Valenciasse kolides tuli meie jaoks üllatusena, et koolipäev kestab kella 9–17. Vahepeal on 2,5 tundi siestat, mille laps veedab kas comedor’is (söögitoas) või tuleb koju. Üldjoontes lapsed kooli ja tagasi enne teismeiga omapead ei käi – kooliväravas sagivad nii päeva algul kui ka lõpus arvukad lärmakad lapsevanemad, kellelt klassijuhataja lapsed ükshaaval vastu võtab või kellele üle annab.
Ka hoitakse nii Valencias, Kataloonias kui ka Baskimaal au sees kohalikku keelt, mis tavapärasest hispaania keelest õige palju erineb, ning osa aineid tuleb lastel omandada selles.
Hoolimata mõningatest eespool kirjeldatud raskustest, on minul emana kooliga suhelda alati sedavõrd meeldiv, et tekib nurjatu mõte ise koolipinki istuda ja seda viimaks nautida.
Katrina esimese kooliastme ehk infantil’i lõpupidu. fotod: Helen Eelrand