Igatsus muuseumi algkodu järele
Muuseum tähendas kunagi muusade asupaika. Vanas Kreekas oli mouseion muusade tempel ja ühtlasi koht, kus filosoofid ehk tarkuse armastajad arutlesid olemise ja kaunite kunstide küsimuste üle, õpetasid arutlemisoskust oma jüngritele ja jagasid ka tarkusi. Me võime tänapäeval järeldada sellisest ligikaudsest määratlusest, et tollane muuseum sai olla üsna elitaarne ja aristokraatlik koht, mis täitis küll teatud haridusfunktsiooni, kuid kuhu juba vahemaade ja liikumisvõimaluste piiratuse tõttu lihtrahvas eriti provintsidest sattus harva, kui üldse.
Kreutzwaldi sajand
Tänapäeval peab iga endast lugupidav ja oma minevikku väärtustav kogukond oma koduloolise kallakuga muuseumi, rääkimata kõikvõimalikest erialalistest asutuse või tööstusharu arengulugu peegeldavatest kogudest, mida vähemal või suuremal määral eksponeeritakse. Muuseumis tuuakse minevik vaataja-külastaja silme ette, ning mida aeg edasi, seda atraktiivsemal moel. Näivuse ajastul toimub võidujooks „pildil püsimise” nimel. Enesest mõista soodustavad seda pildil püsimist infotehnoloogilised võimalused. Muuseum on väljunud suletusest nelja seina vahele ja kinnistatusest territooriumile või hoonesse. Muuseumi võib arendada välja internetis ja muuseum võib asuda serveris. Muuseum võib olla virtuaalne.
Võetagu näiteks Eesti kirjandusmuuseumi pidevalt täienev ja arenev projekt „Kreutzwaldi sajand” (http://kreutzwald.kirmus.ee/), millel statistika järgi on tuhandeid kasutajaid. Sealt on võimalik leida nii faktilisi andmeid kirjanike ja kultuuriloo kohta laiemalt kui ka lehitseda „Kalevipoja” käsikirja ja palju muud. Õpetajatelt ja raamatukogutöötajatelt on selle kohta tulnud soodsat vastukaja, raamatute kolimisel internetti on „Kreutzwaldi sajandil” Wikipeedia kõrval oluline roll teabe näitlikustamisel. Sarnaseid näiteid võib tuua ka folkloristide poolelt mitmesuguste andmebaaside ja muude materjalide võrgus kättesaadavaks tegemise näol – kuni meie rahvusliku pärandi uhkuse, Jakob Hurda rahvaluulekogudeni välja. Et seda kõike lugeda ja näha, selleks ei pea tõusma kirjutuslaua tagant ega väljuma klassiruumist. Kõik on olemas ja nähtav siin ja praegu. Ja kõike ei peagi saama katsuda, nagu muuseumi eksponaatide puhul ju enamasti ongi tavaks. Ja lugejat-vaatajat, sellise virtuaalse muuseumi külastajat ei pruugigi huvitada paberi, selle vanamoelise „andmekandja” koostis ega muud füüsikalised omadused. Me räägime ju üha enam ainult tekstist, mida võib reprodutseerida, kopeerida, paljundada mitmel moel.
Aga kuigi paljud fantaasiad on ammuilma tegelikkuseks saanud ja kunagist munkade aeganõudvat raamatute ümberkirjutamist asendab moodne tehnika, ei pääse ma kuidagi vanamoelisest kinniskujutelmast, et ka sellisel juhul on kusagil olemas tegelik muuseum selle sõna algupärases tähenduses, et kusagil on mis tahes spetsiifikaga või millele tahes pühendunud muuseumi algkodu. Ja see ei saa enam kuidagi olla virtuaalne. Võõrsõnu kasutades unustame me pahatihti ära nende algse tähenduse ja päritolu. Virtuaalne muuseum ei ole ju „päris” muuseum, ta on eestikeelset vastet kasutades „niisama hea kui”, „näiv”, „kujuteldav” ehk siis küll just nagu muuseum, aga mitte päris. Ja päris kindlasti mitte nii hea kui seesama päris muuseum.
Virtuaalne ja päris
Mul oli õnne tosin aastat tagasi peatuda nädal aega Ahvenamaal Kökari saarel. Seal on umbes 300 püsielanikku, väike algkool, postkontor, kaks poekest ja raamatukogu. Ja kaks kohta, hoonet või ruumi, mis mingis mõttes võiksid kvalifitseeruda muuseumiks. Üks neist oli minimaalse sisustusega frantsiskaanlaste kabel, mis ei täitnud mõistagi enam ammu oma kunagist funktsiooni, sest saarel minu teada ühtegi frantsiskaanlast ei olnud. Teine oli meie mõistes tavaline koduloomuuseum saarerahva elanikest, ajaloost ja olmest. Aga mõlema puhul oli ühine see, et kui tahtsin neid külastada, öeldi mulle kohalikus väikses raamatukogus, kust tuleb võtta võti. „Ja ärge unustage pärast tulesid kustutada ja võtit „mati alla” tagasi panna,” oli ainuke hoiatus või manitsus, mille saatel mind nendesse muuseumidesse juhatati.
Mäletan tänaseni seda naudingut, mida tundsin selles koduloomuuseumis väheke tolmunud, kuid hoole ja armastusega hoitud eksponaate uurides ja internetilehekülgede asemel ehtsaid albumeid lehitsedes. Sellistes muuseumi algkodudes säilib rahva ajalugu kõige ehedamal ja kõigi meeltega aistitaval moel.