Jaan Ruus: Kui ülikooli kinoklubis uksed paukusid

31. jaan. 2014 - Jaan Ruus: Kui ülikooli kinoklubis uksed paukusid kommenteerimine on välja lülitatud
Tartu ülikooli majandusteaduskonna neljanda kursuse üliõpilane Jaan Ruus (21) koos bridžisõpradega legendaarsest Tiigi ühiselamust. Tulevane filmikriitik on fotol vasakult teine. Foto: erakogu

Tartu ülikooli majandusteaduskonna neljanda kursuse üliõpilane Jaan Ruus (21) koos bridžisõpradega legendaarsest Tiigi ühiselamust. Tulevane filmikriitik on fotol vasakult teine. Foto: erakogu

 

Minu platooniline huvi filmikunsti vastu aktiveerus viiekümnendate lõpus, kui õppisin Tartu ülikoolis. Selle huvi äratasid algkoolipõlves nähtud vaba inimese Tarzani filmid ujumiskuulsus Johnny Weissmülleriga, õieti sõjaeelsed filmid, Stalini armee Teise maailmasõja käigus Saksamaal konfiskeeritud ja neljakümnendate lõpul kassaplaani täitmiseks nõukogude inimestele kinno saadetud. Viiekümnendate lõpus sai kinos näha juba Ingmar Bergmani „Maasikavälu” (1957), Andrzej Wajda „Tuhka ja teemanti” (1958), Lucino Visconti „Roccot ja tema vendi” (1960), mis sest, et paar aastat pärast valmimist ja vene keeles. Kõnelemata vene enda filmidest: Mihhail Kalatozovi „Kured lendavad” (1957), Grigori Tšuhrai „Ballaad sõdurist” (1959), Sergei Bondartšuki „Inimese saatus” (1959). Need tulid kinno kohe.

Stalin oli surnud 1953. Tema juhtis filmitööstust isiklikult, luges läbi kõik stsenaariumid, kuna hindas filmi propagandajõudu kõrgelt. Nüüd oli võimalik teha mängufilme ka liiduvabariikides ja nendega oli ka alustatud. Eestit olid kinematograafia alal tulnud järele aitama kaks režissööri, Aleksander Mandrõkin ja Viktor Nevežin.

1960. aastal oli Mandrõkin jõudnud oma kolmanda filmini, „Perekond Männard”, ja siin põrkumegi kokku. Tartu ülikoolis tegutses kinoklubi. Küllalt episoodiliselt, liitis huvilisi kogu suure ülikooli pealt, kuid aeg-ajalt tuli kokku. Iga uue eesti mängufilmi valmimine oli sündmus, siis neid palju polnudki. Ja aasta lõpul jätkus Tallinnfilmi filmirühmal naiivsust, et sõita kohtumisele Tartu ülikooli filmiklubiga.

Toimus see Vanemuise tänava ring­auditooriumis, algul film ja siis arutelu. Stsenarist Valter Kruustee, tollane stuudio stsenaariumide osakonna toimetaja, oli seadnud endale ülesandeks luua avar ajalooline panoraam Eesti ühiskonnast aastail 1918–1924. Ta oli kokku viinud kaks perekonda, Männardid ja Neiderid. Männardid on proletariaadi ustavad võitlejad, isa ja poeg pannakse vangi, aga nad ei heitu. Saavad lahti ja asuvad kohe kodanlaste vastu edasi võitlema. Neiderid jälle on väikekodanlikud ja tahavad hoopis oma „värkstuba”. Film lõpeb 1924. aasta 1. detsembri mässuga.

Filmi kandsid samad stalinlikud klišeed ja stambid, mis moodustasid Eesti ametliku ajalookäsitluse selgroo. Ja arvustaja ei saanud ajalehes öelda, et film on vale ja võlts. Kirjutati hoopis, et peategelane on „põline töömees, kes ei pea ennast vanaks käia revolutsionääri ohtlikku võitlusteed, keda ei suuda murda ei vangla ega leivamured” (Edasi, 13.11.1960). Tööliskonna esindajad Paul Ruubel ja Evi Rauer olid sümpaatsed, minister (Alfred Rebane), väikeärimees (Alfred Mering) ja poliitilise politsei komissar (Olev Eskola) jälle lausa karikatuurselt ebasümpaatsed. Ainult et näitlejail polnud midagi mängida. Kogu film oli nõukogulike ajaloostampide puunukulik illustratsioon.

Ent kinoklubi polnud ülikooli NLKP ajaloo seminar ja Eesti ajaloo teadmised olid ammu kodust kaasas. Hakati esitama küsimusi ja filmirühm hakkas põiklema. Küsimused Eesti ajaloo kohta läksid üha teravamaks ja mingil hetkel lahkus ringauditooriumi ees istunud filmirühmast (neid oli seal ikka neli-viis inimest) režissöör Mandrõkin. Õieti kruvis diskussiooni üles Tartus väga tuntud, kuid veel ühegi luulekoguta kirjanik Artur Alliksaar. Mäletan seda hästi. Lõpuks pidas ta maha oma Eesti ajaloo mõistmise filipika ja lahkus ust paugutades. Filmirühmal ei jäänudki muud üle, kui rünnaku all ka tasapisi välja hiilida.

Järk-järgult kasvasid küsimused sõnavõttudeks. Mäletan nüüdse semiootiku ja kultuuriteoreetiku Peet Lepiku (kes oli eksmatrikuleeritud Moskva kinoinstituudist 1956. a Ungari sündmuste järel) pateetilist sõnavõttu ausa ja tõelise kunsti kaitseks. Ajaloo osakonna lõpetanud NLKP ajaloo kateedri värske assistent Aigar Vahemetsa (kes sai ka Tallinnfilmi peatoimetajaks 1982–1984) lõpetas filmi lammutamissõnavõtu auditooriumi ees asunud kõnepuldist küsimusega: „Ja kustkohast said ülestõusnud endile kuulipilduja?” Kogu kinoklubi teadis, et Venemaalt. Teadsid ka filmitegijad ise, samuti ametiajaloolased, ainult et nad ei saanud ausat vastust anda.

Diskussioon läks sujuvalt üle üliõpilaste manifestatsiooniks vaba kunsti kaitseks. Tallinnast kohale sõitnud filmirühmast jäi auditooriumi ette istuma vaid helilooja Boris Kõrver, kes kaitses end käsi üles tõstes: „Mina tegin muusika „Internatsionaali” motiividel.”

Saab muidugi küsida, kas see oli tollal julge samm – niiviisi rünnata kivistunud poliitilisi kaanoneid? Oli Hruštšovi sula aeg, muutuste aeg, n-ö poliitiliseks asju ei keeratud ja me teadsime seda. Tundsime ennast normaalselt. Ülikool oli äsja saanud värvimütsi, mida tagurlased (õppeprorektor Ilo Sildmäe näiteks) arvustasid kui „Balti aadli vana pärandit”. Viiekümnendate lõpul ja kuuekümnendate algul oli Tartu ülikoolis võimalik hoida ennast poliitikast kõrval. Pidid ära tegema NLKP (= kompartei) ajaloo eksamid, käima mai- ja oktoobridemonstratsioonil (Tallinnas elavad üliõpilased olid vabastatud), olema valimistel agitaator (mis tähendas, et kindlustasid, et sulle jaotatud inimesed käiksid valimas). Ülejäänud aja võisid kulutada oma äranägemise järgi. Jõid õlut, mängisid bridži, kuulasid džässi, tundsid elust rõõmu.

Filmiklubis arvustasime ainult filmi, tahtsime tõelist kunsti, hõikasime illustratiivsusele „ei”. Nõudsime ajalootõde. Õilsad nõudmised. Ajalootõde ja õiget kunsti proklameerisid sõnades ju ka marksismi-leninismi ajalugu õpetav NLKP ajaloo kateeder ja tollane komparteilik esteetika. Nii õppisime oma ülikooli ajal tahtmatult ka kõrgemas demagoogiakoolis. Teadsime, et ametlike marksismi-leninismi klassikute teesidesse saab panna omaenda sisu ja vahel on kasulik näidata, et oled paavstist paavstlikum.