Kas klubide näidispoomine päästab noortespordi?

Liikumisaasta algus on taas huviorbiiti toonud noortetreenerite tasustamise ja sotsiaalsete garantiide küsimuse. Maksuameti vaidlus paari spordiklubiga sunnib riiki ammusele probleemile viimaks lahendusi otsima.

Lumepalli lükkas veerema Martin Reimi jalgpallikooli kohtusse pöördumine pärast seda, kui maksu- ja tolliamet leidis, et treeneritele tasutud stipendium on tegelikult töötasu ning sellelt tuleb tasuda 27 000 eurot makse.

„Olen ka seda meelt, et treenerid peaks saama oma tasu palkadena, mitte stipendiumidena, et tagada neile sotsiaalne kindlustatus,” lausub Reim. „Kahjuks käib noortega töötavates spordiklubides töö ainult lapsevanemate ning kohaliku omavalitsuse rahakotil. Et mitte tõsta treeningute hinda paljudele kättesaamatult kõrgele, peab riik oma laste füüsilisele harimisele kaasa aitama. Praegu on kahjuks tekkinud olukord, kus riik nõuab, aga ise ei toeta. Seepärast on spordiklubid enda ülalpidamiseks kasutanud stipendiumide seadust ja tõlgendanud seda kõik ühtemoodi.”

Reimi jalgpallikool kuulub tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute nimekirja, mistõttu on õigus maksta stipendiume. Aluse selleks andis aastal 2000 vastu võetud valitsuse määrus „Õppe- ja teadustööks ning loominguliseks ja sporditegevuseks antavate stipendiumide tulumaksust vabastamise tingimused”.

Maksuamet on aga spordiklubidega vastupidisel seisukohal ja saatis mullu maikuus kultuuri- ning rahandusministeeriumile märgukirja, kus öeldi, et kontroll kolmes spordiklubis näitas, et väljamakstava stipendiumi asemel võib tegu olla varjatud töötasuga. Maksumenetluste tulemusel kujuneks neile määratavaks maksusummaks kokku 85 236 eurot, mille tasumine käiks praegu kindlasti üle jõu, kirjutas maksuameti peadirektor Marek Helm ja juhtis ministeeriumide tähelepanu ka sellele, et stipendiumide saajad on jäänud ilma sotsiaalsetest garantiidest.

Kirjas hoiatati, et kui maksuhaldur jätkab stipendiumide maksmise kontrollimist ning tuvastab, et tegemist on varjatud töötasudega, pole suurem osa neist ühingutest võimelised määratud maksukohustust täitma ning võivad lõpetada tegevuse.

„Klubide tegevuse lõppemisel võib jääda sisustamata seni spordiga tegelnud laste ja noorte vaba aeg ning riigi hilisem tegevus laste ja noorukitega seotud probleemide lahendamisel on riigile üsna kulukas. Kuna kultuuriministeeriumi 2014−2017 arengukava järgi on riigi huvi vastupidine ning eesmärk on sporditegevust edendada ja suurendada sporti harrastavate isikute arvu, oleme arvamusel, et antud probleemile on vaja leida riigi tasandil jätkusuutlik lahendus,” soovitas Helm.

Toetusmehhanism noortespordile

Reimi maksuvõlg on küll jalgpalliliidu toel tasutud ja advokaadiks maksuameti vastu kohtusse minekul palgatud tippadvokaat Aivar Pilv. Kohtuotsuseni võib kuluda kaua aega ja ka lahendit ei oska praegu keegi ennustada.

Pikalt hoogu võtnud kultuuri- ning rahandusministeerium on viimaks oma ettepanekud olukorra lahendamiseks paberile pannud ja paari lähema nädala jooksul peaks küsimus valitsuskabineti istungil arutlusele tulema. Kultuuriministeeriumi avalike suhete nõunik Katrin Arvisto ei soostunud enne istungit materjale avalikustama. Ta ütles, et arutelupunktid käsitlevad laiemalt tulumaksusoodustuste teemat ja need on ette valmistanud rahandusministeerium. Kultuuriministeerium esitab oma ettepanekud kultuurivaldkonda puudutavate aspektide kohta.

„Niipalju võin praegu välja tuua, et meie ettepanekud lähtuvad kindlast eesmärgist kindlustada noortespordi kestlik areng ja tagada treeneritele suurem kindlustunne. Kultuuriministeerium on nõus stipendiumide maksmise süsteemi täpsustamisega, meie ettepanekud hõlmavad lisaks toetusmehhanismi loomist, mille abil saaksid spordiklubid ja -koolid jätkata laste ja noorte sporditegevuse juhendamist,” nentis Arvisto.

Enne ettepanekute sõnastamist arutas kultuuriministeerium teemat ka spordialaliitude, Eesti olümpiakomitee ning Eesti spordikoolituse ja -teabe SA esindajatega. Ehk võeti kuulda ka spetsialistide häält …

„Praegune olukord on 15 aasta taguste otsuste otsene tulemus, kui paljud spordijuhid loobusid riiklikust toetusest ja spordikoolide asemel loodi mittetulundusühingud ja sihtasutused,” tõdeb staažikas spordijuht, Eesti akadeemilise spordiliidu juhatuse esimees Ants Veetõusme. „Toona arvati, et sport on iseseisev ega sõltu riigist. Paraku arvab ka praegu osa riigijuhte, et spordi rahastamine pole riigi asi.”

Veetõusme meenutab, et raha vähesuse pärast loodigi stipendiumid ja see on palju jama kaela toonud. MTÜ-d on seni kannatlikult pealt vaadanud, kuid see olukord tuleb ära lõpetada ja riik peab raha leidma. Probleem pole ju eile tekkinud, sellest on räägitud juba aastaid.

Treener võrdseks pedagoogiga

„Treenerid teevad tööd, mitte ei arenda end stipendiumi kaudu ja vajavad sotsiaalseid garantiisid,” rõhutab Veetõusme. „Riik on probleemidest mööda vaadanud, kuid raha tuleb tagasi anda. Eriti tähtis on noortesport, mis on meie rahva tuleviku tervise alus. Paraku saavad sporti teha vaid jõukamate vanemate lapsed. Maalapsed ja vaesemad pered on kõrvale jäetud.”

Maineka korvpallitreeneri Aivo Erkmaa asutatud Erkmaa korvpallikooli juhataja Helbe Erkmaa sõnul ei ole ka spordirahvas rahul olukorraga, kus treeneritele makstakse stipendiumi, mitte töötasu. Kuid klubid ja lapsevanemad on noortespordi rahastamisel täiesti üksinda jäetud.

„Suurprojekt „Lapsed tänavalt ära” on teatud osas ellu viidud, kuid millise hinnaga?” küsib Erkmaa. „Julgen väita, et 2/3 praeguseid noortetreenereid treenib lapsi ja käib võistlustel oma põhitöökoha kõrvalt ning selle eest tasu saamine stipendiumina on olnud nende teadlik valik, sest klubide finantsvõimalused on väga piiratud. Noortetreenerid on entusiastid, neis on see „hullu kiiks”, et arendada südamelähedast spordiala väärilist tasu saamata.”

Tihtilugu on seesama põhitöökoha, näiteks kooliõpetaja ameti kõrvalt lapsi treeniv naine või mees ka oma noorsportlastele bussijuht, raamatupidaja, psühholoog, sekretär, mänedžer. Kuid eelkõige on ta trennis käiva lapse õpetaja, nagu seda on üldhariduskoolis matemaatikaõpetaja või muusikakoolis pilliõpetaja. Lisaks spordialale vajalike oskuste omandamisele õpetab treener last pingutama, analüüsima, meeskonnas töötama, enda eest seisma.

„Seetõttu tekib küsimus, miks ei võiks treener olla võrdsustatud pedagoogiga. Seda nii rahastamise kui ka töötasu määrade osas. Treener tegeleb ju õpetamisega,” ütleb Erkmaa ja leiab, et stipendiumide süsteemi saab ja tuleb täiustada. Kuid uuele süsteemile üleminekuks peab olema aega ja riik peab kõiki asjaosalisi arvestava lahenduseni jõudma.

„Päevapealt aastaid probleemideta kehtinud olukorrale näidispoomisi teha ei ole hea mõte,” arvab Erkmaa. „Antud juhul jääb kehv maik kogu asjale − riiki huvitab eelkõige saamata jääv maksutulu, aga mitte arvuti taga istuvate ja ülekaaluliste ning tegevuseta hängivate noorte arvu kasv ning treenerid, kes väärivad paremaid garantiisid.

Stipendiumeid makstakse paljudes riikides. Tuleks koguda infot teiste kogemustest ja maksurakendustest ning leida just Eestile kõige sobivamad lahendused.”

Tartu Kalevi tegevdirektori Raido Mägi sõnul tuleks stipendiumide süsteemi täiustada. Võiksid olla piirmäärad ning peab eristama, kes on professionaalne sportlane. Stipendiumide maksustamiseks võib eeskuju võtta näiteks Leedust, kus kultuuri-, spordi- ja loomeinimesi maksustatakse 15% määraga.

„Meil tegutsevad mõned ülikooli õppejõud treeneritena, miks nad ei võiks siin olla stipendiaadid, kui nende põhitöökoht on mujal,” arvab Mägi.

Rahastus riigieelarvest

„Treenerid, kes töötavad põhikohaga, peavad saama sotsiaalsed garantiid,” rõhutab ka võimlemisklubi Rütmika president Sirje Eomõis. „Riik peab aitama klubisid rahastada. Kui ei aita, kaovad need ära. Klubiti võiks küsida, kui palju on raha juurde vaja, et nad jääks ellu. Praegu on ette võetud kaks-kolm klubi, kes on jäänud silma, aga nad on ju samasugused nagu meie kõik!

Meil on osa treenereid tudengid, kel sotsiaalsed garantiid olemas, aga kui nad ükskord pärast lõpetamist tööle tulevad, siis oleme jännis. Osa treenereid saab meil palka. Valitsus peab otsustama, kust see raha võtta, et kõigile palka maksta. Kui praegustest stippidest maksud maha võtta, ei jää ju üldse enam palka alles!”

Eomõis imestab, et spordikongressidel on ammu treenerite rahastamisest räägitud, aga riik pole ikka midagi ette võtnud. Ka parlamendis on sportlasi − „Jaansonid ja Nooled, kes teavad süsteemi −, aga millegipärast ei hakka ka nende hammas asjale peale.”

Eomõisa arvates peaks ka profisportlastel olema mingi summa stipendiumist maksustatav, et oleks tagatud sotsiaalsed garantiid.

„Noortesporti peaks rahastama riigieelarvest, nagu oli spordikoolides vanasti,” pakub ta. Lapsevanemate rahakott ei pea enam vastu, kui sportimine veel kallimaks läheb, ja siis kaob ka noortesport.

„Lapsevanema osa on järjest suurenenud,” kinnitab ka Raido Mägi ja pakub, et selle osa peaksid riik ja omavalitsus ära jagama.

Spordiklubidest ja -koolidest ning nende tuludest-kuludest on spordiregistris ülevaade, seega on andmeid, mille põhjal uut süsteemi välja töötada.

Helbe Erkmaa arvates võiks noortesporti rahastada sarnaselt muusikakoolidega, mis on praeguseni säilinud. Ta meenutab, et aasta tagasi oli ka muusikakoolide alarahastatuse teema päevakorral ning eelmise kultuuriministri üks võimalikke lahendeid oli spordikoolidega sarnane saatus. Õnneks leidis toona üks poliitik, et spordikoolide reformi ülekandmine muusikakoolidele oleks muusikahariduse tulevikule väga kahjulik. Süsteemi lõhkumine välistaks pikas perspektiivis ka tippude esilekerkimise, sest kes ei alusta väga noorelt, ei jõua hiljem õppides kunagi kõrgele tasemele.

„On neid, kes spordikooli aegu tagasi ei taha, aga on ka pooldajaid,” ütleb Erkmaa ja pakub, et sellest süsteemist tuleks üle võtta vaid meile sobiv osa. Eestis on mõned spordikoolid säilinud, valdavalt väiksemate omavalitsuste juures. Leidub ka noortespordi rahastamise häid näiteid, kus klubidele või ka spordikoolile antakse treeningtegevuseks tasuta spordisaal kasutada, lisaks on neil võimalus kohalikust omavalitsusest taotleda pearaha või võistluste läbiviimiseks rentida saali soodsatel tingimustel.

„Noortesporti peaks rahastama riigieelarvest,” sõnab Erkmaa. „Olukorras, kus esmaste kulude katmiseks saadakse kohalikult omavalitsuselt pearaha ning lapsevanematelt õppemaksu, oleks abiks olnud valimislubadus „Ringiraha igale lapsele”. Teisi täpseid meetmeid on raske välja tuua, selleks peab riigil olema tahet asja muuta.”

—

Ühe noortespordiklubi argipäev

Treeningute tuluallikad on järgmised.

• Lapsevanema tasutav õppemaks.
• Kohaliku omavalitsuse sporditegevuse toetus ehk pearaha.
• Sponsorite toetus ja annetused.

Noortespordile ettevõtlusest toetust saada on väga raske. Peamiselt seetõttu, et sellelt tuleb ettevõtjal maksu maksta. KOV-i pearahad on püsinud stabiilsena või pigem langenud. Küll aga on stabiilselt tõusnud lapsevanema tasutav õppemaks.

Treeningute läbiviimise esmased kuluallikad on spordiruumide rent ning treeneritele makstavad tasud. Kui oma treeningbaasi pole, tuleb mööda linna seigelda. Spordisaalide hinnad on viimastel aastatel pidevalt tõusnud, eelkõige kommunaalkulude kasvu tõttu. Treenerite tasud on jäänud samaks või pigem langenud.

Et noorsportlastel oleks motivatsiooni alaga tegelda ning nad oleksid konkurentsivõimelised ka rahvusvahelisel areenil, on vaja võistelda, osaleda Eesti meistrivõistlustel (mis on ka pearaha saamise eeldus) ja rahvusvahelistes sarjades-turniiridel.

Kulud kaasnevad ka võistlustega, nii riigisiseste kui ka rahvusvahelistega: saali rent, transport, kohtunike jms tasud. Väljapool oma linna toimuvate võistluste kulud tuleb valdavalt katta lapsevanemal. Vahel on kulusid kaetud ka toetajate rahast ning siis on lapsevanema panus olnud tagasihoidlikum.

Väikestel tegijatel on ikka raskem kui suurtel organisatsioonidel. On raske, kuid mitte võimatu. Esimesed kokkuhoiumeetmed võeti õppeaasta alguses kasutusele. Iga järgneva väljamineku vajalikkust tuleb tõsiselt kaaluda. Kuid konkurentsis ja pildil püsimiseks tuleb mõned kulutused ikka teha.

Allikas: Erkmaa korvpallikool

—-

„Kõik teevad nii”

Analüüsides tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja (TMIN) kuuluvate isikute andmeid, on tekkinud kahtlus, et maksuvabade stipendiumide nime all makstakse tegelikult tasu töö eest ning stipendiumilepingu asemel on faktiliselt tegemist töölepinguga.

Probleemi ulatuse väljaselgitamiseks tegime analüüsi isikute osas, kes kuuluvad TMIN nimekirja ning on deklareerinud 2011. a stipendiumide maksmisi, sh nii kingituste-annetuste kui muu tulu (ettevõtlustulu) arvelt. Aluseks võtsime just füüsilistele isikutele makstud stipendiumid. Selgus, et maksuvabasid stipendiume makstakse kokku 259 ühingus kogusummas 8 318 819 eurot, suurem osa (200) maksab muu tulu arvelt kogusummas 7000 860 eurot. 81 spordiühingut deklareerivad stipendiumide väljamakseid kogusummas 6 147 326 eurot (s.o 73,9% kogusummast). 14 suurimat stipendiumi maksjat − spordiühingut − maksavad stipendiume kokku 4 239 891 eurot (51% kogusummast).

Väljamakstud stipendiumide võrdsustamisel võlaõigusliku töölepinguga kuuluks 2011. a andmetel nendelt deklareerimisele ca 4,2 mln eurot makse.

Alustasime kontrolle kolmes spordiklubis, milles nähtus risk, et väljamakstava stipendiumi asemel võib tegu olla varjatud töötasu maksmisega. Kõik kolm kontrollitavat ühingut on sõlminud stipendiumilepingud treeneritega (stipendiumi saajaks treener), kes tegelevad noortega ning viivad läbi regulaarselt treeninguid. Kahe puhul ei olnud stipendiumide maksmine spordiklubi põhikirjaliseks tegevuseks. Seega polnud ka täidetud kõik maksuvabastuse tingimused. Stipendiume maksti nii omavalitsuse sihtotstarbelise toetuse, milleks oli töötasude maksmine treeneritele, kui ka muude tulude, sh lastevanemate treeningtundide tasu arvelt.

Hindasime lepingute vastavust nende alusel tegelikult toimuvaga ning selgus, et treenerid kui stipendiumi saajad ei olnud oma töös iseseisvad, sõltumatud. Neile olid määratud konkreetsed treeningtundide ajad, koormused – õpilaste arv, kohad, tagati töö tegemiseks vajalikud vahendid.

Nende kohustused tulenesid klubi ja toetusi andnud asutuste vahelistest lepingutest laste treenimiseks ning võistlustel osalemiseks. Stipendiumi suurus oli otseses sõltuvuses osutatava sooritusega, treeneri koormusega, lepingu sõlmimise eelselt peeti läbirääkimisi tingimuste osas.

Menetluste raames hindasime sõlmitud lepinguid, nende alusel tegelikult toimuvat ning tuvastasime, et nende raames tehtud väljamaksete aluseks ei olnud tegevused, mis oleksid iseloomulikud stipendiumi olulistele tunnustele. Stipendium on isikule õpinguteks, sporditegemiseks või loometööks makstav rahaline toetus, mida ei anta selle saaja eelnevate teenete eest (küll võib eelnev tegevus olla stipendiumi määramisel valikukriteeriumiks).

Maksude mittemääramine kontrollitavatele ning analoogsete juhtumitega (kes maksavad stipendiumi nimel töötasusid) mittetegelemine tähendaks aga ebavõrdset kohtlemist nende osas, kes on treenerid töölepingutega tööle vormistanud ning deklareerinud nende töötasult kõik maksud. Eelnimetatud põhjustel ei saa jätta teemat tähelepanuta eriti juhtumite puhul, kus vahendid stipendiumide maksmiseks saadakse ettevõtlustulude (piletite-, reklaami müük, treeningtasud jms teenus) arvelt.

Suheldes erinevate isikutega selles sektoris, on laialt levinud arusaam, et „nii tehaksegi” ja „kõik teevad nii”. Seega oleme veendunud, et stipendiumide maksmine selles sektoris treeneritele jm teenindavale personalile on ulatuslik.

On oluline märkida, et tegeliku töösuhte varjamiseks maksuvabasid stipendiume makstes ei laiene stipendiumi saajatele töölepinguseaduses töötajatele ette nähtud õigused. Samuti ei taga stipendiumi maksmine ravikindlustust, töötuskindlustushüvitisi, ka ei kogune sellelt makseid stipendiaadi pensionifondi. Seega jäävad stipendiumi saajad ilma mitmetest riiklikest garantiidest, mis peaksid olema neile väljamakse tegelikku majanduslikku sisu arvesse võttes tagatud.

Eeltoodust nähtuvalt on tegemist väga laialdaselt levinud praktikaga, mis puudutab peamiselt ülalpeetavat ning avalike huvidega seotud sektorit.

Väljavõte Maksu- ja tolliameti kirjast rahandus- ning kultuuri­ministeeriumile, 2013