Kas tulekul on uus muusikaliteater?
Nädala pärast, 24. jaanuaril esietendub Türi kultuurikeskuses Kaari ja Jaanika Sillamaa muusikal „Lumivalgeke”. Tuntud muinasloo on lavastanud Tallinna 32. keskkooli 11. teatriklassi õpilane Kaarel Orumägi. Ka näitetrupp ja lavastusmeeskond koosneb õpilastest ja üliõpilastest. Kaarli tulevikuunistus ongi luua üle-eestiline noorte muusikaliteater.
Esialgu eksisteerib see teater küll alles minu mõtetes, aga kui lavastus hästi õnnestub, tegutsen selle eesmärgi nimel edasi, räägib Kaarel. „Lumivalgeke” on Türilt pärit Kaarel Orumägi esimene lavastajatöö ning ühtlasi uue plaanitava muusikaliteatri esimene lavastus. Selle muusikali kasuks langes lavastaja valik seetõttu, et seal on kaunid laulud ning see sobib vaatamiseks kogu perele. Muusikali tegemisse on noormees kaasanud peamiselt oma sõbrad ja sõprade sõbrad, kelle peale võib tema sõnul igas olukorras kindel olla. „Mul on tore sõpruskond, kus on andekaid lauljaid, näitlejaid ja tantsijaid, kellest nii mõnigi tahab end tulevikus siduda just muusikaliteatriga.” Muusikalituppi, kuhu kuulub 56 näitlejat, nimetab Kaarel unistuste trupiks, sest kõik tulevad tema ideedega kohe kaasa ning pakuvad ka omalt poolt lahendusi.
Muusikali proovid toimusid novembrist alates nädalavahetustel Türil. „Alustasime reede õhtul ja lõpetasime pühapäeva pärastlõunal – ööbisime magamiskottides kultuurikeskuse põrandal mattidel ja saime kaks tööpäeva järjest tihedalt tööd teha,” jutustab Kaarel. „Rahvast oli Türilt, Tallinnast, Tartust, Paidest, Jõgevalt, Vändrast, Palamuselt, Koigist ja veel mõnest väiksemast kohast, nii et see on tõepoolest üle-eestiline projekt.”
Heast tahtest sündinud lavastus
Märkimisväärne on, et muusikali eelarve oli null eurot. See tähendab, et kõik osalejad olid nõus kaasa lööma oma vabast tahtest, saamata selle eest tasu, küll aga hindamatuid kogemusi. Nii oli Kaarli üks klassiõde, Loviise Kapper, ametis koreograafi assistendina, teine klassiõde, Kadrian Possul, kostüümikunstnikuna. „Ehkki kostüümid saime laenutada Kaari Sillamaa muusikateatrist, tegime ka kolm päris uut,” räägib Kaarel. Dekoratsioonid valmistas Kaarli tislerist isa ning need aitas üle maalida Türi kultuurimaja kunstnik. Organiseerimise ja piletite müügi juures on abiks Kaarli ema, kes töötab Türi kultuurikeskuses.
Noored taotlesid ja said 500 eurot ka Kultuurkapitalilt, mis kulus materjalide ja grimmi ning muude jooksvate kulude peale. Etenduste piletitulust makstakse ära saali üür, kuid proovipäevade ega tehnika kasutamise eest kultuurikeskus noortelt rendiraha ei küsi.
See oli ka üks põhjus, miks Kaarel muusikali Türi kultuurikeskuses lavale tõi. „Keskus renoveeriti põhjalikult neli aastat tagasi, siia osteti tipptasemel heli- ja valgustehnika, mis annab võimaluse kasutada muusikalis erinevaid lavaefekte. Türi on üle-eestilisele muusikateatrile sobiv koht ka seepärast, et asub täpselt Eesti keskpunktis. Ja muidugi ei maksa unustada sedagi, et Türi on minu kodukoht,” põhjendab Kaarel, kelle jaoks on oluline, et selles väikelinnas midagi toimuks. Muusikalis mängib koos teiste kohalike lastega kaasa ka tema 11-aastane vend Kristjan.
Lavastuse tutvustuseks ütleb Kaarel, et on „Lumivalgekese” lahendanud pisut sürrealistlikus võtmes. „Kuna tegemist on muinasjutuga, mis on kõnekas igal ajal, olen täiesti taotluslikult kokku pannud eri ajastud. Palju on ka vihjeid tänapäevale. Ballikleitides ja parukates tegelaste kõrval ilmuvad lavale näiteks tänapäevastes ülikondades müügimehed.” Kaarel tunnistab, et on meelega mõnes asjas vindi üle keeranud ning toonud sisse üllatusi ja ootamatusi.
„Ma ei ole pabistaja tüüp, aga enne esietendust närveerin ilmselt rohkem kui kõik teised kokku,” usub Kaarel. „Loodan, et mu lavastus rahvale meeldib. Praegu on meil Türi kultuurikeskuses kavas kaks etendust, 24. ja 25. jaanuaril, aga kuna saalid on juba peaaegu välja müüdud, teeme suure tõenäosusega veebruari alguses veel ühe lisaetenduse.”
Väärtuslik kogemus Saksamaalt
Teater on Kaarli jaoks tähtis olnud nii kaua, kui ta end mäletab. Ta räägib, et teadis juba kolmeaastaselt, et temast peab saama näitleja – pani lasteaias teised lapsed toolidele ritta istuma ja muudkui esines neile. Türi majandusgümnaasiumis õppides käis ta kooli näiteringis, hiljem teatristuudiotes. Kaarel on lõpetanud Türi muusikakooli akordioni erialal ning õppinud lisaks klaverit, plokkflööti ja kitarri. Ta on laulnud nii koorides kui ka ansamblites, esinenud solistina ning pälvinud konkurssidel arvukalt tunnustust ja auhindu.
2006. aastal oli Kaarlil võimalus mängida kaasa Saksamaal muusikalis „Hüljatud”. „Lavastaja Georg Malvius otsis Eestist tänavapoisi Gavroche’i osasse kaht poissi, meenutab Kaarel. „Kaarel Juurma valis ta välja Kalevi poistekoorist, minu leidis Järvamaa poistekoorist. Mäletan, et käisin NO99 teatris katsetel. Georg Malvius viskas oma rahakoti põrandale ja ütles, et mine ja too ära. Aga mõtle, et oled tänavapoiss. Mul ei ole õrna aimu, mida ma tookord täpselt tegin, aga ta jäi rahule. Seejärel lasti mul laulda, ka see sobis. Ema oli küll veidi mures mind kaheks kuuks Saksamaale saates, kuna olin alles kümneaastane.”
Prooviperiood oli põnev ja õpetlik, aga paraku juhtus nii, et Kaarlil seda osa mängida ei õnnestunudki. Vahetult enne esietendust kukkus ta proovis lavatrepilt ja vigastas hüppeliigest. Haiglas selgus, et paranemine võtab nädal-kaks aega. Lavastajal ei olnud aega oodata, leping lõpetati ja tal tuli Eestisse tagasi sõita. Esietenduse ja veel paar etendust jõudis ta siiski ära näha.
Sellest ajast peale teadis Kaarel, et tahab end siduda mitte lihtsalt teatriga, vaid muusikaliteatriga.
Esimene omaloodud muusikal
Kaarel on ka ise ühe muusikali kirjutanud. Ta räägib, et on paar viimast suve käinud Palamusel noorte muusika- ja tantsulaagris, kus lavastatakse kokkutulnutega alati mõni muusikal. „2012. aastal oli selleks „Hiliskevad-varasuvi”, kus ma kaasa mängisin. Kippusin päris palju oma ettepanekuid tegema, kuni korraldajad pakkusid välja, et kirjutaksin 2013. aasta suveks ise muusikali, nii muusika kui ka libreto.”
Selleks ajaks oli Kaarlil neli lugu muusikalist juba valmis ning ta võttis pakkumise hea meelega vastu. Tema esimene muusikal sai pealkirjaks „Suvelõõm”. „Kuna mul on kalduvus teha asju mitte suurelt, vaid väga suurelt, kirjutasin selle muusikali jaoks 21 laulu. Muusikal kestis poolteist tundi, sellel oli kaks vaatust.” Kaarlil on meeles, et kõik olid üsna šokeeritud, kui ta eelmisel suvel laagrisse saabudes oma teose ette näitas, sest selle lavale toomiseks oli aega ainult neli ööpäeva. „Aga tegin omalt poolt kõik selleks, et osatäitjad laulud selgeks saaksid. Me jõudsime muusikali valmis ja see võeti hästi vastu. Juhtus nii, et olude sunnil pidin ise ka üht peaosa mängima.” Praeguseks on Kaarlilt tellitud juba järgmine muusikal, mida hakatakse Palamuse laagris lavastama sel suvel.
Kaarel ütleb, et talle meeldib pidevalt tegevuses olla. „Päevakava on väga tihe, mul on alati mitu asja korraga käsil. Pärast seda, kui ma Türilt Tallinna gümnaasiumi tulin, on elu eriti kiireks läinud.”
Noormees mängib kaasa Kaari Sillamaa kaunite kunstide kooli muusikalavastustes, töötab kooli kõrvalt hääleseadjana, kirjutab ise muusikat. Kui kõik omaloodud laulud ja muusikalidele kirjutatud lood kokku lugeda, on neid kokku viis-kuuskümmend. „Palju on enda jaoks sahtlipõhja kirjutatud lugusid, mida olen esitanud vaid sõprade ringis või mõnel üksikul kontserdil.”
Unistuste elukutse
Loomulikult on sõbrad Kaarlit korduvalt õhutanud superstaari saatesse minema. Kaarli arvates on sedasorti kuulsus ülespuhutud ja kunstlik ega tõmba teda. Samas on ta kuulsust väikest viisi kogeda saanud – tänu Peebu osatäitmisele teleseriaalis „Pilvede all” tunnevad inimesed ta mõnikord tänaval ära.
„Teater on praegu minu tegemistes kõige tähtsamal kohal,” tunnistab Kaarel, kes ei kujuta elu teatritegemiseta ettegi. „Paraku kipub õppimine selle all kannatama, ehkki püüan kõigest väest oma asju kontrolli all hoida.” Noormehe sõnul suhtutakse Tallinna 32. keskkoolis õpilastesse äärmiselt mõistvalt ja toetavalt ning ta on nii õpetajatele kui ka juhtkonnale selle eest väga tänulik. „Pahatihti on juhtunud nii, et alustan mingi väga suure projektiga ja mingil hetkel jääb see soiku. „Lumivalgekese” muusikal on minu jaoks esimene suurem saavutus ka selles suhtes, et olen sellega nii kaugele jõudnud ja tean, et see tuleb välja.” Kaarli lavastust on lubanud vaatama tulla ka tema teatriõpetuse õpetaja Katrin Nielsen ning see läheb kirja teatriõpetuse arvestusliku tööna.
„Praegu olen üsna veendunud, et kui leian toetajaid ning endas piisavalt julgust, lähen pärast gümnaasiumi lõpetamist Inglismaale õppima,” räägib Kaarel tulevikuplaanidest. „Silmapiiril on kaks ülikooli, kus saab õppida muusikaliteatri näitleja ja helilooja eriala, mis oleks minu jaoks unistuste elukutse. Ka üle-eestilisele noorte muusikaliteatrile mõeldes.”
Sel suvel on Kaarlil kavas lavastada oma trupiga uuesti endakirjutatud muusikal „Suvelõõm”, seekord vabaõhuetendusena. Proovid algavad juunis.
