Kirjandus ja muuseum

Ühel hiljutisel kohtumisel meenutas Koidula muuseumi juht Elmar Trink episoodi, kui muuseumi ilmus seltskond ametiisikuid USA saatkonnast. Nad olid tulnud vaatama selle inimese muuseumi, kes ainsa naisena oli pandud Eesti rahatähele. Kui nad olid tutvunud ekspositsiooniga ja neile oli Koidula isikut ja tähendust selgitatud, jäid nad pisut nõutult ringi vaatama, sest ümbruse väljanägemine ei vastanud päriselt sellele kuvandile, mille nad isamaalauliku tähendusest olid saanud. Eriti hämmastas neid välisuks, mille pragudest ja piludest valgus läbi tungis. Nad oleksid justkui oodanud muuseumi, mida on märksa paremini rahastatud.

Väärivad erilist kohtlemist

Miks seda näidet tuua muuseumiharidusega seoses? Tahaksin selle varal rõhutada vähemalt kahte aspekti: kõigepealt seda, et iga riigi ajaloos ja kultuuris on isikuid, kes on erilised ja väärivad seetõttu erilist kohtlemist, ning selle unustamine valmistab piinlikkust. Ja teiseks: oma suurkujusid peab tundma. Sest just sellistes inimestes kultuur ja rahvas omal moel manifesteerub. Kui on, kellega end identifitseerida – spordist teadlasteni – ja kelle üle uhke olla, tunneb iga rahvas end kindla ja elujõulisena. Tegijana. Kui see samastumine tekib, ei peaks me tulevikus ehk väga muretsema ka Koidula või mõne teise isikumuuseumi virelemise pärast. Siis, kui praegused õpilased (oma)valitsuses raha jagavad.

Suurkujude tundmine on niisiis oluline ja samas iseenesestmõistetav hariduse ning väärtuskasvatuse osa. Loomulikult ei ole lihtne rääkida meie suurtest loojatest ja nende tähtsusest noortele, kelle pilk on parajasti nutitelefoni vahtimisest ähmastunud. Selleks, et tuntud isikud ei seguneks ilma oma näo ja eripärata suurkujumassiks, on vajalik ka pisut erilisem lähenemine. Oleks hea, kui meil oleks korralik sari õppe- või dokumentaalfilme, mida tundides näidata, kuid väheste erandite kõrval on suurem osa ajaloolisi isikuid visuaalselt portreteerimata. See oleks kindlasti koht, kus haridus- ja teadusministeerium ning isikumuuseumid saaksid koostööd teha. Mulle tundubki, et just isikumuuseumid on see võti, mis aitavad muuta klassikute õppimise inimlikult lähedasemaks ja otsivad aktiivselt selleks uusi võimalusi ja vahendeid.

Kirjanike muuseumide ühing

2010. aastal lõime ühisorganisatsiooni Eesti kirjanike muuseumide ühing, mille eesmärk on väärtustada ja hoida eesti kirjanike pärandit ning leida sellele laiem ühiskondlik kõlapind. Oluline väljund on just haridusprogrammid ja näitusetegevus. Ühingu koduleheküljel (www.kirjanikemuuseumid.ee) on haridusprogrammidele oma alaosa, et hõlbustada õpetajatel kirjandusteemaliste muuseumitundide otsimist ja võrdlemist. Niisiis, muuseumitund ja kirjandusklassika üheskoos. Kõlab hirmutavalt?

Kirjanike muuseumidest rääkides seisame kahe probleemi ees. Esiteks on minu imestuseks ikka veel levinud arvamus, et muuseum on igav ja tolmune paik. Alates Kumu avamisest peaks see eelarvamus olema murtud, aga on paraku visa kaduma. Ning eriti kiputakse seda kuvandit siduma isikumuuseumidega. Suhtumine on kummalises vastuolus elulooraamatute buumiga, mis ikka veel ei näita vaibumise märke. Isikumuuseum pakub ometi võimaluse leida ennast keset ühe inimese (elu)lugu.

Teine eelarvamus, millega kirjandusklassikute muuseumid peavad ikka silmitsi seisma, on vana veendumus, et klassika on raskepärane ja aegunud. Aga hariduse eesmärk on viia vähemalt ühe osani inimkonnast arusaamine, et tüvitekst on muutunud „raamatuks, mida peab lugema” lihtsalt seepärast, et tegemist on väga hea teosega. Võib-olla aitaks aina enam audiovisuaalkultuuri lummuses elavatele noortele seletada seda muusika analoogial: mingitest lugudest tehakse jälle uusi kavereid või avastatakse uuesti originaal ainuüksi sellepärast, et tegu on heade lugudega, mida naudib iga põlvkond, hoolimata muutunud heli-, video- ja kehakeelest. Täpselt samamoodi on olemas raamatud, mis lähevad hinge, panevad mõtlema ja kaasa elama ikka ja alati, hoolimata sellest, et tegelast ümbritseva maailma elemendid ei ole enam samasugused nagu meie argireaalsus. Midagi pole parata, suur osa inimese elust on täiesti üldinimlike asjadega seotud. Räägitagu nii palju individuaalsest erilisusest, kui kulub, kokkuvõttes taandub see kõik ühiseks inimkogemuseks. Lihtsalt iga inimene elab oma elu esimest korda ning seetõttu on see talle uus ja eriline. See on ka põhjus, miks inimkogemuse süvahoovusi tabanud tekstid ikka ja jälle lugejaid kõnetavad.

Et laste teadvusesse jääks jälg

Muidugi, tõsi on ka see, et osa kirjandusklassikat võib olla õpilastele raske mõista. Nende elukogemus on alles napp ja palju loetust ei puuduta neid veel isiklikult. Ometi on oluline, et laste teadvusesse jääks jälg: niisugused autorid ja tekstid on olemas. Paljud inimesed loevad keskkooli kohustusliku kirjanduse uuesti või üldse esimest korda läbi keskeas ning saavad siis tõelise elamuse. Seega, las teadmine autorite ja teoste olemasolust jääb küpsema ja oma õiget aega ootama. Suur osa muudki haridust on õppurisse külvatud idukesed, mis kas hakkavad või ei hakka vilja kandma. Külvata tuleb ikka.

Aga seni, kuni puudub soov või võimekus tajuda teksti nüansse, saab alati keskenduda kirjaniku isikule. Kirjanike muuseumid on ehe keskkond, mis pakub vaheldust klassiruumile ja rõhutab asjaolu, et räägime lihast ja luust inimesest, kellel on olnud oma läbielamised ja unistused. Lisaks on muuseumide haridusprogrammid kiirelt arenev valdkond, kus rakendatakse aina uusi õppemeetodeid, mis võiks olla hea täiendus kooliprogrammile.

Õige koht lugemisharjumuse parandamiseks

Sireli Uusmaa hiljutine magistritöö tõi välja paradoksi, et ei muuseumid ega õpetajad pea muuseumitundide vastavust õppekavale eriti oluliseks. Kirjandus, mis esialgu õnneks õppekavades ikka alles on, võiks küll olla see valdkond, kus muuseumi ja kooli koostöö lähtuks just õppekavade vajadustest. Muuseum kui alternatiivõppekeskkond pakub rohkem võimalusi katsetusteks ning võib olla just õige koht õpitulemuste ja lugemisharjumuse parandamiseks. Seda enam, et (küll mitteformaalse) teadusasutusena on muuseumides olemas ka oma valdkonna parim asjatundmine. Nagu on öelnud üks klassikutest: „Õnne saladus pole mitte selles, et sa teed, mis sulle meeldib, vaid selles, et sulle meeldib see, mida sa pead tegema.” Olen ise kogenud, et muuseumis hakkab õpilastele kergesti meeldima see, mida nad peavad tegema. Tuleb ainult kohale tulla.