Kõik on võimalik. Vähemalt laval

Inspiratsiooni võib saada näiteks kassilt või ühistranspordist, on kogenud noored koreograafid Mari-Liis Eskusson ja Üüve-Lydia Toompere.

Premiere tähendab tõlkes esietendust. Sellist tähendusrikast pealkirja kannab sõltumatu tantsu ühenduse sari uutele koreograafidele. STÜ annab igal aastal kahele noorele tantsukunstnikule võimaluse tulla välja oma esimese tantsulavastusega. Sel aastal on väljavalituteks Mari-Liis Eskusson ja Üüve-Lydia Toompere. Millest need noored kunstnikud mõtlevad ja unistavad? Ja kust see inspiratsioon tuleb? Last, but not least – kuna tantsuharidusega inimesed asuvad sageli tööle tantsuõpetajatena, siis kes teab – ehk kohtute just siin ja praegu oma tulevase kolleegiga.

Mis sind inspireerib?

Mari-Liis: Tihti mõtlen, kas ma olen inspireeritud või pigem otsin võimalust mingist situatsioonist põgenemiseks või selle oma tahtele vastavaks muutmiseks. Enamjaolt on mu inspiratsioon ilmselt seotud kannatamatusega – mul hakkab lihtsalt igav. Olen oma elus üpris palju aega veetnud ühistranspordis ja frustratsiooni vältimiseks luban seal kujutlusvõimel enda üle võimust võtta. Mõnikord jään lihtsalt mõnd inimest või olukorda jälgima ja kaasa elama.

Üüve-Lydia: Mind inspireerivad inimesed ja nendevahelised suhted. Suvalised hetked elust, mis voolivad mu silme ette kujundlikke pilte. Keerulise inimpsüühika kõrval armastan lihtsaid asju. Olen saanud inspiratsiooni ka oma kassilt. Lisaks liikumise sujuvusele, harmooniale, kergusele on temalt palju olemuslikku õppida – kuidas mõttevälgatused saavad olla tõesti välkkiired, kuidas reaktsioon võib olla oodatust hoopis erinev ja kuidas hellast hoolitsusest võib välja kasvada jõhker ärakasutamine. Selles kõiges on midagi väga inimlikku ja samastamisväärset. Lõpuks köidab mind inimeses mõtteselgus ja kohalolu. Isikupära.

Kas sa oled pigem lavastaja või koreograaf?

Mari-Liis Eskusson:
Mulle meeldib mõelda, et kui keegi pärast mu etendust räägib, et sai elamuse, mõistame me teineteise saladusi.

Üüve-Lydia: Koreograafia loomine on justkui üks lavastaja väiksematest ülesannetest ja kui ma tegeleksin lõpuni ainult sellega, jääks see minu jaoks liiga kitsaks. Ma tahaksin olla lavastaja in general, kasutades mõtete väljendamiseks mitte ainult sätitud liigutuste jada, vaid ka teisi meediume ja väljendusviise.

Kui ma nimetan koreograafiaks igasugust liikumist laval, siis kindlasti on see lahutamatus seoses lavastuse kontseptsiooniga. Loomise käigus võib liikumisjada siiski jõuda algsest inspiratsioonist väga kaugele, samuti lavastuse tervikkontseptsioonist.

Mari-Liis: Ma nimetaksin ennast tantsukunstnikuks. Õigupoolest, ma veel ei nimetaks ennast kellekski, aga lihtsuse mõttes eelistan tantsukunstnikku kummalegi mainitule.

Kuidas suhestud publikuga?

Üüve-Lydia: Ma usun, et vaataja on leidlik. Ma kutsun teda vaatama, eeldades, et nähtu fokuseerib teda koos minuga millessegi rohkem uskuma, midagi rohkem hindama või hoopis millegi üle tohutult vihastama. Ei ole oluline, et me kõigest täpselt samamoodi aru saaksime. Tähtis on, et nähtu tekitaks vaatajas sisemise dialoogi, mida võib hiljem ka teistega jagada.

Mari-Liis: Mul on sõnum, mida tahan edasi anda. See on küllaltki intiimsel tasandil. Keskendun emotsionaalsele seisundile, mille puhul olen täiesti veendunud, et tegemist on universaalse seisundiga, mida ka kõik teised tunnevad. Kui nad ei ole seda kogenud, siis kindlasti on mu etendus selleks viimane aeg.

Mulle meeldib mõelda, et kui keegi pärast etendust räägib, et sai elamuse, mõistame me teineteise saladusi. Mul endal on ka selline suhtumine kunsti, mis mind kõnetab. See muutub vaataja ja kunstniku omavaheliseks vestluseks. Tekib niisugune „mull”, mida ainult nemad mõistavad.

Kui sul oleks valida eneseväljenduseks mõni teine kunstivorm, siis mis see oleks?

Üüve-Lydia: Ma oleksin ilmselt mustkunstnik-illusionist.

Mari-Liis: Ilmselt oleks see kunstivorm film või maal. Mitte, et mul oleks nendeks oskusi, aga viimasel ajal tunnen igatsust suuta oma väljamõeldud maailmu teistega jagada. Ehk muutuvad mu väljamõeldised siis ka pisut detailsemaks.

Mis on olnud sinu senises loometöös suurim võit ja suurim kaotus?

Üüve-Lydia: Suurim võit on see, et olen saanud teha oma töid inspireerivas keskkonnas, kus kõik töötavad sama eesmärgi nimel.

Suurim kaotus on kompromiss, mille tegin sellepärast, et idee teostus ei olnud materiaalselt võimalik. Ma usun siiralt ikka veel, et kõik on võimalik. Laval vähemalt.

Mari-Liis: Suurim võit on ikka seotud tulemusega. Kuna mu lõputöö „Maali!” oli viimane pikem protsess, siis praegu hõlmab see ka minu suuremaid võite ja kaotusi. „Maalis!” oli võit see, kui õppejõud Renee Nõmmik tõi pärast töö vaatamist paralleele Shostaki „Nisaga”, mida ma ka ise olin sel perioodil lugenud. Ta tabas mu mõtet ilma mingi selgituse või taustainfota. See oli esimene vihje, et jaa, oled küll arusaadav, võid jätkata.

Tolle lavastuse juures oli mul natuke kahju, et helikujundus vormus pisut teisiti, kui ma ette kujutasin või lootsin. See on kahtlemata üks mu nõrgemaid külgi, alustan alati liikumisest ja tantsijatest. Muusika mängib seejuures küll olulist rolli, aga ma ei ole veel leidnud enda jaoks õiget viisi, kuidas need kaks peaksid kokku sulama. Usun, et leiutan jalgratast ja kümne aasta pärast avastan, et kõik algab lihtsalt ühisest rütmist – aga milline rütm valida ja miks just selline?

Milline on su suurim unistus?

Üüve-Lydia: Unistuste hierarhia vahetub sama kiirelt kui ilm. Vahetul ilmal on palju seost minu unistustega: olen alati unistanud istuda pehme pilve sees nagu Muumi ja sellega ringi aerutada. Mööda ilmailu.

Mari-Liis: Ma unistan selleks liiga palju, et üht suurimat unistust välja valida. Aga loodan siiralt, et kultuuride paljusus säilib ka tulevikus.