Lasteaed kui väärtushinnangute kujundaja
Me elame ajas, mil kõik ümberringi muutub. Vahel see rõõmustab, vahel ka ärritab. Ometi vajab laps hoolimata ühiskonna muudatustest vundamenti, millele tugineda: perekonda; kindlaid reegleid, mis aitavad maailma turvaliselt avastada; inimesi, kes hoolivad ja vajadusel aitavad mõista ja valikuid teha. Mis koht on siin lasteaial? Kas lasteaias töötavatel inimestel on mingi võimalus või kohustus seda vundamenti rajada?
Arvestades kui palju aega laps lasteaias viibib, saab olla vaid üks vastus: jah on, nii võimalus kui ka kohustus. Paljud lapsed veedavad oma koolieelsest ajast lasteaias suurema osa kui kodus. On peresid, kus koos ollakse (paremal juhul tegutsetakse) vaid loetud tunnid nädalas. Alati ei ole selline olukord lapsevanema(te) vaba valik – sagedamini on tegu materiaalseks toimetulekuks vajaliku baasi tagamisega. Vahel on tegu ka oskamatusega, soovimatusega või tuginetakse lootusele, et „laps käib ju lasteaias, küll ta seal õpib ja areneb”. Selline olukord paneb aga lasteaia töötajate õlgadele äärmiselt suure kohustustekoorma – õpetaja tajub, et kodus on aja või teadmiste vajakajäämine, kuid lasteaed kodu asendada ei saa.
Liiga palju on oodata ka õpetajalt, et too õpetaks-kasvataks lapsevanemaid. Mingil määral saab seda kindlasti teha, kuid aidata saab vaid siis, kui abi palutakse-soovitakse ja mis peamine – ollakse valmis seda ka vastu võtma. Vastasel juhul dialoogi ei kujune ja monoloogi pidamisest kasu ei ole. Nii ei jäägi õpetajal muud üle, kui olla ise oma käitumise ja hoiakutega eeskujuks – arutada erinevaid olukordi koos lastega ja loota, et kodus kõike pea peale ei pöörata.
Paar lihtsat näidet elust enesest: lasteaias on lastega räägitud turvavarustuse vajalikkusest rattasõidul. Lapsed saavad aru ja räägivad seda ka kodus. Lasteaeda lapsele järgi tulles palub lapsevanem lapsel kiivri peast ära võtta, sest „me läheme ju väravast välja”. Mida laps õppis – kas õpetaja räägitu kehtib ainult lasteaias? Või et õpetaja juttu ei pea uskuma, sest isa nii ei arva?
Teine näide: lastega on räägitud köögiviljade söömise vajalikkusest, tehtud koos lastega salateid jne. Hommikul menüüd lugedes ütleb üks ema kõva häälega: „täna on porgandihautis, see on nii jube toit, mina seda küll ei söö!“. Seda kuuleb viis last, kes äsja saadud „uue” teadmisega rühma lähevad. Õpetaja on seatud raskesse olukorda, sest tema antud info on seatud suure kahtluse alla. Nõuab väga suurt tööd, et rääkida lahti inimeste erinevad maitse-eelistused ja käsitleda teemat, millal ja kuidas sobib oma arvamust avaldada – seadmata sealjuures kahtluse alla ühe lapse ema autoriteeti. Või vastupidine näide – rühmas räägitakse erinevatest ametitest. Üks poiss ütleb õhinal, et „minu isa teeb arvutiga tööd”. Õpetaja vastab „Tore! Aga räägime nüüd ikka päris töödest, arvutiga teevad peaaegu kõik tööd”.
See mõtisklus ei ole kivi heitmine lapsevanemate kapsaaeda ega ka mitte õpetajate omasse. Ühiskonna ootused lasteaia personalile on väga suured, sealhulgas ka väärtuste kujundamise osas. Õpetajad teevad oma tööd südamega ja tegelikult ei soovi ka lapsevanem eales lapsele halba. Eksimine on inimlik. Kuid kui lapsevanem on teadvustanud, et tema laps on lasteaias väga suure osa oma ärkvel oldud ajast, siis tasuks ehk koos õpetajatega enam läbi rääkida ka väärtuste teema ja jõuda siin ühisele kokkuleppele. Ühised arusaamad vundamendist, mida me väärtuste näol koos lapse jaoks loome, on tunduvalt olulisemad kui tähtede-numbrite ja lugemise selgeks õppimine. Kas esimese sammu sel teel peaks astuma lapsevanem või õpetaja – see on igaühe enda otsustada.