Miks mitte katsetada midagi nii head?

31. jaan. 2014 Ülle Tõnumaa lasteaiaõpetaja - 1 Kommentaar

Nagu Reggio Emilia pedagoogika poeetiliselt väidab, on lastel sada keelt, mida mängimisel ja õppimisel kasutada. Tark õpetaja õpib koos lastega ja mõistab, mis on neile parim.

Reggio Emilia tegevuskultuur sai alguse Põhja-Itaalia linnakesest Reggio Emiliast, kus naised tulid pärast sõda kokku arutlema, millist lasteaeda nad oma lastele soovivad. Nii sündiski saja keele pedagoogika, kus lapsed õppisid uurides ja katsetades kunstiõpetaja suunava pilgu all valguse ja varju mängu abil.

Reggio Emilia pedagoogika toetub Dewey’, Piaget’, Võgotski, Montessori, Brunneri, Bronferbrenneri jt ideedele. See on lapsest lähtuv pedagoogika, austades last sellisena, nagu ta on. Last kuulatakse, tema soovidega arvestatakse. Esikohal on lapse huvi maailmas toimuva vastu, olgu huvi objektiks näiteks ammu väljasurnud loom, mereelu, kauge riik või pildistamine. Ise katsetades, uurides ja avastades õpib laps kõike uut, mängides ja meisterdades saab maailm selgemaks.

Kui lastel on mõne teema kohta huvi ja küsimusi, siis vastava projektiga saadakse neile vastused. Uus teema arutatakse lastega läbi, seejärel jagatakse nad alarühmadesse ja algab iseseisev uurimine-avastamine-õppimine. Kui teemaks on näiteks vesi, saab üks grupp uurida vee kolme olekut, teine katsetada, mis on veest kergem või raskem, kolmas kuulata vee häält või valmistada vesiveskit. Õpetaja on suunaja, jälgija ja dokumenteerija. Lapse küsimused pannakse kirja, tema mõtted ja arvamused salvestatakse. Vanemad saavad laste tegevusest aimu fotodelt või videolt. Teema alustamisel on sein tühi, projekti lõppedes on see täis fotosid, laste küsimusi ja vastuseid, laste kirjutatud sõnu, lauseid või arvamusi uuritud nähtuse või eseme kohta. Projekt kestab kuu või isegi kauem.

Lapse piirideta loovus

Eesti Reggio klubis on nüüdseks juba 123 liiget. Esimene Reggio klubi koosolek peeti 27. novembril 2012 Tallinna ülikoolis. Kohal olid Tallinna ülikooli lektor Maarika Pukk, lektor Maire Tuul, dotsent Tiia Õun, Maaja Mänd pedagoogilisest seminarist, üliõpilased, lasteaiaõpetajad ja teised lapsest lähtuva pedagoogika huvilised. Mina, kes ma olin aastaid tagasi lugenud Karin Wallini raamatut „Lapsen rajaton luovuus”, olin õnnelik võimaluse üle saada Reggio Emilia pedagoogikast rohkem teada otse tegijatelt.

Maarika Pukk rääkis oma tööst Viimsi Piilupesa lasteaias, kus ta 1994. aastal esimesena Eestis Reggio Emilia pedagoogika kasutusele võttis. Professor Taimi Tulva soovitas tal hakata viljelema just seda pedagoogikat ning Maarika Pukk asus ühtaegu lasteaeda juhtima ning õpetajaid juhendama, oma ideid tutvustama ja ellu viima. Mõned õpetajad tulid rõõmuga kaasa, mõned olid vastu, mõned mõtlesid, aga Reggio Emiliast ei saanud mööda vaadata. Andes talle sõrme, võttis ta käe ja lapsevanemad toetasid.

Maarika Pukk käis ka Itaalias Reggio Emilia keskuses ja nägi kõike oma silmaga, saades kinnitust, et on õigel teel. Lapsest lähtuv pedagoogika annab lapsele võimaluse õppida uurides ja katsetades, mängu ja kunstilise tegevuse kaudu, kusjuures õpihuvi ning uudishimu maailma saladuste vastu on püsiv.

Kui Reggio klubi oli loodud, järgnesid koosolekud mitmes Tallinna ja Harjumaa lasteaias. Suure töö tegi meie igakuistel koosolekutel ära Tallinna ülikooli lektor Maire Tuul, kajastades koosviibimisi nii sõnas kui ka pildis. Maire Tuul on aastaid innustunud lapsest lähtuvast pedagoogikast, töötades algul Viimsi Piilupesas õpetaja abina, seejärel õpetajana ja lõpuks ka direktori asetäitjana.

Igas lasteaias, mida külastasime, võlusid meid laste toredad tööd ja õpetajate pühendumus. Igas lasteaias oli näha Reggio Emilia tegevuskultuuri elemente. Kuigi Eestis pole ühtegi Reggio Emilia lasteaeda peale Tartu Terakese, kus pidevalt tehakse projektitöid, oli kõikjal näha, et huvi selle pedagoogika vastu on suur.

Eesti Reggio Emilia tegevuskultuuri huvilistele ulatas abikäe Soome Reggio Emilia ühing, kes määras Eesti-Soome kontaktisikuks Pirjo Salervo. 23. märtsil osales viis meie Reggio klubi liiget Soomes Hämeenlinnas Reggio Emilia seminaril. Sellel koolitusel saime teada, et ise kogedes, uurides ja avastades on lapse õpihuvi ja loovus piiramatu. Lapse uurimis- ja analüüsimisvõimet ei maksa alahinnata. Nägime lastega tehtud projektitöid, kus oli kasutatud palju looduslikku ja taaskasutatavat materjali. Projektid kestavad terve kuu, vahel ka kauem, kui laste huvi õpitava vastu kestab. Paljud Soome Reggio Emilia ühingu liikmed olid käinud Itaalias koolitusel ja rääkisid sellest vaimustusega.

Õppekava pole takistuseks

3. mail Tallinnas õpetajate majas ja 4. mail Tartus peetud seminari teema oli „Lapsest lähtuva tööviisi ja töökorralduse arengud Eestis ja Soomes”. Koolitajateks Soome Reggio Emilia ühingu juht ja koolitaja, kunstiõpetaja Elisse Heinimaa ning Tallinna ülikooli lektor Maarika Pukk. Elisse Heinimaa andis põneva ülevaate oma tööst lastega kunstitunnis, värvide segamisest, uute värvide avastamisest, kunstiõpetaja olulisest rollist töös lastega. Maarika Pukk rääkis oma tööst Viimsi Piilupesa lasteaias lapsest lähtuva tegevuskultuuri kaudu, mis kuulajates suurt huvi tekitas. Oma kogemusi jagas ka alushariduse nõustaja-pedagoog, koolitaja Helsingi, Peterburi ja Tallinna lasteaedades Risto Keskinen.

14. mail toimus Tartu Terakese lasteaias lapsest lähtuva pedagoogika arutelu. Kokkutulemise mõte oli uurida Reggio Emilia tegevuskultuuri koolieelsete lasteasutuste õppekavasse rakendamise võimalusi. Haridusametnikud ei leidnud õppekavast ühtegi takistust, miks ei võiks seda pedagoogikat rakendada. Kui lasteaias üks või mitu rühma soovib seda viljeleda, siis HTM takistusi ei tee. Töötatakse välja ühtne kuuplaani näidis ja soovijad võivad alustada.

Kohe tulevad küsimused, miks rakendada nii kauget ja tundmatut pedagoogikat. Miks ei võiks kasutada meie oma Johannes Käisi pedagoogikat? Meenutagem, et Käis uuris põhjalikult tuntud pedagoogikateadlaste Pestalozzi, Dewey’ jt töid. Aastail 1926–1929 oli ta Saksamaal, Austrias, Šveitsis ning Inglismaal kasvatustöö kursustel ning koole üle vaatamas, tunde kuulamas. Uute ideedega laetud ja neid Eesti kooli jaoks kohandades algatas Käis Eestis kooliuuendusliikumise. Ta pidas tähtsaks Dewey’ põhimõtteid: ühiskonda kuulumise vajadust, soovi uurida ja välja mõelda, luua ja ehitada ning tegelda kunstiga.

Tartu Terakese lasteaias kasutatakse Reggio Emilia tegevuskultuuripõhist õppimist. Nägime projektitööd „Karjapoiss on kuningas”. Selles projektis uuriti karjuse riideid, peakatteid, töid-tegemisi, ilmastikunähtusi, meisterdati karjasepille, toodi tuppa oksi ja lilli, kirjutati juurde nende nimetused, valmistatati ise mänguasju ja karjamaa maketti jääkmaterjalidest. Torkas silma, kui palju kasutati looduslikku ja jääkmaterjali: munakarbid, tikutoosid, lõng, pappkarbid, kivid, oksad, käbid, merekarbid, männiokkad, sammal.

Lisaks ühe kuu pikkustele projektidele õpitakse, uuritakse ja kogetakse ka kõike, mis on seotud eesti rahvakalendri tähtpäevadega, looduse ja igapäevaeluga.

Juunis külastasid Soome kolleegid Pirjo Salervo ja Arja Bisi oma õpetajatega Tallinna Komeedi lasteaeda, et luua sõprussuhteid, vahetada töökogemusi ja rääkida lapsest lähtuvast pedagoogikast. Augustis käisid Komeedi lasteaia õpetajad Arja Bisi kutsel Espoos vastukülaskäigul. Seal oli tore näha, kuidas lapsed töötasid ja mängisid alagruppides, olid majas eri tubadesse hajutatud, iga osake ruumist oli ratsionaalselt ära kasutatud, kas käpiknukkude hoiukohana, puhkenurgana või nukukodu mängimiseks. Õpetajad olid väga töökad ja pühendunud.

Lapsest lähtuva kasvatuse võrgustik

28. augustil toimus Tallinna Rännaku lasteaias ümarlaud, kus lapsest lähtuva kasvatuse ja selle arengute teemal võtsid sõna Maarika Pukk Eestist, Leena Robertson Inglismaalt Middlesexi ülikoolist, Nancy Barbour USA-st Madisoni ülikoolist ja Jarmo Kinos Soomest Turu ülikoolist. Meie eesmärk oli luua lapsest lähtuva kasvatuse võrgustik, kuhu kuuluksid peale Soome, Eesti, Inglismaa ja USA ka Läti, Leedu, Bulgaaria jt riigid.

Jarmo Kinos, kes on koos Maarika Pukiga andnud välja raamatu „Lapsest lähtuv kasvatus”, rääkis, kui tähtis on dokumenteerimine, kuna see annab infot laste tegevuse ja õppimise kohta. Tähtis on toetav kogukond, lapse kuulamine, tema mängu vaatlemine. Jarmo Kinos arvas, et oleks tore, kui õpetaja oleks hea lugude vestja, suure loovusega pedagoog, kes orienteeruks kiiresti ajas ja ruumis, et uusi võimalusi kasutada.

Maarika Pukk lisas, et püüab kaasata eri huvigruppe, et lapsest lähtuv kasvatus alushariduse väljale jõuaks. Oli sisutihe arutlus, kõik osalejad olid innustunud ja otsustasid kohe üksteisega suhtlema hakata, et võrgustikus mõtteid vahetada ja uusi ideid jagada. Maarika Pukk soovis osalejatele, et lapsest lähtuv kasvatus saaks nende maal igapäevaseks, ning lisas: „Kui siin ringi vaadata, olite osa minu loost, minu riigi loost ja lasteaianduse loost.”

2. oktoobril loodi Tartus Terakese lasteaias Jana Kogeri eestvedamisel ja Katrin Helendi toetusel Tartu Reggio klubi. Tartule on järgnenud Pärnumaa.

Kõik lapsest lähtuva pedagoogika huvilised on ühisel arvamusel: miks mitte katsetada midagi nii head? Need, kes on sellele teele asunud, näevad iga päev uusi võimalusi, tunnevad rõõmu tööst lastega. Laste kunstitööd pakuvad ise juba vaatamisväärsust – värvide ja varjude mäng ning nüansirikkus näitab suurt loovust, ehkki on näha, et kunstnik on alles viieaastane …

Veel midagi toredat: 2. novembril toimus Tallinna ülikoolis kohtumine Soome Reggio Emilia ühingu juhatusega, eesmärgiga arutada, kuidas arendada koostöö eri võimalusi: koolitusi Eestis, Soomes ja Itaalias ning koostööprojekte. Plaanis on korraldada kevadel rahvusvaheline seminar Eesti, Soome ja võimalusel ka Rootsi partneritega.

Ja kõige tähtsam: Maarika Pukk tõi Eestisse Reggio vaimustuse. Tänu tema säravale isiksusele ja julgustusele on Eesti mitmes lasteaias alustatud projektõppega, lapsest lähtuva kasvatusega kas ühes või mitmes rühmas ja kogukond toetab. Aafrika vanasõna ütleb: „Selleks on vaja kogu küla, et üks laps üles kasvatada.”


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Miks mitte katsetada midagi nii head?”

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!