Miks mitte kutseharidus?

Kutsehariduse maine on märkimisväärselt paranenud. Järgmine suur töö on õppekavade uuendamine.

Kutseharidus on varasemast mainekam, toob oma uuringus esile uurimisfirma Faktum & Ariko. Innove tellitud uuring kannab pealkirja „Elanikkonna teadlikkus kutseõppes toimuvast ja kutsehariduse maine aastal 2013”. Selle käigus küsitleti kolme sihtgruppi: elanikkonda vanuses 15–50 eluaastat ning eraldi põhikooli lõpuklasside õpilasi ja abituriente.

Selgus, et kohatistest kriitilistest pilkudest ja endiselt juurdunud stereotüüpidest hoolimata on Eesti kutsehariduse maine liikunud üldplaanis paremuse suunas. Kui 2008. aastal hindas kutsekoolis õpitavaid erialasid kõrgelt 45% küsitletutest, siis viis aastat hiljem oli see protsent juba 72.

Tänu millele on aga kutsehariduse maine tõusnud ja kuidas saaks asja veelgi paremaks muuta, sellest vestleme kahe kutsehariduse spetsialisti, Andres Punga ja Riina Müürsepaga. Andres Pung on olnud aastaid haridus- ja teadusministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja ning jaanuaris asus ta tööle SA Innove juhatuse liikme ja kutsehariduse agentuuri juhina. Riina Müürsepp on Pärnumaa kutsehariduskeskuse direktor, kellele sel aastal omistati aasta õppeasutuse juhi tiitel.

Tänu millele on edasi mindud?

Riina Müürsepp: Meil ei ole enam palju pisikesi kutsekoole, vaid piisav arv suuri. See ümberkorraldus on ennast õigustanud. Märkimisväärselt on panustatud ka kutseõppeasutuste õppekeskkonna parendamisse ning uuendatud õppekavu. Õpetajad on läbinud päris palju täienduskoolitusi.

Andres Pung: Muutused näitavad, et 10–15 aastat tagasi tehtud strateegilised otsused on olnud õiged ja et neid on sihipäraselt ellu viidud.

RM: Need pikaajalised muudatused on aidanud tõsta kutsehariduse mainet eelkõige õppijate ja potentsiaalsete õppijate silmis, ent ees on palju tööd. Näiteks koostöö tööandjatega jätab veel soovida.

AP: Jätkuma peab kutseõppe viimine vastavusse tööturu vajadustega. Uus kutseõppeasutuse seadus loob selleks suurepärased võimalused ja uue seaduse toel ongi hakatud kutsekoolides õppekavasid juba laiemalt reformima.

Mis on järgmised tähtsamad ettevõtmised?

AP: Praegu on teema number üks ikkagi õppekavade optimeerimine ning nende kooskõlla viimine tööturu vajadustega, samuti õppekvaliteedi tõstmine. Selleks oleme uuendanud kutseõppeasutuste õppekeskkondi, töötanud välja uusi õppematerjale, sh e-õppe jaoks, arendanud õppekava ja korraldanud täienduskoolitusi. Kutseharidus vajab väga pühendunud ning edumeelseid õpetajaid ja eestvedajaid.

RM: Alati on koolile oluline leida õpilasi. Õnneks on mitmed haridussündmused toonud kutsehariduse noortele lähemale. Näiteks on palju kajastatud kutsehariduse suursündmust „Noor meister”, kutseõppurite osalemist Euroopa ja maailma kutsemeistrivõistlustel. Kutseharidust on meeldivalt esile tõstetud telesaatega „Tuuni mu mõisa” jne.

Oleme ise aktiivselt teavitustööd teinud. Möödunud aastal kajastas Pärnu Postimees meie tegemisi 160 korral. Tutvustame oma erialasid ka üldhariduskoolidele, tööandjatele, töötukassale jt. Palju kooli tuntusest sõltubki info levitamisest ja tulemuslikust suhtlemisest partneritega. Uurisime, kust on saanud õppima asujad meie kooli kohta infot. Selgus, et juba viimased viis aastat on infokanalina ülekaalukalt juhtimas internet ja sõprade soovitused. Seega on väga oluline, kuidas näeb välja kooli koduleht ja kui kättesaadav on info kooli kohta Facebookis ja YouTube’is.

Kas info levitamise mõju ikka on nii suur, kui usume?

AP: Inimeste eelarvamused ja hoiakud on visad muutuma. Mind teeb murelikuks lapsevanemate suhtumine. Kui suurem osa vanematest ei soovita oma lapsel kutsekooli minna, siis laps ei lähe ka. Meie lapsevanemad ilmselt ei usu, et sellistes rikastes maades nagu Šveits, Luksemburg, Austria, Saksamaa ja Holland läheb 60−80% põhikoolilõpetajatest edasi õppima just kutsekooli. Nendes maades peetakse kutseharidust suureks väärtuseks. Meil on paraku vastupidi. Iga väiksemgi üld- või kõrgharidust puudutav uuendus tekitab suure ühiskondliku debati nii poliitikute kui ka arvamusliidrite seas. Aga kui riigikogu võttis möödunud kevadel vastu uue kutseõppeasutuse seaduse, ei pööranud sellele peale haridus- ja teadusministri tähelepanu ükski poliitik ega arvamusliider. See iseloomustab suhtumist kutseharidusse võib-olla piltlikumaltki kui arvamus­uuringud. Kuni ühiskonna suhtumises kutseharidusse ei toimu murrangut, ei muutu ka noorte suhtumine.

RM: Me pole piirdunud ainult meediakanalitega. Oleme viinud tulevasi õppureid tutvuma oma partnerettevõtete nende töödega, mida saab meie koolis õppida. Oleme töötanud selle nimel, et ühendada ametikoolide teavitus ning piirkondlik kutse- ja karjäärinõustamine ühtse vankri ette. Karjäärinõustamine peab paranema. Kutsekooli astunud põhikoolilõpetajal pole vahel mingit ettekujutust ei oma võimetest ega meie koolis pakutavast – ta tuli lihtsalt oma sõbraga kaasa. Sellised juhuvalikud toovad kaasa suure väljalanguse, mis omakorda mõjutab avalikku arvamust.

AP: Põhikooli viimastes klassides on hädavajalik kohustuslik karjääriõpe, kus õpilased tutvuksid nüüdisaegse tööelu ja elukutsetega. Seda tööd ei tohi teha valdavalt klassiruumis istudes, vaid mööda ettevõtteid ja asutusi käies. Arenenud riikide põhikooli üks ülesanne ongi aidata õpilasel leida endale eriala, mida ta tahab õppima minna. Eestis valitakse amet maine, mitte endale sobivuse järgi. Meil pole veel aru saadud, et igaüks, kes teeb oma tööd professionaalselt ja hästi, on tähtis: juhist ja tippspetsialistist kuni kojamehe ja koristajani.

RM: Tööandjad ise peavad ka oma ettevõtteid noortele tutvustama. See peaks oleme nende töö kindel osa.

Kuidas te ise kutseharidust reklaamiksite?

AP: Ma rõhutaksin asjaolu, et kutseõppeasutus annab suurepärase võimaluse omandada koos keskharidusega ka amet, mis võimaldab kohe pärast kooli lõpetamist tööle minna, kuid võimaldab jätkata ka õpinguid kõrgkoolis. Kui valida kõrgkoolis sama eriala, mida õpiti kutsekoolis, annab see kõrgkooli kandideerimisel suure konkurentsieelise. Kutseharidusel on oma suured plussid!

RM: Kutsekoolil on ka see suur eelis, et sinna saab astuda igas vanuses. Julgustangi kutseõppesse tulema neid, kes käivad juba tööl. Kutsekool on väga paindlik. Neile, kellel juba on töökogemus, koostatakse otseselt neile fookustatud õppekavad. Kui kutsekooli astub järjest rohkem ka vanemaid inimesi, hakkab ühiskond kindlasti kutsekooli paremini suhtuma.