Mis on haridusuuenduste koostööpildil valesti?
Hariduselus podiseb. Vanaviisi ei saa ja uutmoodi veel ei oska. Õieti ei tea praegu veel täpselt, milline see uus viis olema peaks. Kas viime õppe tahvelarvutitesse või laseme lastel hoopis leiutajatena maailma avastada? Igal inimesel on oma seisukoht ja ideid on õhus palju.
Uuringud on öelnud, et 21. sajandi globaliseeruvas, kiiresti aina keerulisemaks muutuvas maailmas on inimestel vaja peamiselt kaht omadust: koostööoskust ja loovust. Kuna kõik muutub aina komplitseeritumaks ja spetsialiseerumine on üha spetsiifilisem, siis üksinda enam ei saa. Millegi uuenduslikuga väljatulemiseks peavad ka täiesti erinevate erialade ja mõtteviisidega inimesed koostööd tegema ning samas ka „kastist välja” loovaid lahendusi leidma. Ja koostöö puhul ei saa üle ega ümber elementaarsest suhtlemisoskusest.
Neid ja palju teisi häid alusväärtusi rõhutab ka uus põhikooli ja gümnaasiumi väärtustele rõhuv õppekava. Selle sisu on palju kiidetud, aga on ka nenditud, et kool ei tule järele, koolis välja kujunenud mentaliteet ei ole veel valmis lõimitud aineüleseks õppeks, süsteemseks väärtuspõhiseks lähenemiseks, pole valmis võtma õpilast objekti asemel subjektina. Ehk võiksid ministeeriumid ja ülikoolid, kes meie hariduselu juhivad ja sihte seavad, ise eeskujuks olla?
Aga vaatame, mida haridusuuenduslikku Eesti hariduspoliitikas praegu algatatakse. Ma ei pretendeeri lõplikule nimekirjale. Et pilt on üsna killustunud, pole kusagil ühte keskset kohta, kus kogu teave oleks koos. Võib-olla ehk haridus- ja teadusministeeriumis.
• Tartu ülikooli all tegutsev eetikakeskus arendab riikliku väärtusarendusprogrammi rakendajana juba mitmendat aastat väärtuspõhist kooli ning teeb tihedat koostööd HTM-iga. Välja töötatakse hea kooli mudelit, loe lähemalt http://www.eetika.ee/et/vaartusarendus/hea-kooli-mudel.
• Haridusminister on kutsunud ellu huvitava kooli liikumise, loe lähemalt https://www.facebook.com/huvitavkool ja http://huvitavkool.blogspot.com/.
• Tallinna ülikooli all alustas sarnastel teemadel eelmisel aastal haridusinnovatsiooni keskus, loe lähemalt http://www.tlu.ee/et/hik. Selle institutsiooni esmane ülesanne on viia Tallinna ülikoolis õpetajakoolitus uuele tasemele ning teha palju koostööd TÜ-ga, Noored Kooli sihtasutusega ning partnerkoolidega. Avatud ollakse ka muule koostööle.
• Hariduse pärast muretseb ka Eesti koostöö kogu. Koostöös HTM-iga koostab ta Eesti elukestva õppe strateegiat (mis vaatab kogu pilti küll laiemalt kui vaid formaalhariduse osa) aastateks 2014–2020 ning on oma üritustel tegelnud hariduse teemadega süvitsi.
Rohujuure tasandilt on võrsunud ka põnev haridusuuenduse koostöövõrgustik (http://haridusuuendus.wordpress.com), kes omavahelisele koostööle keskendudes on kutsunud ellu järgmised tegevusgrupid:
- Eesti Hariduse Edendus (EHE) https://sites.google.com/site/haridusedendus/courses/course-a,
- Homne Kool (http://homnekool.wordpress.com ja http://www.facebook.com/homnekool),
- haridusuuendusprogramm,
- kogukonnakool (https://groups.google.com/forum/#!forum/kogukonnakool),
- haridusharta.
Eesti haridussüsteemi uuenemist toetavad ka Avatud Meele Instituut (www.ami.ee) ning õnneliku õppimise teemaga tegeleb süvitsi Embassy of Education ehk Õnneliku Õppimise Saatkond (www. http://embassyofeducation.eu/).
Hariduse uuendamise, teistsuguse hariduse teemadega tegelevad Sänna kultuurimõisas toimiv Leiutajate külakool, Waldorfi koolid, Ülo Vooglaiu kirjutised. Hariduse teemal arutletakse arvamusfestivalil, Eesti kultuuri kojas, Eesti arengufondis, koolijuhtide ühenduses ja õpetajate liidus. Räägitakse Gaia haridusest ja 21. sajandi koolist. Samal ajal arendavad näiteks http://tulevikuklass.blogspot.com/ ja HITSA innovatsioonikeskus (http://www.tiigrihype.ee/et) tehnoloogiapõhist õpet koolis.
Lisaks sellistele avalikele hariduse uuendamisega tegelevatele gruppidele ja ühendustele leidub hulgaliselt nn põrandaaluseid seltskondi, kes plaanivad mitte ainult väikseid reforme, vaid lausa revolutsiooni, täiesti teistsugust lähenemist meie laste tuleviku loomisele.
On näha, et kõik selle teemaga tegelejad ajavad oma asja südame ja missioonitundega. Kõigi eesmärk on, et meie haridussüsteemist väljuks õnnelik hästi toime tulev inimene, et ta ei kaotaks oma teekonnal koolirõõmu ja uudishimu ning et ükski laps ei kukuks haridussüsteemist välja. Tööd on tehtud tohutult, välja on antud sadu dokumente, üleskutseid, hartasid, memosid; välja on töötatud haridusteemalisi mudeleid, PowerPointi esitlusi, mis on täis imelisi sõnu. Kõige selle juures on arusaadav, miks õpetajad on reformidest väsinud või suhtuvad järjekordsesse (tegelikult väga heasse) uuendusse skeptiliselt. Ja hoiakud ei muutu. Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Iga karavan oma teed. Vahel saavad mõned karavanid kokku ja koos on tore, ning siis ajab igaüks oma asja edasi.
Rohke kisa juures seda villa ikka on, aga … ehk tuleks koostööd tehes, prioriteetides kokku leppides seda villa rohkem.
“Uuringud on öelnud, et 21. sajandi globaliseeruvas, kiiresti aina keerulisemaks muutuvas maailmas on inimestel vaja peamiselt kaht omadust: koostööoskust ja loovust”
Tegelikult oleks võinud neile konkreetsetele uuringutele ka viidata…
Talupojamõistus ütleb, et siiski ilma (loogilise) mõtlemise võimeta pole ei loovusest ega koostööoskusest suurt kasu. Endal peaks ka ikka pea üht ja teist jagama, et keegi peaks huvitavaks/vajalikuks Sinuga koostööd teha 🙂
Tere!
Pealkirjas esitatud küsimusele vastust siiski ei anta. Hea seegi, et keegi selle vähemalt tõstatada söandas…;)
Kõik on hästi, on hästi, on hästi. Palju on tehtud ja veel rohkem tehakse. Virtuaalsuses avatakse ja reaalsuses pannakse kinni. Mitu miljonit siis hariduselt kärbitakse, et oleks veelgi paremini. Seda teavad meie kaks ministrit. Meie tegeleme edasi, ilma küsimata- miks on vaja luua riigigümnaasiumeid. Mida sellega taotletakse?
Vanaviisi ei saa …. ja kuidas veel saab…;) aga õnneks on olemas ka juba neid kes uutmoodi oskavad, suudavad ja mis kõige olulisem – tahavad.
Ei ole üht ja ainuõiget õpetamisviisi, noore inimese tubli kodanikuks kasvamisele kasaaitamise meetodit.
Väärtuskasvatus algab mitte projektidest koolis, vaid sünnimomendist alates. Ikka kodus.Kui 7 aastat pole seda ennem kodus tehtud, on väga raske sellele lapsele rääkida midagi väärtustest. Seda enam, kui kodu ja kasvukeskkonna ning kooli väärtused, nagu seda tänapäeval sagedasti juhtub, erinevad üksteisest oluliselt.