Mis on Viljandi gümnaasiumis uutmoodi?
Uus on see, et Viljandi riigigümnaasiumil on esimest aastat oma maja. Eelmisel aastal töötati rendipindadel, ütleb gümnaasiumi direktor Ülle Luisk.
Ja uus maja meeldib õpilastele väga. Eriti kiindunud on nad avaras avatud aatriumis olevatesse kõrgetesse trepiastmetesse, millel saab istuda ja arvutitööd teha või suhelda. Nendel astmestikel on 24 pistikupesa arvutite jaoks. Et mugavam istuda oleks, hakkasid õpilased sinna istumise patju tegema, ka külalised on patju kaasa toonud ja ühe on kinkinud haridusministeeriumgi. Nüüd on trepiastmed hilja õhtuni hõivatud.
Kuid uus on ka koolis valitsev õhkkond, lisab Ülle Luisk. Ta on märganud õpilaste juures akadeemilise vaimsuse esimesi ilminguid. Nii istus ühel astmestikul suurem rühm õpilasi ja luges Tšehhovit. „Hamletit” on loetud samasuguse keskendumisega. Suure kooli eelis ongi, et ühesuguse huviga noori on palju, nad saavad kokku ja tekib vaimsus. Loodusainetes õpetavad nooremaid õpilasi vahel hoopis vanemad õpilased. Kõige rohkem rõõmustabki direktorit see, et õpilasliidrite arvates on õppida tore. Et ladina, prantsuse ja soome keele rühmad on täis, annab märku, et koolist on saamas gümnaasium selle klassikalises tähenduses.
Tulevikku vaadates ütleb direktor Luisk, et näeb rohkem koostööd teiste riigigümnaasiumidega. Õpilased on seda juba alustanud ja õpetajad jõuavad neile kindlasti järele. Kuid Ülle Luisul on ka suur unistus – et Eesti riigigümnaasiumide õpetajatest kujuneksid tippõpetajad kogu Euroopa ulatuses. Enam ei tohi piirduda ainult Eestiga. Ülle Luisk on kindel, et see on täiesti võimalik, sest näeb oma kolleegide motiveeritust ja pühendumist. Näeb ka meeskonnatunnet, mis annab kõigile energiat. Nüüd on küsimus ainult selles, kuidas seda kõike hoida ja edasi viia, ütleb direktor Luisk. Vastastikune usaldus on üks võtmetegur, arvab ta. Nende koolis on õpetaja kunstnik, kes otsib uusi lahendusi, julgeb katsetada, sõna sekka öelda – sest teda usaldatakse.
Usaldusega suhtutakse Viljandi riigigümnaasiumis ka õpilastesse. Raamatukogu on avatud riiulitega, sest eeldatakse, et keegi sealt midagi ilma küsimata ei võta. Ja ei võtagi. Koolikella pole, sest õpilased suudavad jälgida tundide algust ise.