Muutu või sure
Vanamoodi enam ei saa, aga uutmoodi veel ei oska – nii ütles mulle hiljuti üks õpetaja. Iga uus põlvkond loob uued uutjad. Ka vene ajal oli nii, et kui direktor nõupidamiselt tuli, siis ta mõnda uut meetodit ikka jälle tutvustas. Üks oli nn Lipetski meetod. Ei mäleta täpselt, mida see endast kujutas, kuid meeles on ühe vana õpetaja reageering: „Mis selles nii uut on? Juba minu õpetaja kasutas seda ja vahel kasutan ise ka. Aga mis see Lipetsk siia puutub?”
Perestroika ajal tuli seda uutmisjuttu igast triikrauastki. Üks koolidirektor iseloomustas olukorda nii, et uutmine hariduselus oli nagu torm taigas: puude ladvad kõikusid, aga metsa all oli hea vaikne ja rahulik toimetada. Nüüd on küsimus muutumisest ja uut moodi õpetamisest üles seatud hoopis radikaalsemal moel: muutu või sure.
Kahetsusväärselt on hariduselus kujunenud olukord, kus rahulolematust on palju. Ülikooli õppejõud on avaldanud arvamust, et hoolimata PISA testi headest tulemustest võiksid õpilased kõrgkooli jõudes natuke lugeda, kirjutada ja arvutada osata.
Minu arvates on kujunenud olukorra süvapõhjus poliitiliste ideoloogiate põrkumine. Õpetaja on pigem konservatiivne ja sotsiaaldemokraatliku ilmavaatega. See aga ei sobi kokku turuliberaalse hariduspoliitikaga.
Ma küll veidi utreerin olukorda, aga ühel pool on keskeas või vanem naisõpetaja, kes kirjeldab oma vaateid nii: „Ma olen nelikümmend aastat selles koolis õpetanud; alustasime väikeses klassitoas suure sooja ahju ümber. Ma tundsin kõiki lapsi ja nende vanemaid. Ma armastasin oma õpilasi ning mind inspireeris nende tänu ja lugupidamine. Teine õpetaja ei olnud minu konkurent ja raha ei olnud kõige tähtsam.” Teisel pool on nooremapoolne hariduspoliitik, kes teatab, et aeg on nii palju edasi läinud, et ammu ei ole enam seda ahju ja varsti kooligi. Kõiki lapsi ei ole võimalik ega ka vaja armastada. Õpetajatöö on nagu iga teinegi töö ja tänulikkust pole sinna ilmtingimata sisse planeeritud. Ja üldse on tänulikkusega tihti nii, nagu kurtis üks isa: „Aitasin pojal arstiks õppida, aga tema, selle asemel et tänulik olla, keelas mul hoopis suitsetamise ja viinavõtmise ära.” Ja konkureerida tuleb mitte ainult teise õpetaja, vaid ka Google’iga. Ja raha on väga oluline. Koolis ei tule õpetada vaeseks olemist, vaid seda, kuidas rikkaks saada.
See vastasseis meenutab mulle isa, kes ütles tulevasele väimehele, kui see tütre kätt palus: „Ainult kätt ei saa. Võtad kõik või mitte midagi.” Kui ei tea, kellel on õigus, tuleb pöörduda targemate inimeste poole. Soome haridusmudeli üks loojaid Pasi Sahlberg on öelnud, et haridus lihtsalt ei toimi ärina. Kui on haridusturumajandus, siis jäävad ellu vaid tugevamad ning vahe esimeste ja viimaste vahel üha süveneb.
Öeldakse, et tunnet ei saa ajas transportida, aga ka minul oli vanasti tunne, et kõike lihtsalt ei jõua teha ning et paljud ülesanded, millega kodu ja ühiskond toime ei tulnud, lükati õpetaja õlgadele. Vabas Eestis on õpetajale uusi ülesandeid tulnud, aga ka vanu ära langenud. Enam ei pea pärast tunde koos õpilastega klassi koristama, aasta ringi koolimaja ümbrust korras hoidma ega sügiseti kolhoosis kartuleid noppima. Mäletan vihmast sügispäeva, kui kartulikorvid olid mudast rasked. Kui siis agronoom tuli põlluservale, tegi autoukse lahti ja avaldas arvamust, et me ei liiguta end küllalt kiiresti, oli kange tahtmine talle öelda: „Tead, mine poodi!”
Ma ei usu, et õpetaja põhimõtteliselt ei taha uusi õppemeetodeid kasutada. Vastuolu tekib sellel pinnal, et IT-materjalide väljamõtlejad ei valda õppimispsühholoogia põhitõdesid, õpetajate puhul ei tule jälle tehniline pool järele. Õpetaja ei saa tegutseda nagu meesterahvas firmapeol. Kui viimane tegi sekretärineiule lähenemiskatseid, vastas too, et ära üritagi, sa pole minu maitse. Selle peale ütles mees: „Aga sa ainult proovi!” Õpetajal on proovimise ja katsetamise aega 6–10% õpetamisele ette nähtud ajast, sest ta peab olema kindel, et meetod ka töötab. Oleks hea, kui õpetajad ja IT-spetsialistid töötaksid käsikäes ja enne IT-materjalide õpetajatele tutvustamist oleks ka katsetatud, kas need annavad soovitud tulemuse. Väljapääsu on nähtud selleski, et õpetajad spetsialiseeruvad teatud klassides õpetamisele, näiteks 10. klassides matemaatika õpetamisele. See meenutab mulle vanemat naist, kes soovis autokoolist juhilube saada ainult surnuaiale sõitmiseks.
Mida teha? Mina soovitan, et iga uue meetodi puhul laske see kõigepealt läbi kahtluste ja kõhkluste tugeva filtri ning siis valgustage nagu röntgeniga oma südames läbi. Ja alles siis otsustage, mida võtta, mida jätta.
Minu kunagiselt õpetajalt järjekordselt õiged mõtted õiges kohas.Nauditav lugeda ja see huumorimeel…Jätkuvat vahedat sulge,Õpetaja Meigas!
Kahjuks reaalses elus see nii pole. Kogu kõrgharidus laias maailmas on üles ehitatud ärimudelile.Vaadakem ja tutvugem mujal maailmas majandusliku ning poliitilise eliidi lastele mõeldud erakoolidega.
“Soome haridusmudeli üks loojaid Pasi Sahlberg on öelnud, et haridus lihtsalt ei toimi ärina.”
Väga tore artikkel!