Õigus lüüa

24. jaan. 2014 Meeli Parijõgi - 1 Kommentaar

Ma olen näinud, kuidas õpetaja lööb lapsi jalaga. Ta oli pikka kasvu meesterahvas ning tagus algkooliealisi poisse ja tüdrukuid – asjalikult ja kiretult nagu liiklust reguleeriv politseinik. Lapsed olid koolidevahelisel jalgpallivõistlusel pealtvaatajad ning õpetaja eesmärk oli nad kiiresti pisut kaugemale ajada. Kuna lapsed seisid ringis ja tema poole näoga, tabasid hoobid nende rinda ja kõhtu. Lapsed püüdsid jala eest põgeneda, aga kuhu sa pääsed, kui selja taga on kaaslased, kes ei suuda piisavalt kiiresti taganeda, sest nende taga on samuti kaaslased.

See ei juhtunud halvas unenäos. Ega ka mitte Eestis, vaid Aafrikas Ghanas. Nagu näha, tohib õpetaja seal lapsi lüüa isegi jalaga. Kõnelemata malakast, mis on just selleks otstarbeks leidnud klassis nii iseenesestmõistetava koha nagu kaardikepp geograafiatunnis.

Õigus lüüa pole seal mitte ainult õpetajatel, vaid ka vanematel õpilastel – korrapidajatel, kes oma äranägemise järgi üleannetuid nuhtlevad. Ka selsamal jalgpallivõistlusel vehkis vemmal lapse käes väiksematele vastu sääri ja selga. Kes seda teab, kui palju „distsipliini tagamiseks”, kui palju „oma ametiseisundit kuritarvitades”, sest kui vits on kord juba kätte antud, siis tuleb seda ometi kasutada, eks ole.

See, kuidas õpetaja lapsi lõi – ringiratast hüpates ja parema jalaga masinlikult virutades, meenutas mulle lapsepõlves nähtut – kolhoosi karjak peksis okastraadiga piiratud karjatänaval lehmi, kelle järel ta lauda poole lonkis. Ta lõi neid vaheldumisi jalaga ja kaikaga, mingis sõgedas vihas, kõigest jõust, nagu kogu oma ängi hoopidesse valades. Vaesed loomad ei pääsenud tema eest kuhugi, sest nende ees tammus tihedalt terve kari.

„Maassa maan tavalla” – igal maal omad kombed, ütlevad soomlased. Täiskasvanud mees tõstab jala, et lüüa väikest tüdrukut, ning tabab kõhtu. Ta ei mõtle lüües midagi, tüdruk on tema jaoks lihtsalt osa karjast. Aga mida mõtleb tüdruk? Kas tulevikus, täiskasvanuna, arvab ta, et on täitsa normaalne, kui mees teda jalaga peksab, sest juba õpetaja lõi …?

Igal ajal omad kombed. Sugugi mitte väga ammu, vene ajal, peeti Eestis lapsele keretäie andmist valdavalt lihtsalt tõhusaks kasvatusmeetodiks. Kutsutud lapsevanem kooli – poiss olla pahandusega hakkama saanud. Vihane isa hakanud sealsamas pükstelt rihma võtma. Õpetaja seganud vahele: „Kasvatada on vaja!” – „No kuda, kurat, ma siis kasvatan?!”

Kehalise karistuse puhul ei käinud jutt laksu andmisest, vaid peksmisest, mis võis kesta nii kaua, kuni lapsevanemal viha üle läks. Jäi ühe väikelinna mees klubisse asutuse peole hiljaks. „Miks sa varem ei tulnud?” – „Poega peksin. Vähe sai.” Kui koolis kehalise kasvatuse tunnis lühikest dressi kanti, juhtusid õpetajad ikka laste reitel rihmajälgi nägema, aga sellest ei tehtud numbrit – vanemad kasvatavad oma lapsi. Õpetajad kasvatasid oma lapsi ise ka niimoodi.

Kord lastevanemate koosolekul tulnud ihunuhtlus kõne alla ja üks ema avaldas arvamust, et see lapsevanem, kes ütleb, et ta pole oma last löönud, valetab. Keegi ei vaielnud vastu. Klassijuhataja jutustas loo oma kasvatuskogemusest. Tema väike tütar hakanud poes jonnima, kui ema jäätist ei ostnud. Vali nutujoru jätkunud ka tänaval.

Pedagoogist emal olnud kohutavalt piinlik – inimesed mõtlevad, et näe, ise õpetaja, aga ei oska oma last kasvatada. Koju jõudes pannud ta kõigepealt ostud kappi, siis võtnud rihma. Ta istunud taburetile, võtnud tüdruku kõhuli põlvedele ja rihmutanud. Nii kaua, kuni tüdruk oksendama hakkas. Rohkem polevat tüdruk poes jonninud. Öelnud hoopis, et – ma tean, ema, sa ostaksid küll, aga sul ei ole raha.

Jah, need lood on koledad ja kurvad. Aga need on võetud elust enesest, meie lähiminevikust. Meenutamaks, et väikese inimese ihu on habras. Ja väga habras on väikese inimese hing. Meie võimuses on neid kaitsta. Selle asemel, et elada endast nõrgemate peal välja oma frustratsiooni, viha ja üle pea löönud pingeid. Nemad ju ometi meid ei löö, kui meie oleme kord vanad ja väetid ning oma nõtruses mõne pahandusega hakkama saame.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Õigus lüüa”

  1. lembit13 ütleb:

    Väikest jonnivat tüdrukut nii kaua rihmutada kuni oksendama hakkab on ikka vist tõesti liiga palju aga eks igas peres omad kombed ja ehk oligi tegu sellise iseloomuga tüdrukuga kellele vähemast ei aidanud.

    Äärmuslased naiivsed ihunuhtluse vastased on sama ohtlikud ühiskonnale kui need kes vihastavad ja last liiga kõvasti loovad.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!