Õigusest kasutada sõnu ja käsi

17. jaan. 2014 Loone Ots Eesti Lastekaitse Liidu president - 2 Kommentaari

Ühes Lõuna-Eesti koolis olla direktor raputanud esimese klassi poissi. Too olla enne mitu korda roppu sõna pruukinud. Mõlemad olla maha jahtunud ja mõistnud, et tegu võinuks olemata olla. Olla ära leppinud ja selle kinnituseks isegi kätt surunud. Nagu mees mehega muiste. Teistele polla nad juhtunut üldse reklaaminud. Poisi kodugi polla asjast teadnud.

See võiks olla vanaviisi jutt kuskilt Tootsi-raamatust. Aga päris elus toimus kahe mehe riid alles mõni päev tagasi. Keegi lekitas toimunu lehte. Hea tahtega ajakirjanik korjas killu üles ja tegi loo. Kommentaarisadu jagas end kahte leeri nagu ikka. Absoluutne õigus on neil, kes peavad lubamatuks mis tahes kehalist vägivalda mis tahes vormis, kui see on suunatud lapse vastu. Suhteline õigus on neil, kes kinnitavad, et direktor peab end õpilaste ees kehtestama ja laps peab saama juba õrnas eas selge signaali, et koolis kehtivad ühiskonna väärtustest lähtuvad reeglid.

Lugu vaagides mõtlesin, et MTÜ Lastekaitse Liit on veerand aastasada edendanud lapse õigusi. Oleme nõudnud, et ühiskond kohtleks last võrdse partnerina. Et tema ja täiskasvanu võiksid olla ühiskondliku lepingu võrdsed pooled. Kirjeldatud intsidendi näitel oleme oma tööga hästi hakkama saanud ja samas ei ole ka.

Halb on see, et lapsel pole selged tema kohustused. Lapse õiguste konventsioon lubab sõnavabadust. Kui käin koolides konventsiooni tutvustamas, küsivad lapsed tihti, kas nüüd võib vabalt ropendada. Ei. Ei või. Sama harta keelab sõnad, mis ohustavad üldist hüve. Konventsiooni artikkel 13 rõhutab, et sõnavabaduse õiguse kasutamisel võivad kehtida teatud piirangud, mis on vajalikud a) … teiste isikute õiguste või hea maine austamiseks; b) avaliku korra või kõlbluse kaitseks. Nii et lapse pool suud tuleb hoida kinni. See halvem pool.

Hea on see, et direktor kaitses seaduse nõuet, mille järgi kool peab tagama õpilaste turvalisuse oma territooriumil. Mõiste sisaldab kindlasti õigust õppida vägivallavabas keskkonnas, olgu vägivald kehaline või vaimne. Koolimaja iga ruum, antud juhul siis võimla, peab olema sõnavägivallast prii.

Halb on see, et suur mees rikkus head tava ja pani lapsele käed külge. Kuigi – mida oleks ta saanudki muud teha kui võtta lapsel ümbert kinni ja suunata kaaslastest eemale, kuni rahu taastub? Tõenäoliselt juhtus teisaldamise käigus ka raputamine. Oleme kõik inimesed. Ka täiskasvanul võib emotsioon üle pea lüüa. Siis unuvad seadused ja normid. Kaob enesevalitsus. See on paha küll.

Hea on jälle see, et täiskasvanu läks lapse juurde ja palus vabandust (nagu täiskasvanult?). Laps tegi sedasama (nagu lapselt?). Igal juhul mehed lahendasid asja ja loo võinuks lukku lüüa.

Tegelikult on väga hea, et nii poisi kaaslased kui ka teised täiskasvanud ei jäänud ükskõikseks, vaid astusid lapse kaitseks välja. See, et ka „väike” või „juhuslik” kehavägivald leiti olevat väär, on tõend Eesti ühiskonna teadlikkuse kasvust ja sellest, et lapse õigusi austatakse rohkem kui inimiga tagasi – siis oli lapse avalik tutistamine või raputamine koolis igapäevanähe. Tore, et suured sekkusid lapse, tema õiguste ja väärikuse kaitseks.

Halb on aga üks asi. Juhtumi taaselustamine ja järgnenud kommentaarid justkui tühistaksid sõlmitud lepingu, teeksid olematuks võrdsete käepigistuse, suunaksid algastmele tagasi juba lahendatud kaasuse. Ja veel. Kogu menetluse vältel ei ole minu kui lugeja andmeil kaasatud kannatanud last ennast ega tema kaasõpilasi. Arvamust avaldasid ainult ema, teised emad, ajakirjanikud, isegi direktor – aga mitte poiss. Jah, ajakirjandus peab kohtlema lapsi suure ettevaatusega, tagama nende turvalisuse meedias samuti, nagu see peab olema tagatud koolis. Kuid praegu on meil kogu loost vaid täiskasvanute loodud pilt. Võib-olla käesurumist polnudki? Aga mis siis, kui polnud raputamist? Või oli hoopis nii raputamine kui ka tutistamine? Kahjuks peame kogu juhtumist rääkima umbmääraselt: olla olnud, olla tehtud. Kergesti võib siis nentida, et polla usutud. Ükskõik kumba poolt.

Ma ei lööks kõnealuse kooli juhti mingil juhul risti. Ta tegi, kahetses ja palus vabandust. Mina õhutaksin lapsi ja nende vanemaid teatama ka neist ja ehk just eeskätt neist juhtumeist, kus pedagoogi vägivald on varjatud, hästi läbi mõeldud. Kus ei saa rääkida afektist, vaid targast oskusest teha haiget nii, et jälgi ei jää. Mulle jääb kauaks meelde, kuidas kuuenda klassi poiss (muide, mitte kõurik, vaid oivik!) küsis: „Aga kas see on ka vägivald, kui õpetaja ekskursioonil tegi, justkui kallistaks mind, aga tegelikult näpistas mind küüntega valusasti kõrvast, sest ma karjusin liiga kõvasti?” Jah, see on vägivald, see on silmakirjalikkus, seda ei tohi lubada ja selle vastu tuleb välja astuda. Niisamuti tuleb selgitada lapsele, et avalikus kohas ei tohi röökides teisi segada.

Lõpuks. Muidugi tahab lastekaitse liit, et kool ja kodu kasvataksid üheskoos ja käsikäes väikese inimese väärikust ning vastutustunnet. Siis saaks laps kummaltki poolt ühe ja sama sõnumi: sinu õigused lõpevad seal, kus algavad teiste omad. Sinu ühiskonna hea tava kehtib kõigile, olgu nad suured või lapsed.


2 arvamust teemale “Õigusest kasutada sõnu ja käsi”

  1. endine õpilane ütleb:

    Proua Ots näeb oma ametikohast johtuvalt ainult laste õigusi. Ja on ilmselt unustanud oma lapsepõlve. Laste hulgas (just poisid) ei maksa midagi sõna, vaid jõud. Minu lapsepõlves 50`datel aastatel oli koolis õpetajate poolt tutistamist, nurka panekut, peale tunde jätmist jne. Minu mäletamist mööda, ei ropendanud keegi, ei vedeletud koolipingis vaid istuti korralikult, rääkimata sõnade “tänan” ja “palun” kasutamisest. Kord oli koolis ja oli õpetajate vastuvaidlemata autoriteet.Ja pole ka kuulnud, et karistada saanud oleksid hullumaja klientideks saanud.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!