Comeniuse projekt andis neljale meie sõpruskooli õpilasele ning kahele õpetajale Londonist septembri lõpus võimaluse tutvuda Unipiha algkooli igapäevaelu ning Eestiga.

Kui Londonisse tagasiteel olev Duncan saadab mulle mobiiliga sõnumi „Kõik oli super!”, jään ma mõtlema. Mida ta tegelikult selle all mõtles ning mida tundis?

Kas seda, et ta oli kolmeks päevaks metropoli ning oma kooli askeldustest vaba, eemal. Koos viimaste õitsvate ristikheinade ja võilillede, punetavate vahtrate ning lahkuvate haneparvedega Eestimaa taeva all. Koos meiega matkates pidi ta tahes tahtmata oma lastega nägema seda, kuidas Unipiha lapsed kummardasid mõne hilise raudrohu ning vereva kurereha õie juurde seda uudistama. Tõttasid selle leiust siis õpetajale teatama. Ta pidi nägema, et igal taimel on oma nimi, mida Unipiha lapsed teavad ning teada tahavad. Et Pangodi meekarva metsad ning nende peegeldus järve vees on olemas reaalselt, on kõigi meeltega tajutav, mitte video ega telepildi vahendusel. Et nemad ise on selle sees, saavad seda kogeda.

Kui lapsed järveäärsete vahtrate alt kirevaid vahtralehti korjasid ning Fyona need oma kimpu lisas, mõtlesin seda vaadates tahes tahtmata. Homme lendab ta nendega tagasi Londonisse. Paneb need oma klassis vaasi ning koos Ruthi, Sophie, Nialli ja Adrianiga räägivad nad teistele Eestist – Läänemere kaldal asuvast väikesest riigist, kus elab vähem inimesi kui Londoni ühes linnajaos.

Õpetaja Eha:

Inglise lapsed olid Unipihal õnnelikud ja väga rahul. Nad said esimest korda Londonist välja loodusesse. Nägid, et nii lihtne on minna metsa või järve äärde. Ja selleks ei peagi oma koolist või kodust tunde kuskile kaugele välja sõitma.

Tegin neile kõigile hüvasti jättes suure-suure kalli, mispeale väike kräsupeaga kohvipruun tüdruk küsis mult: „Kas sa homme ka tuled?”

Vastasin: „Ma ei saa. Pean koolis olema.”

„Tahtsin sind ka homme kallistada,” ütles ta selle peale kurvalt.

Et emad ei muretseks, saatsid lapsed kodustele kogu aeg mobiili kaudu pilte… Oldi ju ikkagi Venemaa piiri lähedal. Lapsed pidasid ka päevikut.

Õpetaja Evelin:

Matemaatikas olid inglise lapsed väga tublid, söögilauas ülimalt viisakad. Lõunalauas lugesime koos ühise w-koolide söögipalve: „Maa on mulle seda andnud, Päike seda valmistanud, armas Päike, armas Maa, tänan teid ma lõpmata.” Õpetaja Eha aitas seda tõlkida.

Kokkusaamise tulemusena saime aru, et ühisõppimine, mis siis, et eri keeltes, on täiesti võimalik. Õppetöös oli meil peateema „Õun”, millega seostus nii keele- kui loodusõpetus ja matemaatika. Õuesõpe sai teoks matkal Palumäele.