Pehmelt öeldes ehmatus

17. jaan. 2014 Vello Kukk elektriinsener - 3 kommentaari

See oli eelkõige ehmatus, mis mind tabas, kui kuulsin uudist, et koolis ei tohi esmaspäeviti ja reedeti kontrolltöid teha.

Üks tähtis riigiametnik teatas teisele, et õpetajad ei täida seadust, kui nad nii teevad − rikuvad mingit tervisekaitseseadust. Kas õppimine kahjustab sedavõrd tervist, et seda võib lubada vaid kolmel päeval nädalas? Seda kummalisem, et samal ajal võib õpilaselt nõuda nii suures mahus kodutöid, et tema koolinädal venib pikemaks kui 40 tundi − täiskasvanu töönädalast pikemaks.

Kontrolltöö peaks ju olema parim mõõteriist, mis võimaldab õppuril teada saada, millisel tasemel tema teadmised on, et selle põhjal oma tegevust korrigeerida – õppida seda, mis veel piisavalt selge pole. Seega peaks kontrolltöö olema õppijale rõõmupäev. Kujutage ette selle sportlase rõõmu, kellel ei lasta enam ainult hüpata, vaid mõõdetakse hüppe pikkused ära ka. Kui esmaspäeval ei tohi õpilase oskuste seisu selgitada, tähendab see, et õppijal pole selgust, mida esmaspäeval õppida. Kui ta reedel ei tohi kontrolltööd teha, siis ei tohi ta teada, mida nädalavahetusel võiks uurida, kui tal selline soov peaks tekkima.

Normaalses süsteemis toimib kogu aeg kiire tagasiside. Hilinenud tagasiside mõjub väga halvasti. Kujutage ette, et juhite Maa pealt Kuu-autot ja teie roolipööramise käsk jõuab autoni hiljem kui sekundi pärast. Kujutage ette, et seda, mis Kuu peal juhtub, näete samuti hiljem kui sekundi pärast. Te näete ka seda, et auto hakkab Kuu peal kraatrisse kukkuma, ligi poolteist sekundit tegelikust hiljem ning teie pidurduskäsk jõuab ligi kolm sekundit hiljem kohale − siis, kui ei ole enam midagi pidurdada.

Mis aga puutub kontrolltöö meditsiinilisse keeldu, siis peab koolihariduses midagi väga pahasti olema, kui selliseid seadusi vaja on.

Paraku pole see veel kõik. Näiteks olen kuulnud raadiost mõtet, et järelevastamised tuleks ära keelata. Saatejuht küsis kurjalt, kes üldse on lubanud sellist asja nagu järeltööd või -vastamised. Sama küsimus esitati Õpetajate Lehe 1. novembri 2013. a numbris. Sisuliselt väidetakse seal, et õpilase teadmiste korduv mõõtmine on kurjast. Pannakse isegi ette, kuidas korraldada nende karistamist, kes tahavad järele vastates targemaks saada. Üks meede on eriti huvitav − kasutada järelevastamisel raskemaid ülesandeid. See on vahva idee selles mõttes, et kes tahab tõeliselt targaks saada, peaks esimese kontrolltöö halvasti tegema, et pääseda raskemate ülesannete järelevastamisele!

Kummalist on palju. Olgu veel üheks näiteks hilinemine töö esitamisel. On üldlevinud praktika, et nt kodutöö esitamisel „karistatakse” (üli)õpilast madalama hindega, mis viitab sellele, et hinne ei peegelda oskusi, vaid midagi muud. Seega, kui keegi vajab infot õpilase nt matemaatikaoskuste kohta, ei saa ta seda hindest järeldada, kuna hinne võib sisaldada hilinemise komponenti. Seega täidab hindamine suurelt osalt karistamise ning stressi tekitamise rolli.

Põhjenduseks tuuakse, et ka elus on vaja asju teha tähtajaks. Õige, kuid need on kaks täiesti erinevat asja: õppija teatud valdkonna oskuste mõõtmine ja tema käitumise teatud tahule hinnangu andmine. Muide, elu näitab, et hilinemine on teatud inimestele loomuomane ja seda ei õnnestu ka karmimate võtetega maha suruda. On ju meilgi võtta näitena üks kuulsamaid eestlasi, kes hilines alati. See tähendab, et õppimise käigus on mõistlik teada saada (ka mõjutamist katsetades), kas inimene on hilineja − seda on tal endal hilisemas elus vaja teada. Mitte millegagi pole aga põhjendatud oskuste mõõtmise tulemuste moonutamine hilinemiste pärast hinnet alandades.

Selline karistusaldis ja õppimisvaenulik ideoloogia paneb mind imestama. Siinkirjutaja viimase kümne aasta kogemus on näidanud, et ei ole parimat motivaatorit kui enda progressi nägemine. Eduka õppimise eeldus ongi see, et õppija näeb pidevalt oma edenemist. Võib ka tagasilööke olla, kuid kui sellega ei kaasne karistamine, ei võta inimene neid tagasilöökidena, vaid lihtsalt indikaatoritena sellest, millega on vaja rohkem tegelda (õppida).

Kuidas kool selliste drastiliste karistusvõteteni on jõudnud, on ilmselt omaette teema, kuid tundub, et tegemist on mingi pikema järk-järgulise protsessiga, kus püütakse kooli mittevastavust reaalsele elule reeglitega raamidesse suruda.

Tuletaksin meelde poole sajandi taguseid aegu. Kui kaheksandasse klassi astusin (tollal oli see keskkooli esimene klass), moodustati kaks uut klassi õpilastest, kes tulid teistest koolidest. Selles ei nähtud midagi ülemäära hullu, kui mõnelgi nendes uutes klassides oli esimese veerandi tunnistusel 11 kahte (tollal negatiivne hinne). Enamik neist asus tööle, kuid astuti ka õhtukeskkooli ning seejärel ülikooli, lõpetati see ning saadi päris heaks spetsialistiks. Praegu pandaks 11 kahe puhul ilmselt linnapea vangi ja direktor seina äärde. Seda, et aasta lõpus loeti kokku, kellel õpetajatest on liiga palju kahtesid, hakati tegema vist 1970. aastatel.

Kui loen nüüd lehest, et gümnaasium tahab järelevastamise üldse ära keelata, siis ei oska ma enam muud järeldust teha, kui et kool ei ole õppimise koht. Kui argument on see, et nii saab sundida inimest mitte looderdama, siis see ainult kinnitab eelmist väidet.

Lõpetuseks: käesoleval sajandil ei ole mingi probleem anda õppijale võimalus saada pidevalt ülevaade iseenese oskustest, et ta saaks teha arukaid edasiõppimise otsuseid.

SAMAL TEEMAL

Heiki Haljasorg jt, „Kuidas võidelda järelevastamistega” (ÕpL 01.11.2013)


3 kommentaari teemale “Pehmelt öeldes ehmatus”

  1. Juku ütleb:

    Ja, hr Vello, koolis on veel!!! palju sellist mida veidi eemalseisval inimesel raske mõista on. Kogu süsteem liigub demokratiseerimise suunas ja suure kiirusega. Häda on vaid selles, et dem mõiste puhul on primaarsed õigused aga mitte kohustused. Väga ettevaatlik tuleb olla õpilasele nõudmiste esitamisega, seda võidaks interpreteerida (vaimse) ahistamisena. Samas on õpetaja vastutav oma töö tulemuslikkuse eest s.t. õpilaste õpijõudluse eest. Oma võimekuselt ( kahjuks ka motivatsioonilt) on õpilaste kontingent koolides seinast seina. Olen pidevalt väitnud, et pole vaja kõigist geeniusi toota?! . Kui Jukule on ikkagi vaimne töö tõeliselt vastunäidustatud, siis las tegeleb töö- ja tehnoloogiaõpetusega vms-ga s.t saagu midagigi, et Juhanina endale AUSA TÖÖGA leiba teenida. Selleks , et kool ise antud õpilase õppekorraldust võiks muuta ( vanema nõusolekul) peab palju pabereid täitma ja komisjone ning eriarste läbima.See ongi see mille peale aur läheb! Milleks? Ei usu, et ükski kool lihtsalt niisama kedagi õpetamata- harimata jätaks. Küsimus on usaldamatuses. Kui nüüd keegi osutab individuaalsele õppekavale siis peab ta selle mõiste enda jaoks selgeks tegema. Sisuliselt on see aja- ja töökava õpilase õppetöö korraldamiseks. Aga: vaimselt vähevõimeka õpilase puhul puudub igasugune võimalus õppekava muuta s.t midagi hoopis ära jätta ja selle asemel õpilasele vastuvõetavat õpetada. Enne tekivad käitumisprobleemid … ja siis puudumised … kuni väljalangemiseni. Seega: rohkem otsustusõigust nn rohujuure tasandile!

  2. Dietrich ütleb:

    Olen üks paljudest poistest, kellel kooliajal oli kõike muud teha, kui regulaarselt kodus koolitunde ette valmistada. Sellest ka probleemid hinnetega! Kui ka mul oleks olnud õpetajaid, kes oleks kartnud
    minult “vaimselt ahistades” nõuda kogu õppeprogrammi omandamist s.h. ka järelvastamist,siis ma oleks jäänudki vaimseks kääbikuks ja vaevalt siin oma arvamust avaldanud ! Vastupidi – olen südamest tänulik neile pedagoogidele ja ka nüüd, aastakümneid hiljem, ei söenda ma nende poole pöörduda neid Sinatades.
    Samas tean, et paljud lapsevanemad ostavad oma lastele järeleaitamise teenust sisse.Kas siin ei peitu äkki hariduse ja harituse vastuolu?

  3. Kew ütleb:

    Järelevastamisel keerulisemate ülesannete taga võib hoopis olla lihtne distsiplineeriv element. Koolilt ju oodatakse, et ta kasvataks: kui ei suuda õigeks ajaks omandada, siis tuleb tegeleda tagajärgedega. Mõistan ka täielikult neid, kes sooviksid järeltööd üldse keelata: sageli küsib 1/3 klassist enne kontrolltöö algust süüdimatu näoga, millal seda tööd uuesti teha saab, mis tähendab, et nad pole esimeseks korraks isegi mitte vaevunud materjaliga tutvuma (seda juhtub muuseas aina enam ja enam ka ülikoolis, kus ma praegu õpetan). Lisaks sellele on koolid pearaha kaotamise hirmus viinud sisse sellise absurdse skeemi nagu seda on järeltöö järeltöö järeltöö – peaasi, et gümnaasiumi tupsununnu ei saaks tunnistusele 11 mitterahuldavat, sest muidu tuleks ta välja visata akadeemilise edasijõudmatuse tõttu ning koolil jääks selle konkreetse gümnaasiumi tupsununnu eest pearaha saamata. See aga tähendab vähenenud võimalusi nt kasvõi mõne õpikukomplekti ostmises.
    Mis puutub hilinenud tööde puhul hindest alla võtmisesse, siis seda nõuavad õpilased ise. Ei ole AUS saada hilinenud töö puhul, millega on hilinev õpilane võrreldes teistega näiteks nädalakse kauem töötada, sama hinnet, kui said need, kes suutsid töö õigeks ajaks esitada.
    Keelust teatud päevadel kontrolltõid teha ei saa ka mina aru. Lisaks sellele on ka mingi teatud piir, mitu kontrolltööd päevas olla tohib. loomulikult seab see piirangud, kuid hädast aitab väja hoolikas planeerimine. Selles pisikeses koolis, kus mina omajagu aastaid tagasi töötasin, pandi semestri alguses seinale suur paber klasside ja kuupäevadega. Mina sain alati kirja endale sobivad kontrolltöö päevad, mõnikord sai ka kolleegiga nn vahetatud.
    Nii olen vähemalt mina asjust aru saanud.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!