Põhjast korras, tipust sassis

31. jaan. 2014 Kaarel Tarand Eesti Rahva Muuseumi avalike ja välissuhete juht - Põhjast korras, tipust sassis kommenteerimine on välja lülitatud

Aastataguses muuseumipedagoogika erilehes domineerisid muuseumide raportid igaühe haridusalaste töövõitude kohta. Uhkuseks oli põhjust: neis raamtingimustes, milles muuseumid õpet pakuvad, on saavutatud palju. Kuid hoomamatult suurem on realiseerimata võimaluste tume maa. Aastaga on pika sammu jagu selgemaks saanud riiklik mõtlemine muuseumide tuleviku alal. Läinud suvel kiitis riigikogu heaks uue muuseumiseaduse, milles muuseumi kirjeldatakse kultuuri- ja haridusasutusena, kuid millise sisse neljast põhiülesandest – koguda, säilitada, uurida ja vahendada – peaks üleni ära mahtuma haridustegevus, seda definitsioon ei ava. Küllap on haridus vahendamine.

Viis lõiku muuseumidele

Lähiajal kiidab parlament heaks kultuuriministeeriumis koostatud kultuuripoliitika põhisuunad aastani 2020. Dokumendis on viis lõiku pühendatud ka muuseumidele. Dokumendi järgi panustavad muuseumid „haridustegevusse ning on samas elamuste pakkujad”, samuti seostuvad muuseumide haridusprogrammid „riiklike õppekavadega ning aitavad kaasa õpitulemuste saavutamisele”. Lubatakse õpilastele igal aastal üht muuseumipäeva kooliprogrammis, e-õppevahendeid, muuseumipedagoogide täiendusõpet ja muud head. Nagu oleks päris palju ja paremat kui enne, kuid ikka jääb tunne, et ambitsiooni on vähe ning taiplikkust olemasolevaid ressursse otstarbekalt kasutada napilt. Pealegi, kui püha ehitise filosoofiline alus on lombakas ning süsteemi halduskord ebaotstarbekas, jäävad arengusuundade tagasihoidlikudki soovid täitumata.

Jättes kõrvale sellise ajaloolise arengu põhjused, tõdegem, et valgustusajastu institutsioonide n-ö pühast kolmainsusest kool-raamatukogu-muuseum on viimane ülejäänutest lahku kasvanud. Suurem või väiksem raamatukogu moodustab iga õppeasutuse integraalse osa algkoolist ülikoolini. On ka koolita raamatukogusid, mis toetavad ja täiendavad seda süsteemi. Muuseumid on aga olnud pikka aega valgustuse kandelaabri ära murtud haru, mis ei ole küll kasutult põlenud, kuid tema toetav vägi teistele on jäänud nõrgaks. Et suur osa õppeprotsessist toimub raamatukogus, on nii endastmõistetav, et seda ei pea alati tähistama eraldi mõistega „raamatukoguõpe”. Muuseumiõpe ja -pedagoogika on aga kooli (ja haridussüsteemi valitseva riigi) poolt vaadates midagi nii marginaalselt nagu õuesõpe jmt, et seda peab alati eriterminiga tähistama. Mida varem sellest pisendavast täiendist haridusprotsessi keelekasutuses vabanetakse, seda parem õpilastele ja õpetajatele, koolile ja muuseumile.

Konkurentsivõimelisem ja atraktiivsem

Järgmiseks on küsimus ressurssides. Meie laiuskraadil moodustavad keskkonna ülalpidamise kulud valusalt suure osa kõigist hariduskuludest. See tähendab, et maksame majade, nende sisseseade, soojuse ja valguse eest. Nagu teada, on suur osa koolimajadest juba jäänud kohtadesse, kuhu lapsi tuleb kaugelt kohale vedada. Aga ka suuremates linnades (kus muuseumid tavaliselt asuvad) võib küsida, kumb on pikemas perspektiivis konkurentsivõimelisem ja atraktiivsem õpikeskkond, kas koolimaja või muuseum. Ja vastata pole raske.

Koole pole kunagi varustatud ega hakata varustama sellise näitlike õppevahendite komplektiga, mis on olemas muuseumidel. Seda ka juhul, kui kõik on tulevikus 3D-trükitehnoloogias hõlpsalt ja suhteliselt odavalt toodetav. Aga loomingut võimaldav keskkond ja sisseseade läheb seda rohkem hinda, mida enam suudetakse ka õppeprotsessis standardsete ülesannete täitmist automatiseerida. Kui koolihoone on eeskätt paljude sahtlitega kummut, kuhu alaealised kogutakse päevaks täiskasvanu järelevalve alla oma IT-vahenditega rutiinseid ülesandeid lahendama, ei saa seda just kuluefektiivseks tulevikuks pidada.

Nagu J. M. Keynes juba 1930. aastal ette nägi, võtavad aina geniaalsemad masinad aina rohkem ja keerulisemaid töid inimestelt üle ja ka kool ei jää sellest puutumata. Oxfordi teadlaste C. Frey ja M. Osborne’i mulluse uuringu järgi ähvardab automatiseerimine 20 aasta jooksul 47% USA töökohtadest. Õpetajate õnneks kuuluvad pedagoogide ametikohad madala automatiseerimisriskiga töökohtade hulka. Esialgu. Kuid see ei tähenda, et koolimaja kui õppetegevuse ruum suudaks oma väärtust säilitada. Erinevalt muuseumist, mis tegevus- ja õppekeskkonnana on hoopis mitmekesisem, pidevalt kaasajastuv, võimalusterohkem, sest selle uue ainega varustamine kuulub põhitegevuse sisse.

Kui suure osa üldhariduskooli õppekava täitmisest võiksid muuseumid oma praeguste ruumiliste võimalustega endale maksimaalselt täitmiseks haarata? Statistikaameti andmetel on Eestis koos filiaalidega praegu 245 muuseumi. Väiksemad neist suudaksid majutada ühe, suuremad kümme ja enam klassikomplekti korraga. Kui üldhariduskoolis on kokku umbes 6500 klassikomplekti, siis võiks muuseumid endale esimeseks võimekusprooviks võtta eesmärgi õpetada püsivalt, see tähendab iga päev näiteks 5% koguhulgast. Kui algklassid välja jätta – sest lugemist ja kirjutamist pole vaja muuseumis õppida –, võib taotlusprotsenti mõne pügala jagu tõstagi. Selle saavutamine nõuab mõistagi korralikku ettevalmistust ja tarka koordineerimist, millest õnneks suur osa on masinatöö.

Veel üks selgelt alarakendatud ressursiosa on muuseumides leiduva oskusteabe kasutamine õppevahendite loomisel. Muuseumid mõistagi loovad neid üksjagu, seda oma initsiatiivil ja võib ka öelda, et ellujäämise nimel, sest õppeprogrammid on nn omatulu allikas. Selgepiirilist riiklikku tellimust muuseumidele ses vallas pole, sest õppevahendid on eraäri. Nii kujunebki kummaline olukord, kus muuseumides avaliku raha eest loodud jupid lähevad tasuta või poolmuidu käiku erafirmades toodetud õppevahendi osana ja müüakse riigi teisele võimkonnale tagasi. Mil moel see ärimudel rahvuslikku rikkust suurendab, pole vähemasti mulle arusaadav.

Mitte oskamise, vaid tahtmise taga

Praegusest hoopis sujuvam ja majanduslikult mõistlikum koostöö valgustusasutuste vahel näib põhiliselt seisvat mitte oskamise, vaid tahtmise taga. Tahtmine peaks ilmnema poliitilise tahte kujul avaliku võimu kõrgematel astmetel, kus ei tööta masinad. Praegu puudub haridus- ja teadusministeeriumil tõsisem vajadus pingutada muuseumide rolli suurendamise nimel üldhariduses. Sest muuseumid kuuluvad hoopis teise, kultuuriministeeriumi valitsemisalasse. Mis sa ikka võõras kohas torkima lähed, viib ainult raha majast välja ja tulemust kontrollida ei saa. Kultuuriministeeriumis aga puudub kompetentsus muuseumide integreerimiseks haridussüsteemi. Puudub ka tunnetatud vajadus, sest viimaste aastate trend on kultuuripoliitikas ju muuseumide lahtiriigistamine, muutmine millekski, mida „riik võimalusel toetab”. Miks peaks haridusministeerium muuseume nägema koolidele tõsise partneri või koguni osalise asendajana tegevuskeskkonnana, kui need on eraõiguslike sihtasutuste pidada, ebastabiilsete või arengut pärssivate eelarvetega ja põhikirjalise orientatsiooniga meele­lahutusele (nii muuseumiseadus kui ka kultuuripoliitika põhisuunad näevad muuseumidele ette „elamuste pakkumise” ülesande)?

Õigusruum ja halduskord ei soosi praegu muuseumide ja koolide lähendamist, vaid lahkukasvamise jätkumist. Ja sellest järelduvat konkurentsi teravnemist. Kuni muuseumid ei saa arvestatavalt pretendeerida laste koolitööks ette nähtud normaalajale, vaid peavad haridusasutusena võistlema lastel koolist ülejääva vaba aja pärast – ja sellele on tahtjaid palju –, pole ka loota, et muuseumide praegune pedagoogiline potentsiaal otstarbekalt kasutatud saaks, rääkimata siis selle kasvatamisest.