Riigieksamid – Eesti hariduse oluline väärtus

13. sept. 2013 Madis Somelar Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsi juhatuse esimees, õpetaja-metoodik - 5 kommentaari

Kui riigieksamite süsteemi muutma hakati, rõhutati vajadust suurendada rõhuasetust reaalainetele. Kõneldi vajadusest tõsta eksami sooritamise lävendit 20%. Kahjuks on praeguseks kujunenud olukord kaugenenud esialgsest ning hästi töötav süsteem lammutatakse, selle lõplikke tagajärgi on aga raske hinnata. Nii olen ise olnud tunnistajaks, kuidas koolijuht avaldab arvamust, et olulised on kolm riigieksamiainet ning ülejäänud õppetegevus on huviharidus.

Lõpetasin kooli ajal, mil riigieksami sooritamiseks oli vaja saada vähemalt üks punkt sajast. Paljudes tundides valitses olukord, kus kogu hingest õpetamisele pühendunud õpetajale vaatasid klassis vastu noored, kes ei kavatsenudki õppetöös pingutada, sest lootsid ühe punkti ikka saada. Selliseid õpilasi ei olnud klassis palju, kuid kannatasid ka need, kes õppida soovisid, ning õpetaja, kelle töö rõhuasetus oli korraldada õpiabi ja järeltöid. Juba tollase õpilase pilgu läbi oli see ressursiraiskamine, mille kasutamist dikteerisid laisad. Seega tervitasid paljud 2002. aastal muutust, millega eeldati, et õpilane kogub riigieksamil vähemalt 20 punkti sajast, et kool lõpetada. Surve tunnis tööd teha kasvas. Sageli on inimene ju nii laisk, kui tal lastakse olla.

Senini kehtinud eksamisüsteemi vastu olijad on väitnud, et õpilane peab kooli lõpetamiseks saama kooliastme hinde ning rahuldava tulemuse saamiseks on vaja saada protsentuaalselt kõrgem tulemus kui riigieksamil. Tegelikkuses hindavad mitmed õpetajad nii, nagu mugavam on, või nii, nagu kooli juhtkond või vanemad nõuavad. Olen töötanud koolis enam kui kümme aastat ning näinud palju: klassijuhatajaid, kes paberpäevikus aineõpetaja hindeid muudavad, koolijuhte, kes on käskinud hinded n-ö ära kirjutada, vanemaid, kes on pöördunud pea kõigi avaliku sektori ametiasutuste poole, et survestada õpetajaid sobilikku hinnet panema. Senised riigieksamid olid õpetaja tagala – ausaks tagasisideks tehtud tööle ning omandatud teadmistele ja kujunenud oskustele.

Välishindamine riigi poolt on ka surve, et koolid ja aineõpetajad lähtuksid õppetöö korraldamisel RÕK-ist. Toon siinkohal näite, kuidas välishindamine on muutnud ühiskonnaõpetuse õpetamist nii põhikooli kolmandas kooli- kui ka gümnaasiumiastmes. 2002. aastal viidi 9. klassides esmakordselt läbi ühiskonnaõpetuse riiklik tasemetöö. Esmakordselt pidid kõik aineõpetajad väga selgelt õppima ainekava sisu tundma ning vaatama, et nende korraldatav õppetöö lähtuks õpitulemustest. Olulisel kohal ei olnud ainult teadmised, vaid ka oskused – näiteks oskus teha tööd teksti või graafikuga. Õpetajad olid ise motiveeritud koolitustel osalema ning koolijuhid leidsid ka raha, et õpetajaid sinna saata.

Mitmes koolis rikuti õppekava ning 70 tunni asemel õpetati ühiskonnaõpetust 35 ainetundi, puudusid põhiseadused. Kuna riigi kontroll tasemetöödena püsis 2005. aastani, jõuti enamikus koolides tollased puudused õppetöös likvideerida. Esimene ühiskonnaõpetuse riigieksam toimus sama aasta kevadel. Õppetöö muutus riigieksami tõttu plaanipärasemaks, õppekavast ja õpitulemustest lähtuvaks. Suurenes õpetajate motivatsioon oma metoodikapagasit kasvatada, sest faktiteadmiste kõrval hinnati ka kujunenud oskusi. Toodu on hea näide sellest kui õppekavaga määratletud oskusi ei hinnata, siis neid ka ei saavutata.

Üks suurimaid väärtusi senise riigieksamite süsteemi juures oli, et paljudes ainetes tehtud eksamitööd andsid nii õpilasele, õpetajale, koolile, vanematele kui ka riigile objektiivset tagasisidet õpitulemuste saavutamisest ning hariduse kvaliteedist. Rõhutan siinjuures sõnapaari „objektiivne tagasiside”. Pole ime, et see objektiivsus on taganud eksamitulemuste rahvusvahelise tunnustatuse.

Läbi aastate on kõlanud väited, et õpetajad valmistavad õpilasi eksamiteks ette neid drillides, palju on kritiseeritud eksamitulemuste ootamise aja pikkust, on väidetud, et eksamitöid tuleks parandada koolis ning riiklik hindamine umbusaldab õpetajat.

Nii põhikooli- kui ka gümnaasiumieksam koosneb ülesannetest ja igal aastal valitakse uus rõhuasetus ainekava kohustuslike teemade hulgast. Kuna nii põhikooli kolmanda kooliastme kui ka gümnaasiumiastme ühiskonnaõpetuse ainetundide arv on väiksem kui ajalooõpetuses, on ühiskonnaõpetuse eksami teemade sisu olnud traditsioonilisem. Oluline on aga ühiskonnas aktuaalseid teemasid teada ja mõista. Ülesandetüübid on olnud mitmekesised ja ülesanded vastavad eri tasanditele. Seega kontrollitakse eksamil nii õpilase teadmisi kui ka oskusi.

Riigieksamitöid hindasid pikaaegsete kogemustega õpetajad ning õppejõud (mis omakorda lisas väärtust) oma põhitöö kõrvalt. Hindamises osalemine on õpetajale üks paremaid võimalusi oma metoodilisi oskusi täiendada. Sel kevadel hindasin eksamitöid üheksandat aastat ning saadud kogemused on olnud aluseks nii õpetajate koolitamisel lektorina kui ka metoodiliste materjalide koostamisel ning eelkõige aineõpetajana oma õpilastega tööd tehes. Hindamisel saadud kogemusi jagatakse erialakaaslastega nii piirkondlikes aineühendustes, koolitustel, seltsi koosolekutel kui ka metoodiliste materjalide võistlustel.

 

Kuna eksami osi hinnati eraldi töörühmades ning hindamine kooskõlastatati omavahel, olid tulemused objektiivsed. Nii oli ajaloo riigieksamitöö jagatud neljaks osaks. Eri osi parandasid erinevad õpetajad, kes vajadusel said konsulteerida nii oma osa hindamisrühma sees kui ka eri osade hindajatega. Ajaloo riigieksami arutlust, mis on paratamatult eksami subjektiivseim osa, luges kaks, vajadusel kolm hindajat. Arutluse hindamisjuhend oli koostatud õpetajate ja didaktikute ühistööna.

Mõnest põhjusest, miks riik ei saa usaldada õpilase hindamist üksnes koolikeskkonda, oli juba juttu. Lisaks võib põhikoolieksamitel märgata nn hinnete venitamist – enim saadakse hinde piiri peal olevaid punkte. See on kõige reaalsem näide sellest, et õpilase oma õpetaja on hindamisel kallutatud. Marginaalseim näide jääb ehk viie aasta tagusesse aega, mil oma õpetaja hinnatud põhikooli ajaloo lõpueksamitöö punktisumma kogus teistelt tegevõpetajatelt ca 20 punkti vähem. Lisaks kallutatusele võib murekohaks olla õpetaja nõrk erialane ettevalmistus ning puudulikud didaktilised teadmised ja oskused. Nõustun väitega, pikaaegne õpetajatöö tähendab küll kogemust, kuid see kogemus ei pruugi kajastuda õpetaja metoodilistes oskustes ja didaktilistes teadmistes ega ka soovis õpetada nii, nagu riik seda ootab. Olen gümnaasiumi lõpus sooritanud ise seni kehtinud süsteemi järgi ajalooeksami. Eksamipäevaks polnud ma kirjutanud oma õpetajaga ühtegi arutlust ega lahendanud eelnevalt ühtegi tekstilise allikaga ülesannet, samuti oli mulle võõras töö kaardiga. Sellest ajast on möödas enam kui kümme aastat ning toosama õpetaja töötab endiselt sama metoodikaga. Selliseid õpetajaid leidub Eestis kahjuks kümneid. On traagika sattuda õpilaseks õpetajatele, kes pole 15 aasta vältel suutnud viia end tasemele, mis võimaldaks lähtuda õpetajatöös õppekavast ning kujundada faktiteadmiste kontrollimise kõrval ka kriitilis-analüütilisi oskusi. Ma ei soovi teha ühelegi koolile liiga, kindlasti on palju metoodiliselt tugevaid ning eksamitöid ausalt hindavaid õpetajaid, kuid kahjuks on ka koole, kus keskendutakse faktiõppele ning hindeid venitatakse. Seega pole õpilased võrdses olukorras.

Riigieksamite läbiviimise mõjust oskuste kujunemisele on ajalooõpetuses parimaks näiteks arutluse kirjutamise oskuse paranemine, samuti oskus teha tööd allikaga. Pea igal aastal on õpilased saavutanud varasemaga võrreldes kõrgemaid tulemusi. Nimetatud oskuste kujunemiseks vajalike tingimuste loomine nõuab aega ning pühendumist. Teoreetiliselt saab arutlusoskust kontrollida ka koolieksamil, kuid iga kirjutis ei ole arutlus ning bioloogist õppejuht või füüsikust direktor ei suuda hinnata, kas aineõpetaja märgitud tulemus peegeldab adekvaatselt õpilase nimetatud oskust. Usun, et riigieksami kaotamine – riigi surve ja järelevalve kaotamine – ajaloos (ja ka ühiskonnaõpetuses) viib mitmes koolis aineõpetuse kvaliteedi langusele.

Seni kehtinud riigieksamite läbiviimise süsteemi väärtus on mõju metoodiliste materjalide arengule ning kvaliteedi paranemisele. Eksamitöö ettevalmistajate ning hilisemate hindajate omavaheline koostöö on olnud stabiilne ning sünergiapõhine. Aastatega on paranenud eksamitööde kvaliteet, tulemuste analüüs on olnud parendustegevuste aluseks õppetöös, rõhuasetuste määramiseks täienduskoolitustel ning õppekava arenduses. Katsetatud ning hästi töötavad eksamiülesanded on andnud õpetajatele suuna, kuidas ülesandeid koostada, varasemaid eksamitöid (tööd teksti, karikatuuri, foto, kaardiga) saab kasutada ainetunnis ainekava teemade õpetamisel ning õpitulemusteni jõudmisel. Lisaks on eksamitööde analüüs olnud aluseks õppekirjanduse koostamisel ning üliõpilaste teadustööle.

Riigieksamid ei ole väärtus iseenesest, väärtuseks on aastate jooksul väljakujunenud süsteem, kuidas adekvaatselt hinnata õpilaste oskusi, teadmisi ja vilumusi. Miks muuta hästi toimivat ning enamiku haridustöötajate tunnustatud süsteemi?


5 kommentaari teemale “Riigieksamid – Eesti hariduse oluline väärtus”

  1. Teistes ainetes ütleb:

    Mida tähendab teistes ainetes eksam? Enamasti on see aastast aastasse eelmiste eksamite lugemine sooviga aimata ära, mis tuleb järgmisel eksamil. Lühinägelik on väita, et see EI pärsi õpetamist, sest eesmärgiks ei ole mitte aine põhitõdede selgeks saamine, vaid eksami kõrgetele punktidele sooritamine.

    Selles on väga suur didaktiline vahe. Enamuses ainetes on riigieksamid kaasaegseid õpetamisviise tagasi hoidnud. Arvan, et autori olulisim punkt on alguses – keegi koolijuht on öelnud, et olulisim on nüüd kolm eksamiainet. OLULISIM peab olema hea hariduse andmine, mistõttu oleks hea kõik riigieksamid ära kaotada ning asendada pistelise tasemeeksamiga.

    Väga kurb on lugeda, kui õpetaja ise arvab, et riigipoolne eksamisurve paneb õpetajad õpetama. Kui lugu osades koolides on tõesti nii, peaks hakkama õpetajaid hoopis vallandama. Ükski selline õpetaja ega koolijuht ei tohiks omada kohta meie laste ees.

  2. Lembitu ütleb:

    Riigieksamid ja aus tagasiside õpetaja tööle? Madis Somelar, Te vist siiski ei tea päris hästi, millest räägite. Eksam on siiski õpilase ühekordne sooritus ning selle alusel hakata rääkima “ausast tagasisidest” (ehkki artiklis jääb see mõiste määratlemata) õpetaja tööle on pisut naiivne. Õpetaja tööd ilmsetavad märksa keerukamad karakteristikud kui seda on mõne õpilase pinktisumma eksamil. Töötate Te ikka ōpetajana?

  3. linda ütleb:

    See 1punkt on ikkagi jama…
    Eksamid ikka on muidu kindlasti vajalikud…
    Opetaja koormus ei tohiks olla nii suur ja klassijuhatamine votab tohutu aka ja lopuks pension il ei arvestata.
    Niit kes veeljouab Soome koristajaks ,et korralikpension teenida
    Opetaja tulemus korralikud ja ausad kodanikud/mini meelest/aga vaikses kohas naerdakse valja et naiivne ja nii olengi…pettunud ja paljud kolleegid ka….

  4. Ellen ütleb:

    Lugupeetud toimetus! Loen sageli teie veebilehte ja olen kavatsenud juba ammu kirjutada, et see pole üldse silmasõbralik. Artiklite tekstid on peaaegu et hallitoonilised ja raskesti eristuvad valgest tagapõhjast. Liiga hele ja kuidagi varjundeid jättev kirjapilt, mis eriti pikemate lugude puhul väga silmi väsitab.
    Olen hakanudki nüüd siin harvemini käima. Kiri peaks ikka olema selgesti loetav. Või ongi eesmärk, et lugeja saaks siit n-ö maitse suhu ja siis paberlehe poole pöörduks.
    Igatahes minu silmad enam vastu ei pea.

  5. Valdar Parve ütleb:

    Kord aastas juhtub Õpetajate Lehte sõnavõtt, millele tahaksin kummagi käega alla kirjutada. Kõigepealt pealkirjale. Riigieksamid on oluline haridusväärtus, ja seda real põhjusil, mida autor ilmekalt näitab – nende hulgas arenav mõju õpetajaile.
    Ühes artklis ei ole võimalik liiga paljusid teemasid puudutada ilma segadust põhjustamata, seetõttu lugeja ei saa olla kindel, kas autor on käsitlenud kogu riigieksami eesmärkide paletti või on ta midagi sellest jätnud ka tagataskusse. Seepärast rõhutan mõne tähtsa omal viisil üle: riigieksamit õigustab enimal määral see, et seeläbi pääsevad õiged õppurid järgnevate hariduseastmete peale haridusteed jätkama ning teised suunatakse üldiselt teada õppekriteeriumide alusel mujale, väljaõppe rajale, treeninguga omandatavatele aladele. (Sellest muide järeldus, et ei ole hädavajadust, et kõik õppurid sooritaksid gümnaasiumilõpu tasemele jõudes riigieksami. Moraalselt on õigustatav, et kes ei kavatse haridusõppe teekonda jätkata, see võib riigieksameist loobuda. (Sooritamata riigieksam ei võta õppurit õpiaastaid tagasi.) Gümnaasiumis õppimine on ka sel juhul iseväärtuseks, kui sellele ei järgne riigieksamiga lõpetamine! Kas gümnaasium on ainult ülikooli ettevalmistusaste? See on haridusefilosoofiline eesmärkideküsimine. Kuid seda saab vastata ka poliitiliselt ja filosoofiat arvesse võtmata. On võimalik tuua pika rea mõistlikke põhjuseid mitte minna gümnaasiumist edasi ülikooli ning vastavalt sellele ei ole riigieksam nende õppurite suhtes hädavajalik. Pressing panna kõik õpilased kasvõi madalapalliliste riigieksamite kaudu gümnaasiumi lõpetama on haridusekorraldajate saamatuse ja populistlike eesmärkide sünnitis ning organisatsiooniliselt on see raiskamine. Riigieksamid on selleks, et selekteerida välja Eesti selle aastakäigu ülikooliküpsete koguhulk.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!