Riik peab toetama tugispetsialiste ka edaspidi
Hariduselu normaalset korraldamist takistab see, et haridus- ja teadusministeerium ning omavalitsused ei suuda olulistes asjades ja mängureeglites kokku leppida. Omavalitsuste peamine etteheide ministeeriumile on soovimatus omavalitsustega konstruktiivset dialoogi pidada, olgu see siis rahastamismudeli muudatused, õpetajatele palga maksmine, hariduslike erivajadustega õpilaste õppe korraldamine või tugispetsialistide tööjõukulu katmine. Omavalitsuste süüdistamine saamatuses ja õpetajate palgaraha kinnihoidmises solvab omavalitsusi ega soosi koostööd.
Hea tava näeb ette, et kunagi sõlmitud kokkulepet ühepoolselt ei muudeta ja sellest peetakse kinni kuni järgmise kokkuleppeni. 2010. aastal kirjutas HTM kolme tugispetsialisti (eripedagoog, psühholoog ja sotsiaalpedagoog) tagamise kohustuse põhikooli- ja gümnaasiumiseadusse ning samal ajal lubas ka nende tööjõukulu haridustoetusest osaliselt katta. Isegi kohtuvaidluses Tallinna linnaga PGS-i rahastamise üle kasutas ministeerium ühena paljudest just argumenti, et võimalus tugispetsialistidele palka maksta on loodud. Praegu aga öeldakse, et vabandage, meil on teine minister, poliitika on seetõttu muutunud ja nüüd peab kogu riigi toetus minema eranditult õpetajatele tundide andmiseks. Petetuna tunnevad ennast aga omavalitsused, kes nõutavad tugispetsialistid tööle võtsid ja vajalikud võrgustikud välja arendasid, Tartu linn nende hulgas. Hea riigi tava oleks loomulikult see, kui koolipidajale ülesandeid pannes leitaks ka täiendav raha nende täitmiseks.
Tugiteenusteta ei ole tänapäeva kool mõeldav
Kaasava hariduse ideoloogiast lähtuvalt ei ole tänapäeva kooli ja kvaliteetset haridust enam võimalik ette kujutada tugiteenuseid rakendamata. Just tugispetsialistide olemasolu ja väiksemad klassid on oluline tegur, miks väljalangus Tartu põhikoolidest on viidud miinimumini.
Ministeerium rõhub üha rohkem õpetaja kompetentsusele ja võimekusele eri olukordades toimetulekuks. Suundumus, et õpilase igakülgse arengu toetamise võti on hästi ettevalmistatud ja isiksuslike eelduste poolest sobivad õpetajad, kes õpilase probleeme varakult märkavad, on kindlasti õige. Kuid kust neid ideaalseid õpetajaid võtta? Pealegi oleks naiivne loota, et õpetaja oma praeguse töökoormuse ja tundide andmise kõrval suudaks õpilase kõikide probleemidega piisavalt hästi hakkama saada.
Ja siin tulevadki õpetajale appi tugispetsialistid, kelle vajaduses koolis ei kahtle ilmselt keegi. Kuna aga tugispetsialistide rahastamine ei ole enam ministeeriumi prioriteet, veeretatakse kogu esmatasandi tugiteenuste tagamise koorem täies mahus omavalitsuste õlgadele. Esmatasandi tugiteenuste ostmise võimalus õpilastest kaugele jäävatest keskustest ei ole kindlasti parim lahendus, pigem on see suur tagasiminek võrreldes praeguse olukorraga.
Niimoodi seatakse omavalitsused järjekordsete raskete valikute ette. Kas püüda säilitada saavutatud taset tugispetsialistide näol ja leida nende tööjõukulu katmiseks oma napist eelarvetest lisaraha või loobuda hädavajalikest investeeringutest õppekeskkonda, uute lasteaiakohtade loomisest või lasteaiaõpetajate palga tõusust. Viimane vajadus tuleneb otseselt õpetajate palganumbrite suurenemisest ja seda ignoreerida pole kohalikul omavalitsusel võimalik.
Kuigi õpetajast sõltub koolis kõige rohkem, ei koosne nüüdisaegne kool enam ammu ainult õpetajatest. Rääkides õppe- ja kasvatusprotsessi terviklikkusest koolides, ei tohiks piirduda vaid kolme eelnimetatud tugispetsialistiga, eriti kui räägime kaasavast haridusest. Üks takistus, miks kaasava hariduse põhimõtted nii visalt juurduvad, on abiõpetajate puudumine tavakoolides. Oma roll tugivõrgustikus on ka karjääri- ja õppenõustajatel, huvijuhtidel, pikapäevarühma kasvatajatel. Miks mitte aga ka näiteks haridustehnoloogidel, kes arendavad õppevara ja vahendeid, juurutavad sobilikke lahendusi õpilaste erivajadusi arvestades jne. Kõik need teenused peab ministeeriumi meelest tagama koolipidaja ehk siis valdavalt kohalik omavalitsus.
Lootus ei ole veel kadunud
Vaevalt et ükski vastutustundlik omavalitsus tugispetsialiste kohe koondama hakkab, küllap ta teeb need rasked valikud, loobub millestki muust olulisest ja säilitab vajalikud ametikohad koolides. Vastutulekut ootaks aga ka ministeeriumilt, et omavalitsustele säiliks võimalus katta tugispetsialistide tööjõukulu haridustoetusest.
Kui riik ikkagi sooviks kompromissi leida ja tugispetsialistide tööjõukulude katmisel omavalitsustele appi tulla, võiks see olla fikseeritud protsendina haridustoetuse mahust või kindlate ametikohtade ulatuses, nagu praegu lubatakse riigitoetusest katta direktorite ja õppealajuhatajate tööjõukulusid. Seda muidugi tingimusel, et õpetaja palk on omavalitsuse koolides vähemalt kehtestatud alammäära ulatuses tagatud.
Vähemasti eripedagoogi amet võiks olla üks, mida riik toetab. Eripedagoogi ülesanne on sarnaselt õpetajaga toetada õpilase arengut. Pealegi annavad eripedagoogid enamikul juhtudel ka õpiabitunde, kui soovitakse õpetaja tööd näha kitsamalt ehk siis pelgalt tunniandjana. Ministeeriumi väited, et see pole kooskõlas põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega, pole tõsiseltvõetavad, sest keegi pole ministeeriumil takistanud vastavat seadusemuudatust ise algatada.
Tartu linna haridusjuhina loodan väga, et ministeerium mõtleb järele ja vähemasti PGS-i rahastamisparagrahvi menetlemisel riigikogu kultuurikomisjonis viiakse sisse vajalikud muudatused tugispetsialistide riiklikuks toetamiseks.