Siberi mälestuste kogumine kui oluline osa eestlaste kultuurimälust

31. jaan. 2014 Karl Kello - Siberi mälestuste kogumine kui oluline osa eestlaste kultuurimälust kommenteerimine on välja lülitatud

Okupatsioonide Muu­seumi küsimustele vastab Gustav Adolfi gümnaasiumi pedagoog-metoodik Anu Kell.

Õppeaastal 2010/2011 toimunud küüditatute mälestuslugude kogumise konkursil „Siberi koolilood” osales teie juhendamisel 21 õpilast. Kuidas see õnnestus?

2010/2011. õa konkursil osales õpilasi veel märgatavalt rohkem, aga 21 tööd valisin välja saatmis- ja avaldamiskõlbulikena. Meil on suur kool ja klassid on valdavalt 30–36 õpilasega, eks see veidi suurendab potentsiaalsete osalejate hulka. Aga vast olulisem on õpetaja eeltöö – sellest teemast tuleb klassides rääkida, igas vanuseastmes erinevalt, nii et õpilastes ärkaks huvi teema kohta rohkem teada saada. Esimest korda puutusin Siberi-teemaliste mälestuste kogumise tööga kokku juba 2001. aastal, kui president Lennart Meri kutsus üles kaasama kooliõpilasi. Seega osalen selletaolisel konkursil juba kolmandat korda. Praegu on õpilased mulle saatnud 41 tööd, mis minu hinnangul on avaldamiskõlbulikud, võimalik, et neid laekub veelgi. Siberi-teema on puudutanud enamikku eestlastest, ka minu perekonnast küüditati-vangistati või sunniti välismaale põgenema mitmeid lähisugulasi. Rohkem või vähem puudutab see meid kõiki.

Miks peate oluliseks õpilaste osalemist sellisel konkursil? Mida see annab loo rääkijale? Ühiskonnale? Mida noorele inimesele?

Pean selliste tööde tegemist erakordselt oluliseks. Inimesed, kelle jaoks need valusad mälestused on reaalne elu, saavad võimaluse neist rääkida. Pean tunnistama, et mõni inimene on öelnud, et ei taha neid aegu meenutada või pole nõus oma nime avaldama, aga neid on olnud üksikud. Enamasti on võimalus oma lugu kirja panna küüditatud inimesele nagu kompensatsioon valusate aegade eest. Ühiskonna seisukohast on see töö ülimalt oluline – me ei saa üle ega ümber asjaolust, et see on osa meie maa ja rahva ajaloost. Küll valus ja piinarikas, aga ajalugu me muuta ei saa. Ma ei arva, et rasketest mälestustest tuleb mööda minna ja neid võimalikult vähe meenutada – vastupidi, nende inimeste vastupanuvõime ja meie rahva moraalne säilimine nii rasketes tingimustes väärib kahtlemata mäletamist.

Töö koostaja ehk õpilase seisukohast on kõige olulisem, et eri põlvkonnad istuvad maha ja räägivad omavahel. Tänapäeval on kõikidel kogu aeg kiire ning usun, et vanaemad-vanaisad ja lapselapsed ei leia tihti enam aega omavahel rääkida, ometi on peresisene suhtlemine ülimalt oluline. Mingil hetkel neid memmesid-taate meie keskel enam pole ja küsida pole kelleltki, isegi kui tahaks. Noor inimene ei mõtle sellele, võib-olla ei peagi mõtlema, aga selles näengi enda kui kirjandusõpetaja ühte rolli – suunata õpilasi oma perekonnaga võimalikult rohkem suhtlema. Ja selline mälestuste kogumise töö on selleks üks võimalusi.

Olen ka ilma igasuguste konkurssideta suunanud õpilasi perekonnaloo töid tegema, näiteks põhikoolis lasknud teha referaadi „Minu kõige huvitavam sugulane” (igas perekonnas on mõni huvitav inimene, see ei pea tingimata kuulsus olema) või lasknud ühe kohustusliku kirjanduse teosena läbi lugeda raamatu, mida vanemad oma lapsele soovitasid (ja sealt tuleb uskumatult huvitavaid tulemusi). Et teada, mida vanem soovitaks, peab ju laps oma vanematega suhtlema, see küsimus omakorda toob vanemad tagasi nende kooliaega – nii mõnigi ema-isa hakkas meenutama, mis raamatud neid selles vanuses kõnetasid, ja mida iganes ta siis soovitab, igal juhul on kasutegur olemas.

Mis peale hinde saamise veel motiveerib õpilasi osalema?

Ma püüan oma õpilasi kasvatada vaimsuses, et hinne on ainult kirss tordil, tegelikult on iga töö tegemisel omandatavad teadmised need, mis inimest rikkamaks muudavad. Keegi ei tohiks koolis käia hinnete pärast. Ma saan muidugi aru, et eesti keel ja kirjandus ei huvita iga inimest, ei saagi huvitada, maailm koosneb erinevatest inimestest, aga mis tahes erialal inimene ka hiljem tegutseb, laiem kultuurilooline silmaring tuleb kasuks igal juhul. Selleks püüan õpilastele pakkuda erinevaid võimalusi, et igaüks leiaks selle, mis teda enim motiveerib. Siberi tööd ei saa nõuda kõigilt, seda saavad teha ainult õpilased, kellel on tutvusringkonnas inimesi, kellelt neid mäletusi koguda. Seega pakkusingi valikvariante: kes teeb Siberi töö, kes käib näiteks ooperis ja kirjutab retsensiooni või loeb läbi mõne lisaraamatu ja analüüsib seda vms. Võimalusi on palju.

Eesti keele ja kirjanduse õppimine pole ainult grammatikareeglite ja kirjanduse ajaloo faktide läbitampimine, vaid just laiema kultuuriloolise silmaringi tekkimine, eetiliste ja moraalsete tõekspidamiste kujunemine, oma arvamuse ja analüüsivõime arendamine. Mu kodulehel, kuhu panen üles materjale, on avalause „Õppimine on nauding” – ning ma ei väsi oma õpilastele kordamast, et mida varem nad sellest aru saavad, seda lihtsam on nende elu. Ma loodan, et minu õpilastele on muuseumides ja teatris käimine eluviis, mitte kohustus – me käime nii palju kui võimalik näitustel, õppekäikudel, muuseumides, kultuuriloolistel jalutuskäikudel, teatris jm. Siberi töö on ainult üks osa sellest kultuuriloolisest maailmapildist, seega pole mul kunagi olnud raske õpilasi selliseid töid tegema suunata. Ja kui ka inimene iialgi hiljem enam ühtegi muuseumi või teatrisse ei lähe (mida mul on küll raske uskuda), on ta saanud vähemalt võimaluse selle maailma ust paotada – valikud oma elu elamiseks teeb iga inimene nagunii ise.

Kui palju tänapäeva noored üldse teavad küüditamisest ja kui palju see neid huvitab? Mida üks noor inimene mõtleb, kuuldes sõna „Siber”?

Kui aus olla, siis aasta-aastalt aina raskem on selgitada õpilastele, mis on Nõukogude aeg või küüditamine, kuidas selline elu üldse võimalik oli ja missuguse surve all inimesed aastaid elasid. Räägime ka represseeritud kirjanikest ja nende loomingu kaudu püüame jõuda selle valuni, mis inimeste hinges nendel aegadel oli. Pean tunnistama, see on raske – see aeg oligi nii arusaamatu, nii mõistmatult julm, et seda on raske mõistusega seletada. Siberi töö on selles mõttes väga hea näitlikustamiseks, mille kaudu nii mõnigi õpilane on jõudnud tõdemuseni, mis nendel aastatel täpselt toimus. Abstraktsed ajaloofaktid ei pruugi meid isiklikult kõnetada, kui asi puudutab aga meie lähisugulasi-tuttavaid, muutub kogu pilt palju reaalsemaks. Seetõttu pean väga heaks algatuseks nii kogu Siberi mälestuste kogumise aktsiooni kui ka okupatsioonide muuseumis valminud digitaalset kaarti, mis eelmise kogumiku tööde põhjal võimaldab visualiseerida, kuhu eestlased küüditati. Igasugused visualiseerivad materjalid aitavad meie ajaloomälu üht rasket peatükki tänapäeva noortele lähemale tuua.

Õpilaste arvamusi

Lisan siia 12. klassi õpilase Karin Kuulpaki Facebooki postituse (23.11.2013), mille ta avaldas pärast Siberi töö tegemist: „Kuulasin just 2 tundi vanaema meenutusi Siberist. Esimese poole ajast käis mul pea ringi, kuna jutud surnud inimestest ning kohutavatest elutingimustest olid lihtsalt väljakannatamatud. Teise poole ajast istusin, pisarad silmis, ning aeg-ajalt nutsin, sest nii kurb oli kuulata, mida kõike mu vanaema ja vanavanaema pidid üle elama.  Praegu otsitakse „Eestimaa uhkusesse” silmapaistvaid inimesi … Kui üldse keegi seda tunnustust väärib, siis on see mu 83-aastane vanaema … (ja loomulikult kõik ülejäänud eestlased, kes Siberisse küüditati ning sealt ka elusalt tagasi toodi).”

Veel mõned arvamused, milleni mu õpilased selleaastast Siberi tööd tehes jõudsid.

• Heli Parašin, 11. klass: „Ma tahan olla oma vanaema moodi. Kuid ma tunnen end väga õnnelikuna kahel põhjusel. Esiteks on mul tohutult vedanud, et ma saan selliseid lugusid kuulata ja üles märkida, aga mitte ise läbi elada. Need lood on osa meie rahva hingest ning me peame neid säilitama, et mõista teisi ja iseennast, kuid nende sisu on paljuski kurb. Ja teiseks olen ma siiralt õnnelik, et mu vanaema minuga alati eesti keeles rääkinud on ja rääkima jääb – see keel ja need inimesed on varandus.”

• Hendrik Ploom, 10. klass: „Teise küüditamise seas oli ka minu vanaema perega. Tema jaoks on see teema väga kurb ja raske, kuid Eesti ajalugu peab kirja saama ning seda tööd tehes tunnen uhkust, et saan Eesti ajalugu uurida ja arendada.”

• Liisa Johanna Lukk, 10. klass: „Nagu Aime ise ütleb, võis Siberis küll tekkida kodutunne, kuid see ei olnud kodu. Kui räägiti kodust, siis selle all mõeldi ikka Eestit. Alati tuli silme ette pilt lapsepõlvekodust, kuidas ta seal mängis ja jooksis. Eestlased on kord selline kangekaelne rahvas, keda nii lihtsalt ei saa võõrutada oma kodumaast ning oma juurtest. Ma loodan, et nii see jääbki olema.”

• Rait Bessonov, 11. klass: „Ellen kaotas Siberisse küüditamise läbi oma lapsepõlve, isa, kodu, jäi ilma haridusest, elas üle koormate viisi raskusi ning kannatas rohkem, kui ükski elav hing ealeski väärib. Elu Siberis oli maapealne põrgu, reaalse maailma Tantalose piinad. Mitte keegi pole ära teeninud sellist saatust, nagu langes osaks tuhandetele küüditatud eesti peredele Teise maailmasõja künnisel.”

Kui noor inimene selliste tõdemusteni jõuab, ongi see töö oma eesmärgi täitnud. Ajalugu väärtustades on võimalik jõuda oma identiteedi tunnetamiseni. Tänapäeva maailm on kõigile avatud ja tore, et see nii on, aga iga Eestis elanud noor peab mäletama ja hindama ka oma juuri, ajalugu, kultuuri – see on üks võimalusi tagada meie rahvuse jätkusuutlik kultuurilooline areng.

Anu Kell