Subkultuur – alternatiivne või positiivne?

Vanema generatsiooni esindajad on võib-olla olnud viimaseil aastail pisut hämmeldunud, kohates peavoolumeediaski (tõsi, ka peavool kui selline saab kõnealuses raamatus uue mõtte) termineid „skeene”, „hipster” või „emo”.

Nüüd on Tallinna ülikooli sotsioloogiaprofessor Airi-Alina Allaste pannud kaante vahele aukartustäratava hulga uurimusi tänapäevaste subkultuuride teemal. Selgitades juba sissejuhatuses igati loogiliselt ja arusaadavalt, miks tänapäeva noorte ootused ühiskondliku positsiooni suhtes on nii kõrged – nad on lihtsalt paarikümne aasta taguse „võitjate” põlvkonna järeltulijad, kes lapsest saati näinud, kuidas noored on hinnatud ning ühiskond kiires muutumises. Küllap pole neil lapsepõlves nähtu põhjal just eriti lihtne mõista, et vanemate kiirele tõusule karjääriredelil eelnes hoopis teistsugune ja vähem iseenesestmõistetav ühiskond.

Aga see oli tegelikult vaid kõrvalepõige, mõtteuid, mille Allaste ning tema tudengite ja kolleegide sisukatel ja põhjalikel uurimustel põhineva teose sissejuhatus minus tekitas. Tulles tagasi faktide juurde, on TLÜ kirjastuse värske raamat „Subkultuurid” võtnud endale esmaseks eesmärgiks selgitada välja ja ära, mis loom see „subkultuur” ikkagi on, ning tutvustada selle tekkimise negatiivset põhjust alates Chicago koolkonnast, kulgedes läbi ajaloo tänapäeva ja neutraalse staatuseni.

Mitte eriti üllatuslikult näib pealiskaudsel vaatlusel, et sageli on see „loom” seotud muusika(liste eelistuste)ga: mahuvad siia nii punk, metal, hiphop kui klubimuusika kogu oma ajaloo ja eripäradega – igaühest pikk põhjalik artikkel –, aga juttu tuleb ka mootorratturitest ja erilaadsest ning, mis seal salata, mõnevõrra õõvastavast –, erikooli-subkultuurist. Lisaks kombatakse piire kultuuri ja subkultuuri vahel ning tuuakse sisse teisigi toredaid termineid, nagu näiteks „glokaliseerumine”.

Kuigi otsest sõnastikku teos ei paku, võivad vanema generatsiooni esindajad, kellele mõni termin hämaraks jäänud, leida süvenedes siit neile siiski väga põhjaliku sisu. Nooremad aga heita pilgu lausa enesesse, avastades äratundmisrõõmu vahelt kindlasti ka üht-teist uut, mida pole ehk seni osanud sõnastadagi. Minu generatsioon näiteks mäletab kindlasti seda, mis oli vibe. Kui aga mul oli seni siiralt raske mõista seda müstilist väge, mis vedas üritustele, mille muusika tegelikult sugugi südamelähedane polnud, siis nüüd sai hulga selgem, mitmest kandist: muusikast, mis võib tunduda siduv element, olulisem on sageli hoopis sotsiaalne seisus ja keskkond ning nooruse kambavaim, millesse on justkui sisse kodeeritud veidike vastuvoolu ujumine, mille väljendusviis sõltub otseselt ühiskonnast, millesse sel ajal sattuda. Nii lihtne see tundubki. Kuigi eks ametlikud ja akadeemilised selgitused ja järeldused on raamatus muidugi märksa soliidsemalt sõnastatud.