Teaduspõhine tootmine vs tootmispõhine teadus

31. jaan. 2014 Karl Kello - 9 kommentaari

TTÜ emeriitprofessor Andres Taklaja, Rantelon OÜ arendusdirektor ja Eesti elektroonikatööstuse liidu juhatuse esimees, on TTÜ raadio- ja sidetehnika instituudi teadurina ühtlasi kaitseministeeriumi teadus- ja arendustegevuse (T&A) lepingute vastutav täitja. Nõukogude ajal uuris ta laserkiire levi turbulentses atmosfääris, mis pakkus N Liidu sõjatööstusele huvi optilise side ja laserrelva valmistamise seisukohast. Kui Nõukogude Liit kokku kukkus, kadus tal samuti kui ka kõigil teistel n-ö postkastilepingute tegijatel tellija ära. Need, kes juhtusid sel ajal olema teadusrahakraanide juures, jätkasid Nõukogude-aegset teemat, viidates selle maailmatähtsusele ja tähendusele.

Kirjutanud paar-kolm aastat teadusraha saamiseks tulutult taotlusi, vahetas Taklaja teemat ja hakkas tegelema mikrolaineuuringutega. Alatskivil sündinud Aksel Kiiss, kes oli asutanud paar-kolmkümmend aastat varem USA-s Long Islandil New Yorgi lähedal mikrolaineseadmete tootmise ettevõtte MITEQ, otsis paras­jagu võimalust, kuidas saaks Eestit abistada. Tema seadmete ja rahaga loodi tehnikaülikoolis 1993–1996 mikrolainetehnika õppetool, mille juhataja Andres Taklaja oli. Algul mõeldi püsti panna mikrolainetehnika laboratoorium, kuid see oli aeg, mil Taklaja sõnul oldi n-ö akadeemilisuse lummuses ja ülikoolis polnud T&A laborit struktuuriüksusena ette nähtud, sest seal võinuksid küünealused mustaks saada. Tuli leppida õppetooli formaadiga, ometi suudeti valmistada isegi MITEQ-le 1000 dollarit maksvaid satelliitide maajaamafiltreid ja TTÜ-le raha sisse tuua. Et tõhustada lisaks ülikooli T&A tegevusele n-ö ettevõtlikku arendustegevuse ja ühtlasi ka tootmise poolt, loodi oktoobris paralleelselt firma Rantelon.

Raadio teel juhitavate pommide lugu

Rantelon tegeleb nii TTÜ projektidele makettide valmistamisega kui firma arendustega, seega barjääri teaduse ja tootmise vahel ei ole. Ülikool näeb aga teadlase T&A tegevuse hindamise valemi järgi väljundina ainult artikleid, tsiteeringuid, doktorante, patente, arvestamata arendustööd ja tootmist. Kuigi just tänu arendus-valmistustöö oskustele, aga mitte artiklite arvule tellis Eesti kaitseministeerium seadmeid side segamiseks ja aastal 2003, kui Eesti oli Iraaki läinud, ka teeäärsete pommide raadiojuhtimise segamiseks. Esimene segaja saadi valmis väga ruttu, kuuga. Sest ettevõte oli olemas, polnud vaja hakata tellima komponente, mis võinuksid saabuda alles poole aasta pärast. Rantelonis säilitatakse sõjaväljalt tagasi tulnud ja oma töö teinud seadet, millel Iraagi tolm veel peal. Kui oleksime vaid artikleid kirjutanud, ütleb Andres Taklaja, poleks meie käest segajaid tellitud, aga meie tegime seadmed valmis ja arendasime neid edasi vastavalt missioonil ilmnenud vajadustele ja vastase viguritele.

Ulmeline kõrgtehnoloogia

AT: Kakskümmend aastat tagasi arvati, et kõrgtehnoloogiline tootmine on niivõrd ulmeline, et ilmtingimata peab enne iga vabriku püstitamist aastakümneid tegema fundamentaalteadust. Soomlased näitasid, et asjade normaalne käik on otse vastupidine. Erialast teadust on maailmas juba nii tugevalt tehtud, et selle baasil on igal ärimehel, kes natuke tehnikat jagab ja kel on turgu, võimalik komplekteerida tehas. Kui pole omamaist kõrgtehnoloogilist tootmist nagu meil, ei teki ka tootearenduses uusi keerulisi probleeme, mida pakkuda ülikooli teadlastele lahendamiseks. Kui see seltskond, kes hakkas Nokiat tegema, oleks alustanud teadusuurimus­tega, oleksid nad kirjutanud artikleid ja valmistanud ette doktorante ning neist ei teaks maailm teadlastena eriti midagi, aga nemad hakkasid tootma. Mobiili nullversioon oli ilmselt sõjaline. 1960. aastate lõpus helistas Nikita Sergejevitš Helsingis Pobeda autost Nina Petrovnale Moskvasse mobiiliga, mida suutis kanda vaid auto ja mis võimaldas raadio teel telefonivõrguga ühendust võtta. Nokia sai esimesed paar-kolm tooteversiooni arendada nii, et polnud vaja mingisugust uut teadust teha.

Bill Gates ei hakanud ka teadust tegema, jättis ülikooli pooleli ja hakkas tootma. Alles pärast esimest kolme-nelja tootemodifikatsiooni tekkis reaalne vajadus uue teadusuurimuse järele, sest olemasoleva erialase teaduse tulemused ammendusid toodet arendades. Kui arendustööd ei tehta ettevõtte tootearenduse osakonna baasil, on T&A nõrgal baasil. Eesti riiklik T&A tegevus on kõvasti kaldu teaduse poole.

Tootmis- või tsiteerimispõhine

Kaks aastat tagasi kirjutas Andres Taklaja Õpetajate Lehes tootmispõhisest teadusest, mis tagaks asised teadusteemad teadlastele, töökohad inseneridele ja liinitöölistele – ning rikkuse riigile. Mis on nende kahe aasta jooksul muutunud?

AT: EAS oli siis juba muutnud oma stiili ettevõttekesksemaks. Kuigi algusaastatel eeldati, et teadus ja tootmine peaksid käima käsikäes, rõhuti rohkem teadusele. Tootmine pidi olema teaduse vasall. Teadusemehed, kes tahtsid projekti saada, organiseerisid ühekordseks kasutuseks mingi ettevõtte, millel puudus majanduslik ajalugu ja mis lõppes teinekord ka pankrotiga pärast EAS-i projekti lõppu. Kusjuures formaalselt oli kõik korras. Seda nähti auditeerimisel läbi ja nüüd tuleb esitada suhteliselt selge äriplaaniga taotlus, et tagada toodete ekspordivõimekus. Üritatakse soosida vaid ettevõtteid, kuid ülikoolid suudavad ikkagi ka sellest allikast raha saada. Kuidas EAS-is otsused käivad, on eraldi teema.

Teadusarendustöö Eesti teadus­agentuuri moodi tundub aga väga sedamoodi olevat, et keegi mõtleb kuskil elevandiluust tornis välja enda teada asjaliku asja, mida hakatakse n-ö arendama. Tehakse prototüüp ja üritatakse tootjale maha müüa. Reaalne innovatsioon toimib 95% ulatuses siiski vastassuunas. Turul perspektiivset toodet üritatakse arendada ettevõtte tootearenduse osakonnas ja valdavalt saadakse sellega hakkama uut hirmkallist teadusuurimust vägisi tegemata. Tõsistes tootmispõhistes riikides (USA, Jaapan, Korea) on arendustöö osatähtsus suur. Tootearendusraha teadusesse üldjuhul ei jõuagi, sest probleem lahendatakse ettevõttes arendustöö käigus. Meie ülikooli laborite võimalused kahvatuvad tippfirmade (farmaatsia, mehhaanika, kosmos, MicroSoftid ja Google’id) kõrval.

ETAG hoolitseb teadusteemade n-ö väljastamisel pigem teaduse formaalsete parameetrite täitmise eest. Teadlaste hindamise iludusvõistluse valemis ei ole formaalsetele teadus­tegevuse parameetritele lisaks tootmisväljundit, tootmise efektiivsuse parameetreid, ekspordi või ettevõtte kasvu näitajaid – sest nii kaotaksid paljud praegused „ilusad” teadlased suure osa oma ilust, mis takistabki ilmselt teadlaste iludusvõistluse valemi muutmist. Valemit muutmata aga ei muutu eriti midagi.

Lototeadus: ehku peale tehtud

AT: Fundamentaalteaduse tegemine on suuresti loterii iseloomuga. Ei ole nii, et igaüks, kes istub kõrgel üleval akadeemilises vabaduses, mõtleb välja geniaalse idee ja saab Nobeli preemia. Elevandiluutorni ideedest, mis pea­vad läbima n-ö surmaoru, realiseerub heal juhul viis protsenti või alla selle tootmisproduktina. Loteriiteadus saab üldjuhul alguse teaduse protsessist endast ja realiseerub teadustulemusena teaduses endas, st sisendita teadu­sest väljastpoolt ja väljundita teadu­sest väljapoole. Tegu on eneserahuldamisega. Suurel määral ongi küsimus igas riigis, sh Eestis, kui palju panustada lototeadusesse ja kui palju mitte­lototeadusesse. Teinekord lohutab mõni n-ö teadusemees, kes ei ole Eesti riigi rahaga tehtud seadet kodumaises tootmises juurutanud, küsijat vastusega, et leiutis on juurutatud ju Rootsis. See vastus on suhteliselt naiivne, sest oleme tootmise tuhandekordsest kasumirahast ilma. Probleem on ka välisrahastusega. See teenib üldjuhul välisriikide huve. Siin võiks paralleele tõmmata EL-i ja NSVL-i rahastatud projektidega. Nõukogude-aegsetel postkastirahadel olid sõjatööstuse huvid taga. Oli põnev tegevusvaldkond, teadustöötajana teenisin elatist, aga mis Eesti riik sest sai? Sama lugu eurorahaga: tehakse teadust, aga konsortsiumis on tingimata Philips, Siemens või Ericsson sees, kes riisub koore. Euroopa projekt teeb teadlase targemaks, uurimisseltskonna heaolu on tagatud, kuid jälle – mis Eestil sellest? Kui Eesti ettevõtja pöördubki EL-i rahastatud Eesti teadusgrupi poole, siis vastatakse talle, et meil on siin tähtis euroasi käsil ja kohaliku ettevõtte tootearendaja mure tundub selle kõrval tühine.

Eesti tööstuspoliitika: partei ja valitsuse osa

AT: Olen küsinud mõne ministri käest, missugune on Eesti tööstuspoliitika. Räägitakse üldiselt majanduse edusammudest ja probleemidest, aga ei kujuta ette, et Singapuris, Koreas või Hiinas ei tõstataks riik selgeid ülesandeid just tootmises. Kui Eesti tööstuspoliitika kohta saaks kuskilt lugeda, võiks seda kritiseerida, heaks kiita või mõjutada. Eesti majandus sõltub välistest ja sisemistest asjadest rohkem kui kusagil mujal, kuid kindlasti saaks ajada põhimõttelist poliitikat, et teadus ja tootmine poleks sedavõrd isoleeritud kui praegu. Nii võib teadusesse panustada nõrkemiseni, tootmist see põhimõtteliselt ei mõjuta. Väga kerge on jalgratast vändata, kui kett on maas, s.o tootmist taga ei ole. Võib isegi võrreldavalt Soome või USA pedaalijatega näidata, kui kihvtid on meil väntamise tulemused, aga neil seal on suurel määral ikkagi tootmine määrav.

Mida teha?

AT: Ilmselt peaks tööstuse erialaliitudel olema sõnaõigus teadusagentuuri antavate teadusteemade ja perspektiivide määramisel ning võimalus suunata mingi osa teadusrahast kindlaks määratud „Eesti majanduse” teemadele. See parandaks ka teadus­agentuuri mainet. Erialaliitudesse on korjunud erialane kompetentsus. Põhimõtteliselt oleks toiduaine-, farmaatsia-, puidu-, elektroonikatööstuse … kohus kamba peale öelda, mis suunas uurimistööd teha, mis probleeme tasub uurida. Kuigi ettevõtted võivad olla Eestis konkurendid, aga väljaspool Eestit ollakse ühise T&A tõttu kompetentsemad ja konkurentsivõimelisemad. Kuid siis peab teadus­iludusvõistluse valemisse lisama mingi parameetri või kriteeriumi, mis arvestaks eelnevalt antud lahkeid lubadusi leiutise rakenduse osas. Aga mingisugune osa teadusest peaks ikkagi jääma elevandiluutorni meeste teha.

Kui suur see lototeadusraha protsent peaks olema?

AT: See võikski olla riiklikult vaieldav. Poliitilised parteid öelgu siin oma sõna, kas paneme kogu teadusraha loteriisse ega loodagi teaduselt otseselt eksporti suurendavat tulemust, või määrame selleks protsendiks viis või viieteist. Mida väiksem riik, seda vähem võiks olla lototeadust. Teiseks, mida vähem teadlased on seotud tootmisega, seda rohkem muutuvad nad tavainimese silmis veidrikeks. Nii et kui teadusagentuur sooviks oma mõjujõudu suurendada, peaks ta hoolitsema selle eest, et teadustegevus oleks selgelt väljendatav ekspordi kasvuga, ei piirdutaks ainult formaalsete parameetritega. Agentuuriinimesed teavad ise täpsemalt, milles avaldub formaalsete parameetrite absurdsus. Mina arvan, et kui CERN-i artikkel ilmub kolme tuhande kaasautoriga, on see ilmselt nende teadlaste protest süsteemi vastu: viime asja absurdini.

Neutraalne välisekspert

Välisekspert tundub väliselt ju neutraalne, aga sisuliselt annab valida eksperte, kes kirjutavad just seda, mis vaja. Välisekspertide kasutamine on selle mekiga, et ei saa me siin ise hakkama, tulge ja juhtige meie riiki – või näiteks, et ei ole noor inimene võimeline endale abikaasat valima, kutsuks õige eksperdid kohale ja need teeksid selle töö siis ära. Ja igaks juhuks võiks neile ka esimese öö õiguse anda, siis on kindlus käes. Meil kasutatakse väliseksperte hinnangu andjaina sageli sellistes valdkondades, millele mujal ei lasta välismaalasi isegi kilomeetri kaugusele.

 


9 kommentaari teemale “Teaduspõhine tootmine vs tootmispõhine teadus”

  1. Tiit ütleb:

    Tõesti hea ja asjalik artikkel, mida on mõnus lugeda. Rohkem selliseid.

  2. Juku ütleb:

    Asjalik, hästi loetav ja mõtlemapanev artikkel. Lisaks omalpoolt veel omaaegse Arsenali tehase tootmiskorralduse mis põhines spetsialistide ja tõeliste oskustööliste paralleelsel aju- ja kätetööl.Tulemus oli tolle aja kohta hämmastav. AGA .. Kahtlen kas tänapäeval igas valdkonnas ( geneetika, kosmoseteadus,tuumaenergia… )tootmine ilma suurema teadustööta on ikka võimalik ( loe: ka ohutu)

  3. AT ütleb:

    Küsimus pole ju teaduse mittevajalikkuses, vaid selles, et kui põhiosa teadusest tehakse kohalikust tootmisest-tootearendusest lahus, siis ei saa siinne teaduse tegemine mõjutada siinset tootmist ja sellega riiki jõukamaks teha. Jõukamaks saab vaid teadlane. Jõukam riik aga tähendaks seda, et oleks ka rohkem raha teadusele ja haridusele.

  4. Aado Luik ütleb:

    Väga vajalik probleemne artikkel.
    Õpetajate Lehes avaldatuna tekib kohe mõte, kuidas meie koolides lastel uurimishimu kinnistuks nii, et igas kohas, kuhu nad lähevad, märkavad erisusi ja hakavad mõtlema nende põhjustele. Vahel tundub, et me oleme liialt noorelt harjunud ainult vaatama. Äärmisel juhul ka nähtavat kommenteerima omalt arengutasemelt lähtudes.
    Millistes koolitundides on sobilik põhjuste põhjusteni minna ja esitada vähemalt 5 korda järjest miks küsimus, et tagajärgedest paremini aru saama hakata.
    Mida näitas meile oma Uusaasta esinemises peaminister?
    Ma nägin seda, et ta hoidis tugevasti pöidlaid kolbidel peal, et väljast poolt midagi juurde ei saaks tulla, kuid loksutades sisu muutus.
    Mida ta demonstreeris? Miks ta seda tegi? Kas näitas võimalikke muutusi?Kuidas meie teeksime?
    Aado

  5. ML ütleb:

    Maailmateadust tuleksgi teha Euroopa Liidu ja globaalfondide rahadest.
    Eesti tesdusraha peaks rõhuvas enamuses minema siinsetele etttevõtetele vajaliku praktilise teaduse tegemiseks.

    Sellist ümberkorraldust on aga üliraske läbi viia. Eesti teadusraha jagajad näevad teadusena ainult kõrgrtasemelisi artikleid ja ehk ka patente, aga arendustegevus ei ole nende silmis midagi väärt. Raha jagatakse oma kitsas ringkonnas omadele aga kes loobuks endale jagatud rahast?

    Siin on vaja väga kardinaalset avalikkuse survet ja poliitilist otsust valitsuse poolt,aga sellist valitsust veel ei ole.

  6. Margus ütleb:

    “Kui arendustööd ei tehta ettevõtte tootearenduse osakonna baasil, on T&A nõrgal baasil.”

    Mulle tundub, et selles just probleem ongi – Eesti ettevõtetel polegi tootearenduslikke ambitsioone ja neil puudub üldse selline üksus nagu tootearenduse osakond. Seda kirjeldab ilmekalt ka asjaolu, et näiteks füüsikule või materjaliteadlasele ei pakuta sisuliselt erialast tööd eraettevõtete poolt (keemikutele ehk vähe rohkem). Võibolla peaks survet avaldama ka teisest otsast. Mitte ainult teadlasi torkima, vaid ka suurettevõtteid utsitama (neil on raha ja võimalused).

  7. AT ütleb:

    Rahamasin ongi kallis, nii Eestis kui ka Koreas. Korea öiidrid teadsid seda ja tegid kallima valiku. Meil õigustatakse teadmistepõhise ühiskonna eelistamist tootmispõhisele ühiskonnale sellega, et tehased on väga kallid. Tootmissisendita ja-väljundita teadus on aga vaid kulu ühiskonnale, mis teeb riiki üha vaesemaks ja vaesemaks.
    Täna ehk meil veel on võimalik valida, kas raske pingutus tootmispõhise ühiskonna tekitamiseks või lõtv minnalaskmine teadmistepõhise odava ühiskonnaga. Homme enam valikut pole ja tulebki leppida odavama variandiga.

  8. IJ ütleb:

    Pisut ühekülgne lähenemine teadusele, nn. “high-tech” ja kõvade teaduste poolt vaadatuna. Eestis tegeletakse ka keskkonnateadustega, metsanduse, põllumajanduse, informaatikaga, arheoloogiaga, keeleteadusega ja palju muuga mille oluline ülesanne on olla kursis ja kasvatada oskajaid inimesi. Sama muidugi ka füüsika, keemia ja materjaliteadusega, kui neil aladel on tõesti enda ego upitaval teadusel jäme ots. Kahtlemata on teadusrahastamises praegu jäme ots ka nende “päris” teadlaste käes. Ilmselt parim lahendus (ei tekitaks väga järske raputusi) oleks see, kui senisel moel jagatav teadusrahastus jääkski umbes samale tasemele ja majanduse kasvades kasvaks rakendslik tööstusega seotud rahastus ja õppetööga seotud raha ka kasvaks (praegu tehakse osaliselt teadusrahadest aga see tekitab liigseid pingeid).

    Tahaks ka parandada väljendust: teaduspõhine majandus/tootmine. Algselt ja enamasti on see tähendanud siiski teadmistepõhist majandust (miks mitte ka juhtimine). Selle vastu ei saaks vist keegi olla kui tehtaks põhjendatud otsuseid parima saadaoleva informatsiooni toel ja osa sellest informatsioonist võiks olla ka päris uus ehk tulla teadustööna.

    Ei saa ka nõus olla, et nn allhankena tehtav teadus on läbinisti halb ja meie majandusele kasu ei too. Tegelikult on oskusteave siiski üle kantavad päris üllatuslikel kohtadel, mis pole kuidagi mujale tehtava teadustöö konfidentsiaalsusega piiratud. Loomulikult peab selleks olema ka tahtmist.

  9. AT ütleb:

    Tehnikateadused ongi just need, mis riigi jõukaks teevad ning ka teadusele ja haridusele raha teenivad, seda muidugi siis, kui tehnikateaduse tulemused saavad tooteranduse kaudu tooteks ja hiljem hakkab tootearendus ise tekitama uusi probleeme lahendamiseks teadusele. Mis puutub muid teadusalasid, siis on ka neis võimalik valida teadusteemasid nii, et need oleks võimalikult kauged Eestile vajalikest ja vastupidi. Majanduse kasvule saab siis loota, kui teadusprobleemid tulevad omamaise ettevõtte tootearendusest ja probleemide lahendamine suurendab ettevõtte eksporti.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!