Järjekordne Eesti, Rootsi, Hispaania, Türgi ja Inglismaa koolide Comeniuse projekti Storyline’i töökoosolek toimus eelmise aasta lõpus Istanbuli lähedal asuvas väikelinnas Karamürzelis, teemadeks eri riikide õppekavad, nende võrdlemine ja projekti raames sügisel tehtu kogemuste jagamine.

Lennuk Istanbuli lennuväljal maandus 9. novembril. Eestil on küll Türgiga viisavabadus, kuid selle olemasolus ei olnud parasjagu tööl olev piirivalvur päris kindel. Igaks juhuks küsis ta selle kelleltki telefoni teel üle. Nii sain oma uude passi esimese templi.

Kui lennujaamast lahkusime, oli juba õhtu. Taksos uuris juht, kust me pärit oleme. Kuuldes, et Eestist, tuli talle kohe meelde Türgi jalgpallivõit. „Kaks null!” ütles ta uhkusega vigases inglise keeles. Sellesama uhkusega hääles tutvustas ta meile pimeduses valgustatud Ottomani impeeriumi müüre ning losse. Istanbuli õhtustel tänavatel on reklaami vähe, naised ei liigu ilma saatjata, kõikjal on näha vaid mehi.

Meenutusi Nõukogude ajast

Karamürzel on Pärnu-suurune väikelinn Istanbulist üle Kuldsarve lahe paari tunni praamisõidu kaugusel. Laevale pääsemiseks tuli meil esitada kassasse pass. See käis masina alt läbi, nagu riiki sisse tulles. Ilmselt tingib seda terrorismiohu kartus.

Kuna see oli esimene europrojekt selles linnas, valmistuti välismaalaste vastuvõtuks kõige kõrgemal tasemel. Pärast rikkalikku lõunasööki kohtusid Euroopa sõpruskoolide delegatsioonide esindajad, meie sealhulgas, linnavalitsuse ja linnapeaga. Pressikonverentsi andsid lipsustatud ning ülikonnas ümarapõsksed ja endaga rahul olevad mehed, loomulikult ei ühtegi naist.

Pärast linna tutvustamist anti võimalus küsimusi esitada. Õpetaja Eha päris tähtsatelt meestelt hariduskulude kohta linna eelarves. Vaatasin linnavalitsuse meeste ja linnapea nägusid. Naine − ja uurib linna rahakoti sisu?! Selle suurust ning jaotamist teab linnas ehk kümmekond inimest.

Kogenud poliitikuna, Türgi on siiski demokraatlik maa, kogus linnapea end siiski ruttu ja rääkis mõni minut umbmäärast juttu. Sisuks, et raha kulub omajagu. Kui palju ja mitu protsenti, ta ei vastanud. Ka koolidirektor ei tea õieti midagi oma kooli eelarvest. Tema saab raha, nagu meil Nõukogude ajal, haridusosakonna kaudu. Kõik hariduskulud kannab riik.

Pärast küsimusi-vastuseid oli aeg suurejooneliseks kontserdiks. Kuna koolil korralik saal puudub, istusime pärast lõunat linna kõige uhkemas saalis, kus lapsed andsid teatraliseeritud etenduse türgi pulmakommetest laulude ning tantsudega.

Hiigelsuures saalis istusid plüüstoolidel 20 välismaalast ja mõned Karamürzeli kooli õpetajad. Tundsin end Põhja-Korea diktaatorina, kellele antakse kontserti. Miks ei lastud saali teisi lapsi ja nende vanemaid? Koolis õpib üle 800 lapse. Jätsin selle targu küsimata, et mitte sekkuda teise maa siseasjadesse.

Akadeemilised õppekavad

Õppekavade tutvustamise järel Karamürzeli kooli Nõukogude aega meenutavas klassis sai meile selgeks, et nii Türgi, Hispaania kui ka Inglismaa koolide õppekavad erinevad Eesti ja Rootsi koolide omadest üsna tuntavalt.

Kui meil ja Rootsis pannakse palju rõhku lapse kui indiviidi arengu toetamisele, siis nende maade koolid on rohkem orienteeritud akadeemilistele teadmistele, igat masti testide edukale sooritamisele. Vähem tähelepanu pööratakse kunsti- ja muusikaõpetusele.

Karamürzeli kooli õpilaste Storyline’i projekti kaudu said sada selle kooli last „kodustada” ise oma linna ehk teha linna maketti, kasutades selleks värvilisi pabereid ning pappi. Alates tänavatest, prügiautodest nendel, majadest, koolidest, asutustest, kaubamajadest ning lõpetades sihvakate minarettidega. Kogu Türgi väikelinna maailm kõigi oma hoonete ning ametitega mahtus ära klassitoa põrandale. See avaldas muljet. Kui palju tunde selleks kulus, teavad ainult särasilmsed lapsed ja õpetajad ise.

Mõtlesin projekti tutvustamise ajal: see projekt annab vast esimest korda selle kooli lastele ja õpetajatele võimaluse teha midagi demokraatlikult – üksteisega nõu pidades, läbi arutades –, mis muidu pole mõningaste demokraatiasugemetega autoritaarses ühiskonnas tavaks.

Londoni William Ford Primary kooli projekt käsitles taluelu farmis. See on ka arusaadav, sest ega sellise hiigelmetropoli lapsed maale nii kergesti ei pääse. Näha elusaid lehmi, lambaid, sigu … See on suure osa ajast virtuaalkeskkonnas elavale lapsele omaette võimas elamus. Unipiha algkooli projekti abil tutvustati teiste maade õpetajatele puude rolli ning tähendust meie rahvakultuuris. Metsarahvana on meil veel säilinud side puude ja küngaste, ojade ning järvedega, millest enamik Euroopa lapsi juba ilma on jäänud. Rootsi ja Hispaania koolide lapsed õppisid projekti käigus tundma oma kodukohta ning selle ajalugu.

Türgi digi- ja diskopõlvkond

Õhtuti on Türgis mereäärsed kohvikud noori täis. Täpselt nagu meil suvel. Vali diskomuusika kostab välja ära, tüdrukud käivad pimedas õues aeg-ajalt suitsu tegemas. Kas kohvikutes ka alkoholi tarbitakse? Ei tea öelda. Vähemasti meie pidulikul õhtusöögil ükski türgi õpetaja peale vee ja mahla midagi oma klaasi ei kallanud. Ka ühtki purjus inimest ei näinud ma viie päeva jooksul. Mis sest, et tegu oli siiski Istanbuli-taolise hiigellinnaga (üle 11 miljoni inimese). Riia lennujaamast väljudes saatis mind aga koridoris kaks seinatäit Stolitšnaja viina hiigelreklaami. Pärast Türgit võtab see eriti tummaks.

Türgi traditsioonilist maailmapilti murendab digi- ja diskopõlvkond. Eriti selgesti on tunda seda Istanbulis. Tänavapildis võib näha üle põlve kleitides teismelisi nii „rätipeadena” kui ka neid, kes kannavad teksaseid,  pikad juuksed uljalt tuules lehvimas. Viimased moodustavad enamuse.

Samas on Türgi tänapäevase riigi isa ja esimene president Mustafa Kemal Atatürk senini kõikide türklaste jaoks sümbol, mille üle nalja ei heideta. Tema pilt on kõikidel Türgi rahatähtedel, lehvib lippudel riigiasutuste ees, koos hümniga õpikute ja töövihikute esimestel lehtedel. Minna 1923. a üle araabia tähestikult ladina tähestikule, viia fundamentaalne islamiriik ilmalikustamise teed … Mulle on senimaani arusaamatu, kuidas tal see oma noortest sõpradest ohvitseridega õnnestus.

Kaks korda nädalas – esmaspäeval kooli tulles ning reedel ära minnes – lauldakse kooli õues asuva lipuvarda juures kogu kooliperega Türgi hümni. Esmaspäeval tõmmatakse lipp vardasse, reedel kõigi silme all langetatakse. Ja nii kogu kooliaja. Isamaaline kasvatus missugune!

Teel koju mõtisklesin, et sellised reisimised annavad võimaluse kogeda ning näha maid, rahvaid, nende eluolu ning saada aru eri rahvaste ajaloolistest kogemustest, saatustest, neid omavahel võrrelda, aru saada, kuidas on realiseerunud ajas ning neile antud ruumis võimalus olla rahvana.

—-

Storyline’i projekt

Alates 2012. aastast on Unipiha algkool osalenud rahvusvahelises Comeniuse projektis Storyline. Esimesel aastal korraldas Rootsi koordinaatorkool Åsens skola partnerkoolidele Eestist, Hispaaniast, Inglismaalt ja Türgist konverentsi ja kursuse, et koolid saaksid aru, mida see projekt endast kujutab. Meetod pärineb Šotimaalt aastast 1967, mil üks Glasgow’ pedagoogiline kolledž töötas välja meetodi, kuidas koolis saaks integreerida mitmeid aineid nii, et see oleks ühteaegu nii eluline kui ka vastaks kooli õppekavale.  See meetod kasutab teatud teema piires võtmeküsimuste raamistikku, rollinukke ja olukordi, mille käigus tuleb lahendada mitmesuguseid ülesandeid. Iga partnerkool töötab ühe projekti kallal, mida siis teistele tutvustab.

—

Projektis osalejad

Kirsika, 4. kl:

Mulle meeldis savist kirsi- ja toomingamarju voolida ning neid pärast värvida. Uurida toominga kohta raamatutest ning internetist. Mõistatused selle puu kohta. Sain teada ka, kuidas on toomingas inglise keeles.

Anre, 4. kl:

Veebikonverents Türgi lastega oli kõige vahvam! Saime nendega tuttavaks ning rääkida inglise keeles. Oma puud, kaske, uurides sain teda, mis on tema vili. Selleks on imetilluke seeme, mis lendleb uude kohta tuule abil. Kooli õues on neid augustikuus tuhandeid.

Projekti koordinaatorid Eha Jakobson ja õpetaja Evelyn Eensoo:

Kooli ümbruse puude tundmaõppimine projekti tarbeks pakkus lastele suurt huvi. Seda enam, et seda tehti nüüd rootsi, hispaania, inglise ja türgi laste jaoks.

Tore oli maketi valmistamine, kuhu tuli lisaks papist ja paberist puudele lisada ka mõistatused iga puu kohta. Selle modelleerimisega oli tükk tegemist.Viimaks tulime selle peale, et võtsime ruumiks, mida täitma hakata, suure tühja pappkasti. Selle laest rippusid niidi otsas alla kastanimunad, külgseintel olid kase- ja toomingaoksad. Kasti põhja maalisime oma koolimaja pildi.Välisküljed olid mõistatuste ning uurimistööde päralt.