Unistused võivadki täide minna
Peedul on jälle kool. Õigemini Tartu erakooli üks esimene klass ehk Peedu filiaal, kus õpib kümme last. Kooliaasta alguses oligi lastel kaks aktust: pidulikum ja rahvarohkem Tartus, väiksem ja kodusem Peedul. „Hea ja soe tunne oli, kui mu õpilased esimesel koolipäeval samamoodi koolikella helistasid, nagu ma kunagi ise Peedu algkooli esimesse klassi minnes,” tunnistab Anna-Liisa Peterson.
Eelmisel kevadel Tartu ülikoolis klassiõpetaja magistriõpingud lõpetanud Anna-Liisa Peterson räägib, et pärast seda, kui Peedu algkool üheksa aastat tagasi suleti, tekkis soov luua Peedule uus kool nii Peedu kooli seltsil, kohalikel lapsevanematel kui ka temal endal. „Teadsin juba õpingute ajal, et suurde linnakooli ma tööle minna ei taha, ja lootsin leida koha mõnes väikeses koolis. Ka kirjades, mis ma õpingute ajal oma praegusele abikaasale saatsin, unistasin tööst väikeses maakoolis, kus klassis on kümme last. Täpselt nii läkski!”
Anna-Liisa meenutab, et viimase kursuse alguses sattus ta praktikale Tartu erakooli, kus algklassides õpetatakse lapsi üldõpetuse metoodika järgi. „Ülikoolis tutvustati meile üldõpetust üsna põgusalt. Ettekujutus, mida see tegelikult tähendab, tekkiski mul alles neid tunde nähes. Otsekohe tuli ka äratundmine, et see ongi see, mida ma teha tahan.”
Juhtus nii, et Tartu erakool kutsus tudengeid pikapäevarühma õpetajat asendama ja Anna-Liisa sattus sinna teistki korda. „Koputasin siis ühel päeval direktori uksele ja küsisin, kas nad oleksid huvitatud Peedule filiaali tegemisest. Kartsin, et mind naerdakse välja. Aga selgus, et nende uues arengukavas oligi ette nähtud sõsarkooli loomine. See oli uskumatu asjade kokkusattumine, kõik klappis nii hästi!”
Algatus tuli kogukonnalt
Tartu erakooli nõukogu esimees Andrus Kuusmann ütleb, et kooli 2013.–2020. aasta arengukava üks suur eesmärk oli tõepoolest väliõppeklassi rajamine. „Leidsime, et koolil võiks olla koht, kus saaks korraldada õuesõpet ja kus linnakoolis käivad lapsed õpiksid praktilisi oskusi: puid laduma, ahju kütma, maad kaevama. Kui tuli Peedu rahva ettepanek, võtsime sellest kinni. Nii et meie eesmärk täitus kiiremini, kui arvata oskasime. Eriti tähtis oli meie jaoks see, et kooli loomise algatus tuli kogukonnalt, ka meie oma kool sai alguse samamoodi. Kuna Peedu asub looduskaunis kohas otse Vapramäe-Vellavere-Vitipalu matkaradade kõrval, oleme korraldanud nii, et Tartu lapsed käivad Peedul õues õppimas ja Peedu lastel toimub osa tunde Tartus.”
Ruumid, vana puumaja esimese korruse andis kooli kasutusse üks Peedu kooli seltsi liige. Seal tuli teha põhjalik remont, et kõik tingimused tervisekaitse ja päästeameti nõudmistele vastaksid. Ehitustööd kestsid kogu suve ning ehitajate kõrval lõid käed külge ka Peedu kooli seltsi inimesed, teiste seas õpetaja ise. Sügiseks olid väike klassiruum, söögituba ja õppevahendite hoidmiseks mõeldud panipaik saanud värske ilme. Mööbel saadi annetustena – tahvel ja lauad kunagisest Elva rahvakoolist, toolid endisest Laguja koolist, riiulid ja kapid kingitusena Peedu inimestelt. Anna-Liisa sõnul muutis võlur Liina, seltsi liige ja lapsevanem, ka kõige kulunumad mööbliesemed taas uuteks. Üks väheseid ostetud asju klassis on klaver.
Õpetaja mitu ametit
Kõige tähtsam oli kokku saada kooli avamiseks piisav hulk lapsi. „Kuus tahtjat oli, aga kooli alustamiseks oli tarvis vähemalt kaheksa,” jutustab Anna-Liisa. „Saatsime kuulutusi lasteaedadesse ja panime üles Facebooki, lõpuks tuligi kokku kümme last Peedult ja Elvast. 65 euro suuruse õppemaksu sees on ka koolilõuna ning õppevahendid ja -käigud. Arvestades, et ka riigikoolides tuleb vanematel õpikute, töövihikute ja ekskursioonide eest maksta, ei ole see summa kuigi suur. „Oleme saanud õppemaksu nii madala hoida tänu sellele, et ei pea ruumide eest üüri maksma,” selgitab Anna-Liisa. „Teine põhjus on see, et kõik vajalikud tööd koolimajas teen ma ära ise. Tulen hommikul kella kaheksaks koolimajja, panen asjad valmis, tunnid algavad kell üheksa. Lõunaks toob kuller meile lõunasöögi, siis aitan toitu taldrikutele tõsta. Pärast tunde panen nõud masinasse, kütan ahju ja koristan. Alles siis, kui koju jõuan, saan hakata järgmise päeva tunde ette valmistama.”
Esimese klassi õpilased on suure õhinaga õppimise juures.
Anna-Liisa tunnistab, et päevad kipuvad venima pikaks ning üsna keeruline on jagada oma aega ja energiat nii, et jõuaks kõik vajaliku tehtud. Õnneks on ka abikaasa aeg-ajalt abiks. Veel üht inimest juurde palgata poleks Anna-Liisa sõnul siiski mõistlik, sest sellega suureneks õppemaks. „Minu jaoks on oluline, et kõik kohalikud lapsed, kes soovivad, saaksid Peedul koolis käia.”
Üldõpetuse head küljed
„Õppetöö Peedul toimub nii nagu Tartu erakooliski üldõpetuse põhimõtete järgi,” selgitab Anna-Liisa. „Sellisest teemakesksest lähenemisest rääkis juba Johannes Käis. Õppeained on omavahel tihedalt seotud, nii et kogu koolipäevast saab tervik. See näeb välja näiteks nii, et kui päeva teema on kivid, siis loeme kividest, arvutame kividega, kunstitunnis maalime kividele, tööõpetuses meisterdame kivikestest pildi, muusikatunnis koputame kividega rütmi ja kuulame, milliseid helisid kivid kokku lüües teevad. Metsas matkates saab õppida mitte ainult loodusõpetust, vaid ka teisi ained: teha käbide abil matemaatikatehteid, jutustada puudest legende. Võimalused on tohutult avarad ja süsteem hästi paindlik. Näiteks sel päeval, kui esimene lumi tuli, tegin päevakava käigult ümber – esimese asjana läksime lastega õue lund vaatama ja katsuma.”
Üldõpetuse teine suur eelis on Anna-Liisa jaoks see, et päeva ei hakita ära. Iga ainetund peab algama õpilaste häälestamisega ja lõppema tunni kokkuvõttega, mis võtab palju aega ja sunnib ühelt asjalt teisele hüppama. Üldõpetuses on üleminek ühelt tegevuselt teisele sujuv ja päeva ülesehitus loogiline. Tegevust ei katkestata kunagi järsult, tunnid võivad olla erineva pikkusega, just nii, kuidas vaja. „Helistan kella ainult tunni alguses, mitte kunagi tunni lõpus. Pausid tundide vahel kujunevad loomulikult,” räägib Anna-Liisa. „Üldõpetuses on õpetaja vabadus väga suur, vastutus samuti.”
Toetavad lapsevanemad
„Kuna olen alles esimest aastat õpetaja, tekib mul tihti küsimusi, kas ma teen asju õigesti. Nii mõnigi kord tahaks tunde ette valmistades või siis koolipäeva jooksul kelleltki nõu küsida,” tunnistab Anna-Liisa, kes üksinda töötades tunnebki kõige rohkem puudust tagasisidest.
Võimalus oma küsimustele vastused saada ja teistega aru pidada tekib Anna-Liisal siis, kui Peedu lapsed Tartus käivad. Tartu erakoolis on väga tugevad üldõpetuse õpetajad ja neist mitme tunde on noor õpetaja ka vaatamas käinud. Tartus toimuvad Peedu lastel inglise keele ja arvutiõpetuse tunnid – Tartu erakool on muide esimene kool Eestis, kus järgmisest aastast saavad kõik õpilased oma kasutusse tahvelarvuti. Kehalise kasvatuse tunde tehakse vaheldumisi Tartus, Elvas ja Peedul. Anna-Liisa, kes on ühtlasi ka koolitatud retkejuht, käib oma õpilastega tihtilugu metsas matkamas.
Huvitunde aitavad läbi viia lapsevanemad: üks isa ehitas koos lastega linnumaja, üks ema tegi koos lastega piparkoogitainast ja küpsetas piparkooke. Igaüks teeb seda, mida oskab. Lapsevanemate kohta jagub õpetajal üksnes kiidusõnu. „Nad kõik on hästi tublid ja toetavad, paremaid ei oskaks tahta. Kooliga alustada ei olnud lihtne, muresid ja probleeme tekkis palju, ometi ei mõelnud ümber ükski pere, kes oli lapse Peedu kooli kirja pannud. See näitab suurt usaldust. Vanemate abi on kogu aeg ja igas asjas olnud väga suur.”
Väikese klassi eelised
Viimasel ajal eelistab üha rohkem lapsevanemaid panna lapsed väiksemasse kooli. „Väikeste koolide ärakadumisest oleks väga kahju. Kui minu teha oleks, toetaksin väikesi koole nii palju kui võimalik,” kinnitab Anna-Liisa, kes arvab, et esimesed aastad võiks laps käia kodu lähedal koolis ja õppida väikeses klassis. „Üks peamisi põhjusi, miks ma õpetajakutse valisin, ongi head mälestused Peedu algkoolist: minu esimene õpetaja Inge Reinvald, soe ja hubane õhkkond, mis seal valitses. Nõo põhikoolis ja Nõo reaalgümnaasiumis, kuhu ma edasi läksin, olid samuti väga toredad õpetajad, aga kool ise ja klassid liiga suured. Ma kadusin seal kuidagi ära ega tundnud end hästi.”
Anna-Liisa arvates kipub suurtes klassides olema nii, et aktiivsemate lastega tegeleb õpetaja rohkem, vaiksemad jäävad varju ja peavad ise hakkama saama. Väikeses klassis jõuab õpetaja igaüht märgata. „Lastele kangesti meeldib, kui ma klassis ringi käin ja igaühele pidevalt tagasisidet annan. Kui nad kirjatehnikat harjutavad, otsin välja kõige ilusama tähe, mille keegi on teinud, ja kirjutan sinna juurde kiituse või panen kleepsu. Kiitmine mõjub ja motiveerib! Kui lapsi rohkem oleks, ei jõuaks kõigile hinnanguid anda. Hea on see, et saan neile läheneda individuaalselt. Seinal on suur paberist lugemispuu, millel on kümme oksa nagu ka klassis õpilasi. Iga läbiloetud raamatu eest saab õpilane oma oksale lehekese. Igaüks võib lugeda seda raamatut, mida soovib ja jõukohaseks peab, peaasi et ta loeb. Kõige olulisem on aga see, et väikesest klassist saavad lapsed kaasa rohkem enesekindlust ja julgust, õpivad üksteist ka päriselt tundma, harjuvad tegema koostööd ja üksteisega arvestama. Rõõm koolis käia ja huvi õppida jäävad samuti alles.”
Mis saab edasi? Kuna sügisest on Peedu koolis juba kaks klassitäit lapsi, kes ühte klassituppa ära ei mahu, tuleb koolil kolida uude majja. Uues koolimajas on ruumi neljale klassile.