Eesti kool Itaalia päikese all

7. veebr. 2014 Katrin Veiksaar Bologna ja Milano eesti kooli õpetaja - 1 Kommentaar

Meie kool asub Põhja-Itaalias, 2300 kilomeetri kaugusel Tallinnast. Meie koolis käivad eesti soost lapsed. Käivad üks kord kuus.

Heleda- ja tumedapäised, siniste ja pruunide silmadega, pisikesed ja suuremad, Cristianid, Martinid, Elenad ja Estrid. Kokku kakskümmend last ja pisut peale, kelle ühiseks nimetajaks on eestlannast ema ja see, et nad oskavad kahte keelt – itaalia ja eesti keelt.

Koolil on kaks haru, üks Bolognas ja teine Milanos, kaks üüritavat kooliruumi, kaks õppepäeva kuus, kaks vanuserühma. Ja kaks õpetajat. Maiu Kull ja Katrin Veiksaar, kes sõidavad kahe linna vahet ülikiire Italo rongiga. Ühest linnast teise, olgugi et vahemaa on umbes 250 kilomeetrit, saab 53 minutiga. Maiul on kaasas viiul ja Katrinil raamatud. Õpetavad eesti keelt, laulmist, kultuurilugu, rahvatantsu ja kombestikku. Sekka meisterdamist ja käsitööd.

Meie koolil on oma patroon. Kuidas siis muidu – kool patroonita on nagu nööp niidita, ei seisa palitul ees. Suurettevõtja Michelangelo Poletti, mees, kes Bolognas tutvustamist ei vaja, on kunstikollektsionäär ja muusikametseen ning seisab hea Bologna ja Milano eesti kooli administratiivse poole eest. Tema viimane, aga mitte kõige vähem tähtis pürgimus on saada Eesti Vabariigi aukonsuliks Emilia-Romagna maakonnas.

Nagu öeldud, käib koolis pisut rohkem kui kakskümmend eesti soost last. Või õigemini – kakskümmend on neid lapsi, kes iga kord kohale tulevad. (Sest mõnikord on meid kokku palju rohkem.) Mõni tuleb kaugelt, mõni lähemalt. Mõni lausa Torino linnast, mõni Šveitsi piiri äärest, mõni Firenzest, aga on ka neid, kellele on kool kiviga visata. Toredad poisid ja tüdrukud, kellest kõige nooremad on aastased ja kõige vanemad üheteistkümnesed. Kõik suuremad lapsed käivad itaaliakeelsetes lasteaedades või algkoolides ning enamik neist on pärit eesti-itaalia segaperedest.

Riccardo on pigimustade juustega tragi ja teravmeelne poiss. Räägib vaimustavat eesti keelt, mis sest, et on alles kolmene. Ta vaimustub lennukitest ja helikopteritest. Tema eesti keel on ilma aktsendita. Viimases koolitunnis oleks Riccardo laua taga väsimusest magama jäänud, aga ta ei jäta jonni – tuleb iga kord kohale. Ja kui hommikul lasteaeda läheb, siis küsib ema käest, kas nad lähevad nüüd eesti kooli.

Eesti keel jääb

Mitte kõik meie lapsed ei räägi kodus eesti keelt. Sageli juhtub nii, et laste kasvades, nende maailma avardudes, ja eriti siis, kui perre sünnib teine-kolmas laps, tõrjub kohalik keel eesti keele kõrvale. Emad ja lapsed hakkavad omavahel aina sagedamini suhtlema kogu perele mõistetavas itaalia keeles. Või hakkab eestikeelsesse kõnesse sisse lipsama muukeelseid sõnu. Aga eesti keel jääb. Jääb õhtujuttude, Skype’i telefonikõnede, multifilmide, raamatute, kommipaberite, postkaartide, jõulu- ja suvepuhkuse ning eesti koolis räägitavaks keeleks. Ja aastatega kasvab teadmine, et see pole üksnes metshaldjate keel, mida ainult ema oskab, vaid olemas on ka eesti vanavanemad, eesti sõbrad ja teised eesti soost lapsed siinsamas Itaalias. Siis saab eesti keel jõudu juurde. Sest eesti keeles on imelikul kombel kõik tegemised palju huvitavamad, toredamad ja pühapäevasemad.

Elisa on asjalik tüdruk. Ta alles sai kolmeseks ja tõsteti sünnipäeval eesti koolis kolm korda tooliga õhku. Tal on valged lokid ja tumesinised silmad − tõeline eesti piiga. Ta räägib toredat eesti keelt, tal on selged kõik rasked sõnad ja ta üllatab õpetajaid iga kord uute sõnadega. Ta oskab küpsetada piparkooke, armastab eesti multikaid ja oskab peast laulda „Põdral maja metsa sees”.

Kultuurilootunnis. Õpetaja Maiu Kull näitab rahvariideseelikut ja -vööd.

Kultuurilootunnis. Õpetaja Maiu Kull näitab rahvariideseelikut ja -vööd.

Bologna ja Milano eesti kooli õppepäeva juhatab tavaliselt sisse muusikaõpetaja Maiu valitud viiulipala. Maiu on viiuli- ja vioolaõpetaja, Itaalias tegutsev muusikainterp­reet. Pala aitab päevaga algust teha, üksteisele tere öelda. Lapsed koos õpetajatega võtavad ringi ja algab „Lõngakeramäng”: lõngakera käib käest kätte ning aitab küsimustele vastata (ja neid esitada).

Mis su nimi on? Kui vana sa oled? Millal su sünnipäev on? Mis kuu meil on? Mis päev meil täna on? Küsimused, mis kooliaasta alguses tundusid rasked ja ületamatud, on muutunud lihtsamaks või lausa igapäevaseks. Eesti keele õpetaja Katrin juhendab ja parandab, kiidab ja julgustab, tema on õppinud filoloogiks Tartu ülikoolis.

Nicole ja Rita on kaks õde. Samas peres kasvavad veel kolm last. Rita on seitsmene, vigurvänt, hoiab end vanema õe kaitsva tiiva alla. Eesti keelt oskab ja ei oska ka. Nicole on tõsisem, aga alati naeratav, teinud Eestis läbi keelekursused. Ta heledad juuksed on nisukarva, tõeline linalakk. Ta paneb tähele, kirjutab üles, kordab, vastab ja … aitab õde.

Meie kool, esimene Itaalias sündinud eesti kool, on alles noor. Aga tegutsemistahet täis. Muusikaõpetaja Maiu süstib lastesse armastust laulmise ja rahvalaulu vastu. Küllap sünnib sellest ühel heal päeval eesti laste lauluansambel. Õpetaja Katrin jagab raamatutarkust – õigekirja- ja lasteraamatutarkust – laseb mõistatada, lugeda luuletusi ja mängida lauamänge. Mõlemad õpetajad unistavad rahvariietest kõigile kooli lastele ja värvilisemast koolitoast, kuhu saaks üles riputada joonistusi, luuletusi ja plakateid, ilma et peaks need tundide lõpus jälle maha võtma.

Tänu illustraator Gerda Märtensile on meie koolil vaimustav logo. Tänu Rainele, Mari-Lyle ja Gianluigile on meie ettevõtmised fotoaparaadiga jäädvustatud. Tänu Melanie emale Kertule sai kooli raamatukogu raamatute võrra rikkamaks. Tänu Helenale, Alexanderi emale, leidsime toredad üüriruumid Sesto Ulteriano oratooriumis ning tema ja ta abikaasa Marco olid need, kes meile esimestel kordadel rongijaama vastu tulid. Aitäh kõikidele. Aga eriti minu kolleegile Maiu Kullile.

Sel kevadsuvel toimuvad teist aastat järjest Eesti laste kevadpäevad Itaalias. Möödunud kevadel saadi kokku Kesk-Itaalias Abruzzo maakonnas. Sel aastal üritame leida mõne toreda turismitalu Milano ja Bologna vahel. Ootame abikäsi ka Eestist ja üldse kõiki neid, kes sellele sündmusele nõu ja jõuga kaasa tahavad aidata!


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Eesti kool Itaalia päikese all”

  1. anneli ütleb:

    On tõesti hea meel nende eesti meelt ja keelt oma lastele õpetatavate emade üle. Väga kurb oleks kui lapselapsed ei oskaks oma vanaema-vanaisaga ning teiste sugulastega Eestis kohtudes omavahel rääkida.See oleks loomuvastane ja isegi julm. Suur tänu, et oma tegemistest kirjutate! Väga meeldiv lugeda.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!