Ilon on alati siin

7. veebr. 2014 Ene Pajula - Ilon on alati siin kommenteerimine on välja lülitatud

Ilon Wikland on üks kõige tuntumaid eestlasi maailmas ja kindlasti kõige kuulsam Haapsaluga seotud eestlane, sest tema on andnud näo paljudele Astrid Lindgreni raamatutegelastele. See on põhjus, miks Ilon Wiklandile pühendatud teemakeskus Iloni Imedemaa toob Haapsallu tuhandeid suuri ja väikesi huvilisi nii kodu- kui ka välismaalt.

Iloni Imedemaa asub Haapsalu vaiksel ja pisut luitunud äärelinnatänaval. Ilon Wikland on tunnistanud, et kuna Astrid Lindgreni raamatute tegevus toimub sagedasti väikelinnades, oli tal linnapilte joonistades kogu aeg − küll teadlikult, küll enese teadmata − silme ees Haapsalu. Seal möödus tema lapsepõlv ja sealt põgenes ta 14-aastasena Rootsi. Nii moodustab Haapsalu puitpitsiline linnake Ilon Wiklandi teemakeskusele olulise tausta.

Galerii ja teemakeskus

Ja tõepoolest, maailmas pole kohta, kuhu Iloni Imedemaa paremini sobiks. Teemakeskuse mõte hakkas vaikselt arenema juba 9. septembril 1989, mis oli Haapsalu jaoks mälestusväärne päev. Siis tõi Ilon Wikland Astrid Lindgreni vaatama oma lapsepõlvelinna. Ent valjusti ei julgenud seda mõtet siis veel keegi välja käia. Kulus peaaegu kümme aastat, kui sellest hakkasid rääkima Rootsi üliõpilased, kes olid Haapsalus maalipraktikal. Esimesel katsel Iloni loomingu sidumiseks Haapsaluga õnnestus kujundada Iloni tuba Haapsalu lasteraamatukokku ja rajada mõned atraktsioonid raamatukogu õuele.

Uuesti hakati Ilon Wiklandi keskuse peale mõtlema 2004. aastal, kui kunstnik helistas Läänemaa muuseumi tollasele direktorile Talis Varele ja pakkus muuseumile kingiks oma töid. „Tema tingimus oli, et need peavad olema inimestele nähtavad. Ta oli kinkinud oma töid Göteborgi kunstimuuseumile, kes need korralikult fondiruumidesse paigutas, ja sinna need jäid. Ilon aga soovis, et tema töödest sünniks midagi elavat,” rääkis Talis. „Tollal käis jutt umbes sajast originaalpildist, tegelikult saime neid üle kaheksasaja. Muidugi tahtsime me neid endale. Seda enam, et just samal ajal pakkus Lääne maavalitsus meile oma maja Kooli tänaval, kus varem asus perekonnaseisuosakond. Hoone oli galerii asutamiseks suurepärane. Ideed toetasid ka tollane kultuuriminister Urmas Paet ja Rootsi suursaadik Dag Hartelius, kes mõlemad käisid ka tulevase galeriimaja avalikel korrastamistalgutel, see andis julgust edasi tegutseda.”

Noored kunstnikud aktsioonis. Fotod: Monica Schneider

Noored kunstnikud aktsioonis. Fotod: Monica Schneider

Ühtlasi oli Eesti saanud Euroopa Liidu liikmeks ning meile avanesid uued rahastamisvõimalused. Iloni galerii avati juunis 2006 ja kogu teemakeskus 1. juulil 2009. aastal. Möödunud sügiseks olid ruumid juba pisut luitunud, nii sulges muuseum neljaks kuuks uksed ja võttis ette põhjaliku uuenduskuuri. Aasta ringi on Iloni Imedemaal ametis neli noort naist: juhataja Liina Valdmann, tegevusjuht Maarja Aaloe ning tegevusjuhendajad Merle Liivlaid ja Tiina Elvet. Suvel, kui on avatud ka imedemaa õu koos Mattiase maja, käsitöökoja, lava, võlukaevu ja kadatiiruga, võetakse töötajaid juurde.

Teemakeskuse galerii uue näituse kujundaja-kuraator on Tea Tammelaan. Ent kolmanda korruse mängutoas viisid värskendus­kuuri läbi Iloni Imedemaa töötajad. Kammiti läbi hulk teise ringi poode, kust leiti nii mõnigi põnev vanaaegne mööblitükk või mänguasi, mis vajas väikest remonti või ülevärvimist. Hoole ja armastusega õmmeldi ise kardinad, toolikatted, Bullerby köögi lipukesed ning oma kolmkümmend kaunistustega patja. Tulemus on kodune ja soe, täis vahvaid tähendusrikkaid detaile ja üllatusi.

Karlssoni tuba ja Bullerby köök

Meresinist treppi mööda pääseb teisele ja kolmandale korrusele. Teisel korrusel on kinosaal ja külalisnäituste galerii, kus praegu on üleval kunstnik Viive Noore näitus. Kolmanda korruse lävepakult leiab Katuse-Karlssoni unustamatu moto: „Pauku peab tegema ja nalja peab saama, muidu mina ei mängi!” Siinsamas on ka maailma parima Karlssoni tuba, kus valitseb rõõmus ja maaliline tohuvabohu. Ilon kujundas seda tuba erilise hoole ja armastusega, siia on Rootsist toodud vanu originaalseid esemeid.

Väikevenna tuppa on riputatud kostüümid, mida selga proovides saab ennast tunda mõne Iloni joonistatud raamatutegelasena. Mõni samm edasi on Iloni imeline nukuteater, kus leidub mitmesuguseid käpiknukke, millega sõpradele ja vanematele etendus korraldada. Elus asi on kõige parem asi, sellepärast ujuvad akvaariumis uimi lehvitavad kirkad kalad, keda võib ennast vaatama unustada.

Ja siis satub külaline bullerbylikku kööki, kus aeg-ajalt käib vilgas küpsetustöö.

Vaade Iloni imelisele nukuteatrile, akvaariumile ja Bullerby köögile.

Vaade Iloni imelisele nukuteatrile, akvaariumile ja Bullerby köögile.

„Detsember on meil eriti töörohke kuu, siis küpsetame iga päev piparkooke,” ütleb Iloni Imedemaa juhataja Liina Valdmann. „Avamisel tegime lastega kaneelirulle ja kakaod, aga teinekord teeme teemapäevadel ka küpsiseid, pannkooke või õunakooki.”

Laupäeviti korraldatakse siin mitmesuguseid teemapäevi. Jaanuaris olid Kirsioru kirjapäev ja Madlikese lumepäev, veebruaris tulevad sõbrapäev ja Eesti päev. Ajalehepinnast jääb väheks, et kirjeldada kõike, mida teemakeskuses näha ja teha saab.

Selleks tuleb lihtsalt kohale tulla.

——

Iloni ateljee

Kui külastaja siseneb ning muuseumi uks tema taga kinni langeb, leiab ta ennast värvikalt raamatuimede maalt, mis haarab ta endasse mitmeks tunniks. „Olen alati siin,” ütleb Ilon tervituseks juba fuajees. Garderoobis tervitab külalisi Iloni lemmikkoer, husky Sammel. Siin on ka Kaie Kali kujundatud suur eriline postkast, kuhu saab pista sõpradele saadetud kirjad, millele on löödud Iloni Imedemaa eritempel.

Külalise tee viib kõigepealt galeriisse, kuhu on riputatud Iloni raamatuillustratsioonid, mis on suuremas formaadis ja kirkamate värvidega kui raamatutes. Siin annab mõistatada, millisesse raamatusse milline pilt käib, ja saab aimu ka sellest, kuidas kunstnikul üks või teine tegelane välja kujunes – välja on pandud eskiiside rida, millest mõne puhul tundub, et need on joonistatud käepärasele pakkimispaberile. Siin on pilte, mis on joonistatud nii ammu, et on Ilonilgi meelest läinud.

Keset galeriid on suur laud, kus lapsed saavad ise joonistada, ja laua ümber valge-punaseruuduliste katetega toolid, just sellised, nagu Iloni kodus. Kes soovib, võib oma valminud kunstitöö jätta noorte kunstnike näitusele. Teisel pool raamaturiiulit saab uurida Karlssoni majakest. Galerii trükimustrilistel kardinatel on kujutatud Lindgreni-Wiklandi raamatutegelasi, nagu ka tualettruumide seinaplaatidel, kus toimetavad Bullerby ja Lärmisepa tänava lapsed ning Väikevend ja Karlsson katuselt.

Ühes galerii toas saab selge pildi sellest, kuidas pildiraamat sünnib, mis järjekorras töö käib ja kuidas lõpuks tulemuseni jõutakse. Siinsamas on kujutatud ka Iloni ateljee, kus laua taga istub tema enda elusuurune foto. Laua peal on korralik segadus, sest koos korra loomisega võib kogemata ära koristada ka inspiratsiooniallika.

Kui tavaliselt võtavad inimesed reisile kaasa fotoaparaadi, siis Ilon reisib alati joonistusplokiga ning joonistab üles kõik, mis talle huvi pakub. Ta on reisinud imetabastes riikides ja on põnev neid riike näha läbi Iloni silmade. Koos 800 ja rohkema joonistusega on Ilon oma imedemaale pärandanud ka mõned reisijoonistuste plokid ja needki on külastajatele vaadata. Natuke maad edasi on suured püstised sahtlid, mille peal kiri: „Tõmba ja vaata!” Siia on koondatud kõik, mis ühe või teise raamatu või tegelaskujuga seotud. Klaasvitriini on seatud Iloni looming väljaspool raamatuid – ta on kujundanud paberist nukke koos garderoobiga, puslesid, mitmesuguseid meeneid.

Pilt Ilon Wiklandi raamatust „Minu vanaema maja“.

Pilt Ilon Wiklandi raamatust „Minu vanaema maja“.