Kas muutuste tegelik põhjus on kokkuhoid?

21. veebr. 2014 Heda Kala Eesti alushariduse juhtide ühenduse esimees - 17 Kommentaari

Mis tahes muutuste läbiviimine on tulemuslik üksnes siis, kui muutuste eesmärgid on põhjendatud ja kõigile osalistele arusaadavad ning muutustega kaasnevad mõjud analüüsitud. Olulistes põhimõtetes peavad kokkuleppele jõudma kõigi osapoolte ja huvigruppide esindajad. Me kõik mõistame, et elu muutub ja areneb pidevalt, ning püüame olla avatud ja kohanemisvõimelised. Millegipärast aga ütleb praegune sisetunne alushariduse arengu kohta, et tark ei torma.

Uuringutulemustele tuginedes väidetakse, et koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava kõige olulisem eesmärk – õpikäsituse muutus – ei ole rakendunud. Praegu ongi riiklikult arutlusel koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise eelnõu ning kohalikud omavalitsused kaaluvad lasteaiaõpetajate ametikohtade ümberkujundamist. Seadusemuudatus kehtestaks laste ja täiskasvanute suhtarvuks üks täiskasvanu kümne lapse kohta, mis tähendab, et enam ei pea olema rühmas lastega kolm täiskasvanut, nagu vähemalt Tartu lasteaedades on omavalitsus praegu võimaldanud. Olenevalt laste arvust piisab sel juhul, et tööl on õpetaja ja õpetaja abi ning vähem kui kümne lapse puhul ainult üks inimene.

Õppeasutusest lastehoiuks

Kas kavandatav ametikohtade ja töökorralduse (loe: vastutuse) muutmine viib meid tõepoolest soovitud eesmärgile lähemale? Või on muutuste tegelik põhjus raha, õigemini selle vähesus – kui kahele õpetajale rühmas ei ole võimalik motiveerivat töötasu maksta, maksame ühele? Kui enam ei leia vabanenud kohale erialase haridusega õpetajat, võtame assistendi? Minu arvates muudab selline töökorraldus lasteaia õppeasutusest lastehoiuks.

Tartu lasteaedades on praegu rühmades kaks täiskohaga õpetajat, kes töötavad osaliselt kattuva tööajaga. Kõigis omavalitsustes seda võimalust ei ole. Samas on õpetajate kattuv tööaeg päeva esimeses pooles, mil tegevusi on kõige rohkem, parim korralduslik võimalus. Laste puhkeaeg, kui laste juures on õpetaja abi, on ainus võimalus sisekoolituse, teemaringide ja ümarlaudade läbiviimiseks, samuti on see aeg õpetajatele omavaheliseks töö planeerimiseks ja kogemuste vahetamiseks. Täienduskoolituse rahastamise ümberkorralduste tulemusena näen praegu personalikoolituses ainsa võimalusena just sisekoolitust ning kogemuslikku koolitust oma lasteaias ja teiste lasteaedadega.

Ka ei kohusta ükski õigusakt lapsi alates kolmandast eluaastast päeval magama. Ette on nähtud vähemalt tund puhkeaega, kas une või rahuliku tegevusena. Ärkvel lastega peab õpetaja tegelema. Huviringe – keeleõpet, sporditrenne, muusika- ja kunstiringe, mis paljudes lasteaedades õhtupoolikuti toimuvad, ei pea lasteaed korraldama, sest nii kunst, liikumine kui ka muusikategevused on lasteaia õppekavas. Pealegi on just õhtupoolne aeg nii õpetajatele kui ka logopeedile kõige sobivam teha lastega individuaalset tööd.

Üha rohkem lapsi vajab eritähelepanu

Kindlasti on kahe erialase haridusega õpetaja olemasolu hädavajalik juhul, kui rühmas on eritähelepanu vajavaid või eri vanuses lapsi (liitrühm) ning tööd tuleb teha gruppides. Üha enam tuleb arvestada rühma komplekteerimisel mitte ainult laste arvuga, vaid ka laste erivajadustega, mis tihtipeale ilmnevadki alles lasteaias. Pea igas rühmas on 24 lapse seas neid, kes vajavad teistest rohkem tähelepanu, toetust, vastavalt vajadusele ka individuaalset arengukava. Kaasava hariduse eesmärk – et laps tuleks toime tavakoolis – on demokraatlikus ühiskonnas suundumusena loomulik. Paraku tundub, et sellel, miks eritähelepanu ja -tingimusi vajavaid lapsi on tavarühmades üha rohkem, on suuresti just majanduslikud põhjused. Kuna eri- ja sobitusrühmades on laste arv väike, on koha maksumus kõrge ning nende rühmade ülalpidamine kulukas.

Lasteaia juhina on minu peaaegu et igapäevane tegevus eritähelepanu vajavate laste õpetajate ja lapsevanemate pingete maandamine. Lasteaiaõpetaja peab sageli olema ka n-ö sõnumitooja rollis koos kõige sellega kaasnevaga. Eripedagoogikast teame, et kõige tulemuslikum on lapse arengu toetamine varase märkamise korral kuni kolmanda eluaastani, mõndagi annab veel muuta kuni lapse viieaastaseks saamiseni, seega kindlasti enne kooli. Tugiteenuste rakendamine koolis on muidugi äärmiselt oluline, kuid see on tegelemine tagajärje, mitte põhjusega. Kui laps jõuab kooli, on olulisemad etapid tema arengus (tundlikkusperioodid) juba möödas. Kahjuks sõltub ka erivajadustega lastele tingimuste loomine ainult kohaliku omavalitsuse võimalustest ja lasteaia töötajate oskustest.

Palju vastamata küsimusi

Kõike eespool öeldut arvesse võttes tekibki küsimus, kas üks õpetaja rühmas on valmis kandma kõigi rühma laste arengu hindamise ja toetamise vastutust. Kas õpetajal on oskusi juhtida nn rühma meeskonda? Kas õpetaja valmisolekut muutusteks on üldse uuritud? Millega ja kuidas põhjendada õpetajatele ametikohtade muutmise vajalikkust? Ja veel – kas nii oluliste muutuste mõju hindamisse on kaasatud kasvatusteadlasi?

Tahes-tahtmata ei saa ühe õpetajaga rühmamudelit jätta seostamata kohtade vähenemisega lasteaiaõpetajate tasemekoolituses. Olukorras, kus peaaegu kõigis maakondades on raskusi erialase haridusega lasteaiaõpetajate leidmisega, pole kõrgkoolides vastuvõttu erialale mitte suurendatud, vaid vähendatud.

Haridus, eelkõige alusharidus, on ikka olnud valdkond, mille arvelt rasketel aegadel on nähtud võimalust kokku hoida. Kas pole siin üks oluline põhjus ka selles, et meil puuduvad haridussüsteemi rahastamises ühtsed põhimõtted ja kokkulepped? Kui praeguste kavandatud muudatuste – lasteasutuste ühendamine, koosseisude muutmine, töö ümberkorraldamine jms – põhjus on eelarve kokkuhoid, et selle arvelt saaks õpetaja töötasu tõsta, siis tuleb eesmärk ka nii sõnastada.

Haridus on tervik

Haridus on tervik, mille mõned etapid on inimese edasisele toimetulekule elus määravama tähtsusega kui teised. Euroopa direktiivides rõhutatakse investeeringuid varasesse haridusse kui majanduslikult vähekindlustatud perede laste edasise toimetuleku ja põhikoolist väljalanguse ennetamise vahendit. Tundub, et oleme juba leppinud tõdemusega, et vaesus sünnitab vaesust. Lapse osalemine alushariduses ei tohi sõltuda pere toimetulekust. Seepärast tuleb põhjalikult kaaluda nii lapsevanema osalustasu tõstmist kui ka lasteaia lahtiolekuaja lühendamist, mida omavalitsused samuti ühe kokkuhoiuvõimalusena praegu kavandavad. Meie lastel võib küll olla Euroopas kõige pikem lasteaiapäev, kuid võrrelda tuleks ka lapsevanemate tööaega ja -koormust. Kindlasti on meilgi võimalik töötada väiksema koormusega, kuid sellest saadud tasuga elada mitte. Perede sissetulekud erinevad omavalitsuseti suuresti, ja on omavalitsusi, kus lapsevanema osalustasu ei olegi võimalik tõsta üle kümne euro, rääkimata seaduses lubatud 20% alampalgast. Lasteasutuse rahastamine ja lasteaiaõpetaja toimetulek sõltub praegu ainult kohaliku omavalitsuse eelarve võimalustest ja perede majanduslikust olukorrast. Kas kättesaadav ja kvaliteetne alusharidus peabki olema üksnes kohaliku omavalitsuse huvi?

Riigi toetus on oluline

Alusharidus on osa üldharidusest, selle vundament. Selle asemel, et taas kord otsida üleriigiliselt kokkuhoiuvõimalusi, tuleks selgelt määratleda, mis on alusharidus, mis lastehoid, millises mahus, kes vastutab ja kes maksab. Koolieelse lasteasutuse seadus sätestab küll, et lasteaia kulud kaetakse riigieelarvest, kohaliku omavalitsuse eelarvest ja lapsevanema osalustasust, kuid tegelikult kaetakse ülalpidamiskulud, sh järjest tõusvad majandamiskulud ikka ainult kohaliku omavalitsuse eelarvest ja lapsevanemate tasudest. Ainult ühel aastal võimaldas seadus toetada alusharidust ka riigieelarvest, toetuse mõju oli suur – peaaegu kõigis kohalikes omavalitsustes tõsteti lasteaiaõpetaja palka. Praegu kehtivast seadusest tulenevalt „lepivad lasteasutuse õpetaja palga alammääras kokku kohalike omavalitsusüksuste esindajad ja lasteasutuste õpetajate esindajad” (§ 27 lg 5).

Riigi tasemel alushariduse õpetaja alampalga määras kokkuleppimine ning riigieelarvelise toetuse taasrakendamine oleks oluline võimalus taastada õpetaja kindlustunne, turvalisus elukoha valikul ning teadmine, et riik lasteaiaõpetaja tööd väärtustab.

Praegu kavandatav töökorralduse muutus ei pruugi kaasa tuua soovitud tulemust. Ehk teisisõnu, vormi muutmine ei tarvitse muuta sisu. Teame, et muutused peavad esmalt toimuma peas. Juhil on töötajatele raske töökorralduse muudatusi selgitada, kui tal endal puudub selge arusaam nende vajalikkusest.

Kui töökorraldust on siiski vaja muuta, olgu majanduslikel või muudel põhjustel, peaks iga asutuse kollektiiv ise leidma parima lahenduse, mis on kooskõlas oma maja laste, töötajate ja lapsevanemate huvide ning kohaliku omavalitsuse võimalustega. Lõpuks on ju iga lasteaed eriline ja tulemuse eest vastutab juht.


17 arvamust teemale “Kas muutuste tegelik põhjus on kokkuhoid?”

  1. õpetaja ütleb:

    Kiidusõnad! Õige lähenemine….enne tuleb asjad ülevalt poolt korda ajada ja siis hakata allapoole liikuma. Tore oleks kui kõik lasteaia direktorid seda olukorda nii mõistavad! Kahjuks on juba lasteaedu kus on töökorraldust muudetud lausa jõulistel mõjutustel ja kannatajaks kahjuks on just õpetajad, lapsevanemad ja ka lapsed. Selliseid segadusi ei soovi keegi.

  2. ka õpetaja ütleb:

    Tänusõnad Heda Kalale, kes toetab kahte õpetajat rühmas. Tõesti kahju, kui kuskil on juba rakendatud ühe õpetajaga rühmamudelit. Toetan Kala mõtet, et üks õpetaja rühmas ei ole valmis kandma kõigi rühma laste arengu hindamise ja toetamise vastutust.

  3. Sveta ütleb:

    Mul tekkis kohe küsimus, et kui rühmas on kümme last, siis kuidas saab seal hakkma üks töötaja. Tema ülesandeks on meeletu puhtusehoid, lisaks taevani ulatuv paberimajandus, laste valvamine, õpetamine, kasvatamine, lastevanemate koosolekute korraldamine, ürituste korraldamine, arenguvestlused jne. jne.Palk on tal kindlasti veidi üle miinimumi.Jälle valdadel raha kokkuhoid, õpetajaabi polegi enam vaja. Kuid kas leitakse need inimesed, kes on nõus sellise metsiku koormusega töötama ja seal ka vastu peavad, selles ma küll kahtlen. Mina leian juba ammu, et meie riigil on plaanis lasteaiatöötajaid lihtsalt koondama hakata. Koolides seda juba tehakse, et õpetajatel palka tõsta. Seda ju öeldi sel nädalal avalikult, et kui soovite kooliõpetajatel palka tõsta, siis hakake osasid lahti laskma. Minul on üks palve, et kas leidub keegi , kes mainiks mõne negatiivse külje selle nõukogudeaegse töötamise variandi kohta, kus õpetajad töötasid üle päeva 12t ja rühmas oli täiskohaga õpetajaabi. Õnneks praegu töötab veel palju lasteautusi sellise töökorraldusega. Kas siis tõesti õpetaja väsib vähem ära, kui ta peab iga päev mõned tunnid tööl jõlkuma , on tema töövõime siis tõepoolest suurem ? Kas selle kohta on mingi uuring tehtud ? Kindlast ei ole.

  4. Sveta ütleb:

    Ma leian ka seda, et täiesti piisab, kui rühmas on korraga tööl õpetaja ja õpetajaabi. Olen 25 aastat nii töötanud ja hakkma saanud. Kuna lasteaedadesse laste järjekorrad on väga suured, siis ei ole niipea võimalik ju rühmas laste arvu vähendada. Sellest teemast pole mõtet rääkidagi! Milleks lõhkuda vana töökorraldus kui see väga hästi toimib?
    Siin on ainult üks eesmärk : raha kokkuhoid ja töötajate koondamine. Lasteaia töötajad töötavad niigi ülekoormusega, mida neist veel tahetakse !

  5. Sveta ütleb:

    Arutelusse tuleb kassata ka lapsevanemad, mitte lihtsalt jälle seal haridusministeeriumis midagi vaikselt paberile panna. Tuleb ikka arvestada ka tegelikku elu, mitte istuda pilvede peal !

  6. Õpetaja ütleb:

    Mind, kui sõimerühma õpetajat hämmastab ikka ja jälle, et lasteaias töökorralduse muutmist planeerides ei arvestata laste vanust. Kuidas on võimalik sõimerühmas töötada ühel inimesel? Võtta vastu hommikul üksi lapsi, kes alles harjuvad lasteaia eluga, neid rahustada, jälgida, nendega mängida, viia läbi õppetegevust, neid riietada, toita, õpetada potil käima (koristada “õnnetusi”, pesta pesuruumis pepusid), silitada ja rahustada kõik lapsed rahulikule päevaunele? Tööpraktika näitab, et sõimerühmas on normaalse töökorralduse ja laste arendamise huvides vaja hommikupoole tööle kolme täiskasvanut, puhke- ja õhtupoolsel ajal kahte täiskasvanut. Kõik hommikused tegevused vajavad sõimes täiskasvanuga koos tegemist – pole ju sõime tulnud 1,5-2 aastane laps enamasti enne ei liiminud, pintslit kätte saanud, ega voolinud, rääkimata ringjoonel liikumisest tantsu või mängu ajal. Kui kõiki neid tegevusi teeb kaasa õpetaja abi, siis millal on tal aega toidunõusid, mänguasju pesta, tolmu pühkida, põrandaid ja aknaid pesta jne (abil on tööajas laste puhkeajal 1 tund lõunat)? Laste puhkeajal on vaja kaht täiskasvanut, sest lapsed magavad tänapäeval rahutult, tihti vaid 40 minutit. Õpetaja ei saa olla korraga mitmes kohas – magavate laste juures (mitmekordsetest vooditest alla ronimine vajab turvamist), abistada WC-s või pesta ärganut pesuruumis ning mängida ärkvel olijaga, et magajad saaksid rahulikult magada. Lisaks on praegu õhtuti olukord, kus õpetaja jääb peale abi lahkumist kuni kaheks tunniks lastega vanemate tulekuni üksi rühma. Kui on vaja minna üht last pesuruumi pesema, siis selle aja on lapsed järelvalveta toas, kuigi kõigi laste heaolu, tervise ja elu eest vastutab tööl olev õpetaja. Ainuke õpetaja lootus on õnn, et mõni laps sel ajal ei roni kapile ja ei murra sealt kukkudes kaela või ei hammusta keegi teisel nina või silma peast. Minu hinnangul on sõimerühma vaja 16 lapse juurde hommikuti miinimum kolme täiskasvanut ja õhtupoolseks ajaks kaht täiskasvanut – siis saaks ka sõim soojal perioodil õhtuti õues käia.

  7. Maari ütleb:

    Veider on see,et käesolevat teemat ei kajastata väljaspool kitsast siseringi – siit loevad ju vaid eriala-inimesed. Ülejäänud asjaosalistel (sh. lapsevanematel) puudub võimalus kaasa rääkida ja end teemaga kurssi viia, kuna kohalike väljaannete lood on “lukus” ja puudub võimalus kommenteerida ning praktikute arvamusi lugeda. Solvav on see, et asjadest ei räägita otse (st.kokkuhoid laste ja õpetajate palga arvelt), vaid viiakse “lapsest lähtuvaid” muutusi läbi jõu- ja survemeetoditel. See on alandav töötajate suhtes. Kurvaks teeb kogu see jant, mis toimub meie haridusmaastikul…

  8. Õpetaja ütleb:

    Rääkides Euroopa töökogemusest kui eeskujust, unustavad muudatuste planeerijad asjaolu, et paljudes Euroopa riikides, kus kiidetud ühe õpetaja/kahe abi süsteem rakendunud, lähevad lapsed kooli viie või kuue aastaselt, sealne esimene/teine klass on sisuliselt meie koolieelne rühm. Kooliks ettevalmistamine meie moodi ja koolivalmiduse hindamise ning koolivalmiduskaartidega seonduv ajakulu lasteaias neis riikides puudub, samuti muu tohutu paberimäärimine. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et mõningates riikides on lasteaiad lahti vaid pool päeva. Kui vanem järgi ei saa tulla, tuleb korralikult juurde maksta. Seetõttu on seal KORRAGA tööl kolm inimest, õpetaja pluss kaks abilist (mitte riburadapidi nagu Eestis planeeritakse. On ka riike, kus vaba graafikuga limiteeritud päevahoiuga lasteaiad, st lasteaed töötab sisuliselt ööpäevaringselt, kuid laps saab seal olla vaid limiteeritud tunnid. On veel erinevaid näiteid. Võtaks eeskuju? Millest siis täpselt? Sellest, mis sobib otsustajatele? Või mõtleme eelkõige laste heaolust? Vanemate võimalustest? Väärtustame lasteaiaõpetajaid, kes olulist tööd teevad?
    Selliste suurte muudatuste planeerimisel peaksid lugupeetud otsustajad muutma kogu haridussüsüsteemi või siis viima lasteaiad lastehoiu tasandile(sotsiaalsüsteemi alla) nagu samuti paljudes riikides tehtud. Peaksime lähtuma ikka oma inimestest ja neile olemasolevatest võimalustest ning vajadustest, mitte uisapäisa tormama. Hoidma head, mis on meil. Skandinaavia õpetajad ja spetsialistid on öelnud, et Eesti peaks olema oma lasteaiasüsteemi üle uhke ja seda hoidma. Skandinaaviamaade eeskujul võiks Eesti ometigi riigi tasandil hakata inimest väärtustama ja lõpetada rahakoti kummardamine.
    Jõudu otsustajatele! Loodetavasti ei tehta ülejala otsuseid, mille tagajärjed tulevad nähtavale tulevastes PISA uuringutest.

  9. Malle ütleb:

    Kavandatakse uut seaduse muudatust, mis muudab lasteaia lastehoiuks ja valdadel ei ole enam sõimerühmade avamise kohustust. Alates 4 – ndast eluaastast muutub lasteaed kõigile lastele kohustuslikuks. Kuna sõimerühm on siis lastehoid, tuleb lapsevanemal ka selle kulud kinni maksta. Kust võtab lapsevanem selleks raha, kui maal tihti ei suudeta isegi 10 eurost kohatasu maksta ? Valdadel jälle kulude kokkuhoid, ei pea enam kohustuslikus korras sõimerühmi avama. Alates 4- ndast eluaastast lapsele tuleks siis tagada lasteaiakoht. Lapsehoius ei pea tegema kavandatud õppe – ja kasvatustegevusi, võib võtta tööle suvalise inimese miinimumpalga eest. Milleks siis üldse lasteaiaõpetajaks õppida ? Tekib küsimus, et kuhu siis paneb lapsevanem oma lapse kui peale 1, 5 a. enam emapalka ei saa ? Millest inimene elab ? Siis väheneb ka laste sündivus, sest milleks lapsi sünnitada , kui mul pole võimalik enne lapse 4 – ndat eluaastat tööle minna, kuna last pole kuskile panna. Üldse ei imesta, et 10 aasta pärast on Eesti raukade riik. Tööealised on Eestist lahkunud.

  10. Malle ütleb:

    Tuleb kiiremas korras ära lõpetada see lõputu haridussüsteemi reformimine. Kiiremas korras tuleb hakata läbiviima haldusreformi , seda on juba ülikaua venitatud. Osad vallad on ikka väga vaesed. Eks venitamise põhjus ongi ju see, et paljud mõttetud ametnikud kaotavad oma suurepalgalise töö, kuid enam seda venitada ei saa, vastasel juhul läheb mõni vald nagunii lähiajal pankrotti. Elan maal ja näen mis toimub. Kes see siis soovib vabatahtlikult oma heast töökohast loobuda ja hakata elama miinimumpalgaga nagu enamus haridustöötajaid elab. Valdadel tuleb paratamatult ühineda ja siis saab ka nende rahakott tunduvalt suurem olema. Olen kindel, et rahaprobleem siis leevendub. Seejärel saab ka haridustöötajate palku tõsta.

  11. Ka õpetaja ütleb:

    Kurb on lugeda, et õpetaja tuleb tööle “jõlkuma”! Tõsiselt! Hea õpetaja, mõtle läbi, mida ja kuidas ütled! Sinu eetika ja moraal mõjutab väga paljusid Sinu kasvandikke!

  12. Lapsevanem ütleb:

    Olgu rühmas üks või kaks õpetajat, peaasi, et seal töötaksid inimesed, kes soovivad lastele pühenduda, mitte ei otsustanud õpetajaks hakata pika puhkuse või lühikeste tööpäevade tõttu. Kui toon lapse hommikul rühma, jääb ta sinna üksi, sest õpetajal on vaja teises rühmas tähtsat juttu rääkida ja lapsele öeldakse, et tema peab vaikselt rühmas mängima. Lapsele järele minnes on õues tavaliselt taas “õpetajate nõupidamine” ja lapsed on omapead. Mida on õpetajatel niipalju arutada? Lapsed peaksid lasteaias siiski kõige tähtsamad olema. Loodan, et uue töökorralduse puhul lähtutakse tõesti lapsest, õpetajad jõuaksid igale lapsele tähelepanu pöörata ja ei tegeleks tööajal kõrvaliste asjadega.

  13. Õpetaja ütleb:

    Kahju, et õpetajatest on jäänud selline negatiivne mulje. Ja pole ju vaja kõiki õpetajaid nüüd süüdistada. Ning lapsevanemal tasub ikka uurida, mis toob kaasa see uhke reform ja mitu inimest “vastutab” tema lapse eest. Tasuks teha kohe üks süvaanalüüs, et rühmas töötab küll kolm inimest (nagu tegelikult ka nüüd), aga töö iseloom muutub. Ja kui on ikka konkreetse õpetajaga probleemid, siis neid lahendatakse oma lasteaia direktori ja õpetajaga kohapeal.

  14. Lapsevanem ütleb:

    Kui jalutada õuesoleku ajal lasteaedadest mööda, siis kahjuks neid “nõupidamisi” on ikka väga palju. See pole ühe või kahe lasteaia näitel vaid ikka paljude erinevate.

  15. Õpetaja Tartust ütleb:

    Selle artikli on kirjutanud inimene,kel on avaram vaade meie alusharidusele-töötas ta ju aastaid haridusministeeriumis.Autor lähtub lapsest,unustamata väärtustada põhitöö tegijat-õpetajat.Ma ei leia siit ühtegi seisukohta,millele tahaksin vastu vaielda,kuigi tavaliselt üpris kriitiline olen.
    Aitäh,Heda Kala!Mul on kahju,et ma ei tööta Tartu “Meelespea”lasteaias.

  16. Malle ütleb:

    Lp. lapsevanem !

    Töötan aastaid lasteaias ja olen Teie väitega täiesti nõus. See on enamus lasteaedade probleem. Need töötajad, kes ei soovi seal “nõupidamistel” osaleda , nende peale hästi ei vaadata. Olen ise seda kogenud. Lahkusin seetõttu töölt ja töötan teises lasteaias, kus on olukord tunduvalt parem.

    Soovisin ka veel veidike puudutada seda assistentide teemat. See ei ole mitte lapsest lähtuv töökorraldus vaid valdade palgafondi kokkuhoiust lähtuv töökorraldus. Ja see näeb välja selline :hommikul kella 7. 00 -8.00 on lapsed valverühmas. Kell 8.00 – 14. 00 on tööl rühma õpetaja. Kell 9. 00 tuleb tööle üks assistent ja kell 10. 00 teine assistent( mõlemad saavad natuke üle miinimumi palka ). Üks assistent lõpetab kell 17.00 , teine kell 18.00 töö ja siis lähevad lapsed jälle valverühma erinevate tädide juurde.Mis lapsest lähtumine ? Õpetaja tuleb hommikul tööle sellisel ajal kui tuleb lasteaeda korraga palju lapsi ja õpetajal ei jagu aega kõigi nendega korraga suhelda. Lapsevanemal puudub võimalus oma õpetajat näha ja temaga suhelda.

  17. õpetaja ütleb:

    Ma olen täiesti selle artikli kirjutajaga ühel nõul. See kes jälle hakkab ümberkorraldusi tegema ei tea sellest igapäevasest lasteaia õppetegevusest mitte midagi konkreetset. Kui tahad, et lapsed ka midagi Omandaksid on sellel ka oma aeg ja töö taga. Niisama istujad õpetajad võivad ju kohe lastehoidu üle minna.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!