Kaua võib õpetajale südamesse sülitada?

28. veebr. 2014 Mare Rossmann õpetaja - 5 kommentaari

Olen hariduselu pöördeid nii palju näinud, et arvasin juba − naljalt mind enam miski ei üllata. Aga võta näpust.

Pelgulinna gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur teatas, et kui tema oleks ketipoodide omanik ja mõni kauplustest kasumit ei toodaks, paneks ta selle poe lihtsalt kinni. Samast loogikast lähtudes mõtiskles ta edasi, et ehk saaks kesklinna koolimajades teha midagi mõistlikumat kui kooli pidada. Hiljem selgus vist, et see oli nali. Igatahes vilets nali, sest vähemalt üks Rakvere gümnaasiumi vilistlane oli Rakvere südames asuva auväärse koolimaja saatuse pärast väga mures. „Annaks jumal, et minu silmad seda sulgemist ei näe!” soovis ta.

1970-ndatel oli meil Gruusias sõpruskool. Sealsed õpetajad rääkisid, et nende kodumaal pole midagi iseäralikku selles, kui kõrgkooli sisseastumiseksamite ajal seisab uksel silt: „Täna eksamit ei toimu. Kõik piletid on välja müüdud.”

Olude kiuste suutis vene ajal suur osa õpetajaskonnast säilitada oma au ja väärikuse. Osa neist töötab praegugi ja paljuski just tänu neile püsib Eesti kooli hea maine. See on nagu majagi puhul: kui vundament on tugev, siis voodrilaudu annab vahetada.

Kui me vene ajal suutsime õpetajakutse enam-vähem väärikas staatuses hoida, kas siis tõesti oma riigis enam ei suuda? Mõnes mõttes oli tol ajal lihtsam, sest kõik olid ühtviisi vaesed, vähemalt tänapäeva mõistes. Alati on kergem olemasolevaga leppida, kui sa pole midagi paremat kunagi tunda saanudki.

Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgensteini arvamuslugu Postimehes „Üks kõigi, kõik ühe eest” tuleb võtta väga tõsiselt. Kusagil on ka õpetajal taluvuse piir ja seda tuleb märgata enne kui hilja. Lubadustest enam ei aita. Vaja on tegusid. Mul oli õpilane, kes alati jagas lahkelt lubadusi, et enam ta nii ei tee. Kui ütlesin, et lubaduste limiit on läbi ja ootan tegusid, vastas ta: „Minu puhul on hea lubamine parem kui halb täitmine.” Kui aastate pärast kohtusime, küsisin, kuidas tal nüüd nende lubadustega on. „Praegu sõltuvad minu lubadused sellest, mida ma endale lubada saan. Neli last ja tuhat eurot kuus, nii et saate isegi aru, et palju ei saa. Aga ma tulen toime,” lõpetas ta optimistlikult. Õpetajat ei rahulda enam ei hea lubamine ega halb täitmine. Äraspidine solidaarsus, et õpetajalt tema võimete järgi ja riigiisadele nende vajaduste järgi, ei tööta enam.

Kõige lihtsam viis üht väikerahvast hävitada on tasalülitada moraal ja inimesed, kes moraali kannavad. Aga moraaliga on meie ühiskond nii puntras ja jokkis, et suurt muud peale südametunnistuse polegi jäänud. Ja mitte kellelgi ei ole õigust õpetaja südamesse sülitada.

On asju, mida koolil ja õpetajal on üksi raske muuta. Kui õpetaja palub õpilasel iseloomustada isa ja poiss vastab, et „Ta on meil nagu Jeesus – 33 aastat vana, pikad juuksed, sööb oma ema kapist ja kui ta üldse midagi teeb, siis on see suur ime”, siis pole see just järgimist vääriv eeskuju.

Meil räägitakse palju, et õpilastel pole koolirõõmu. Vestlesin hiljuti teismelise poisiga, kes ei saanud Eesti koolis kuidagi hakkama. Nüüdseks on ta õppinud kuus aastat Soome koolis ja väidab, et et tal läheb seal hästi ja ta on rõõmus. Tahtmata ühe näite põhjal mingeid järeldusi teha, ütles Oskar jutu lõpetuseks mõtlemapaneva lause: „Mul oli ka Eestis hea õpetaja, aga tema oli harva rõõmus ja tal olid kurvad silmad.” Ehk on meie õpilastel vähe koolirõõmu sellepärast, et õpetajad on õnnetud?

Mida saab kujunenud olukorras teha õpetaja?

Tunnistada, et trendi vastu ei saa. Trend on aga selline, et iga ühiskonnagrupp peab ise võitlema oma õiguste eest. Kas meile see meeldib või mitte, aga oma lutipudeli saab kõige enne kätte see, kes kõige tulemuslikumalt oma õiguste eest seisab.

Uskuda, et ühistunne on väikerahva kõige hinnalisem loodusvara. Ka õpetajatel tuleb leida ühisosa, mida toetab enamik õpetajaskonnast; leida karismaatilised liidrid, kes edastaksid sõnumi otsustajatele. Tuleb otsida liitlasi ja tegutseda jõuliselt. Kui streik, siis streik. Ja kui õpetaja streigib, peaks streikima kogu maa.

Poiss rääkis isale, et kukkus emakeele eksamil läbi, sest õpetaja küsis, kas ta tunneb Tammsaaret, ja tema vastas, et ei tunne. „Miks sa järel­eksamil läbi kukkusid?” päris isa. – „Mõtle ise, tal jätkus jultumust jälle sama küsimust küsida!” Soovin, et õpetajatel jätkuks õiglast jultumust küsida ebameeldivaid küsimusi seni, kuni neile on saadud ausad ja selged vastused. Vene ajal oli väljend „vabatahtlikult sunniviisil”. See tähendas, et näiliselt sind küll millekski ei sunnitud, aga seadused ja määrused tehti sellised, et sa pidid tegutsema võimudele sobivas suunas. Kaheksakümnendatel kirjutasin ajalehes Kodumaa kooliteemalise artikli, mille lõpetasin sõnadega: „Loodan, et Eesti kooli paremad päevad on veel ees.” Loodan praegu samuti. Aga see lootus ei ole isetäituv.

Parafraseerides populaarset raadiosaadet „Olukorrast riigis”, ütlen: Eesti kool ja õpetaja on ohus. Ükskõik kui kaalukatest lubadustest enam ei aita. Nagu ütles õpetaja Jürgenstein, pole küsimus enam ühekordses palgatõusus, vaid õpetajaametis tervikuna.