„Kaugelt tervisi saadan ma sul”

14. veebr. 2014 Virve Liivanõmm - „Kaugelt tervisi saadan ma sul” kommenteerimine on välja lülitatud

Pealkirjaks valitud rida nüüd jälle populaarsest laulust osutab suurtele distantsidele ruumis ja ajas peagi saja-aastaseks saava Eesti riigi loos, mis on ju meie enda elu lood.

See oli Läänemaal, ühel hommikupoolikul tulid nad hulgakesi koju sisse. Prisked hallides villastes jopedes mehed, kaasas nii suured hundikoerad, et isegi põrandal istudes olid nad vaevu kolmeaastasest tüdrukust kõrgemad. Tüdruk haaras oma valge kassipoja, pakkus teda kõikidele sülle, et kassi koerte käest päästa. Keegi ei võtnud, kust võis tüdruk teada, et teoksil on läbiotsimine ja NKVD kassidele ei halasta. Kiti päästis kohale tormanud naabrinaine, kes tüdruku kandami oma põue pistis. Metsavennast pereisa viidi mõne aja pärast Tallinna, kus ta aastateks kinni mõisteti. Edasist ei ole tüdruk oma silmaga näinud ega kõrvaga kuulnud. Kord vastu ööd võtnud isa kodunt ratta, et minna Risti jaama ja sealt rongiga Tallinna vangi. Lõppjaam oli Vorkutas. Läks ja laulis, nii et küla kajas:

„Kaugel, kaugel, kus on minu kodu –

kaugelt tervisi saadan ma sul.

Üksi rändan ma võõramaa radu,

pisar laugel, kui meelestud mul’!”

 

Tasa nuttis siis kallim mu rinnal,

tasa sosistas õrn tuulehoog.

Kurvalt kaeblesid kajakad rannal,

vaikselt vulises vahune voog.”

 

Ivo Linna on öelnud, et temal on see laul lapsepõlvest saadik otsast lõpuni peas. Et seal on juttu ka haavatutest ja langenutest, oli see metsavendade laul meil 1950-ndatel keelatud. Läinud aastal laulis Ivo koos Jaan Elgulaga seda ühel kantrituuril, lausa tellitud ei ole. Toomas Lunge on seda rahvalikku laulu, Ameerika rahvaviisi kirjasõnas, üheks meie rahva suureks lemmikuks nimetanud. Laulu populaarsusest praegu rääkides viidatakse ikka nüüdsele suurele väljarändele. Siinkirjutaja meelest on see eelkõige siiski vana hea armastuslaul. Täiskasvanuna küsisin isa käest, mis teda läbi terve sõja kõikide mobilisatsioonide eest metsa viis? Isa ütles: „Mul olid lapsed ja naine, kelle hoolde ma pidin nad jätma? Uue maja palgid olid metsas valmis. Ma tahtsin ellu jääda!”

Vanal fotol on kassipoega NKVD käest päästnud tüdruk juba seitse aastat vana, isagi on juba pool aastat Vorkutast tagasi, peret, ime küll, ära ei küüditatudki. Tüdruk kibeleb kooli. Mõne aasta pärast, 3. klassis, laulsid poisid talle eriti reipalt ja iseäranis kõva häälega toonast pioneerilaulu: „Kaob raba, põllu taga, liivanõmmed ja roostevee sood!” Laul tuli Liivanõmmele meelde palju aastakümneid hiljem, kui ENSV kauaaegne juht Johannes Käbin Eesti elu analüüsides rõhutas, et oli ta, mis ta oli, aga maaparanduses tehtuga võib tagantjärelegi rahul olla. Nii on rääkinud ka melioraatorid ja teisedki kolhoositööd teinud. Nii osutas Käbin sellelegi, et Keila kooli poisid olid oma lauluga kogemata kombel omamoodi soone pealegi sattunud.

Laule elust ega sõnu lauludest välja ei viska ja kõik, mis siin kirjas ja kaugelt vastuokslikumgi, on ju tõesti järjestikku või lausa kõrvuti meie ellu ära mahtunud. Öeldakse, et vaata raevus tagasi, aga võib-olla teinekord ka naerus. Küüditatud näiteks on palju kordi üles näidanud suuremeelsust ja üleolekut kõigest, mis nendega on sündinud. Ja kui väljarännanud nüüd laulavad võõramaa radadest ja pisaraist laugel, kostab sealt, et nad armastavad oma kodu ja Eestit, mis lubab loota, et see tunne toob nad kord koju tagasi, nagu isegi vägisi väljasaadetutega on mõnikord juhtunud.

Tihti oleme rõhutanud, kui targalt ja tasakaalukalt on eestlased oma riigi ja vabaduse tagasi nõudnud, ei olnud meil verist jaanuari 1991 nagu Vilniuses ja Riias, ei olnud ohvreid.

1988. aasta loomeliitude ühispleenumil muretses Lennart Meri meie rahvaarvu pärast, väites, et kui me pärast 1938. aastat oleksime saanud edasi areneda nagu soomlased, oleks meid laulvas revolutsioonis olnud poole miljoni võrra rohkem. Lennart Meri arvas need pool miljonit sündimata jäänud inimelu selle hinna sisse, mida „oleme maksnud isikukultuse hirmude, talveriietes tukutud ärevate ööde, lootuse puudumise, peremehetunde hääbumise, sõnade ja tegelikkuse häbematu lahkumineku eest”.

Nüüd siis on meie taasiseseisvumise hinna sees tühjad kodud ja koolimajad. Meie valupunkt, nagu Merigi tõdes, on noor eesti pere, keda kas ei ole või kes ei ela enam Eestis. Tõesti tõsi – arvult suureks me ei saagi. Ikka ehk ainult vaimult, kui meie õpetajate pelgalt entusiasmil püsiv ind ei rauge.

Hakka või peolaua ääres küsima: „Kui meil hariduse jaoks raha ei jätku, milles siis meie visioon või missioon üldse on?”