Koduõpe ja online-kool ehk alternatiivsed haridusteed USA-s

21. veebr. 2014 Elina Aslett Twin Falls, Idaho, USA - 1 Kommentaar

USA-s, kus hinnatakse kõrgelt üksikisiku valikuvabadust, soovivad vanemad aktiivselt kaasa rääkida ka oma võsukeste haridustee osas. Kuna mitte kõik Ameerika pered ei rahuldu lähimas tavakoolis pakutavaga, on 55 miljonist USA kooliealisest lapsest-noorest 2,7% (1,5 miljonit) nende vanemate soovil koduõppel.

Kolme lapse ema Becky Baird otsustas hakata oma lapsi kodus õpetama, kui vanim neist oli algkooliealine. Kõik tema lapsed on lõpetanud kodukooli ning läinud hiljem ülikooli. Becky ei olnud rahul tavakoolis antava haridusega ja soovis pakkuda oma kujutlust ideaalsest haridusest mitte ainult enda lastele, vaid ka teistele kogukonnas. Ta oli üks kahest hakkajast naisest, kes asutas 2007. aastal Xavieri tšarterkooli, mis on tavakoolile alternatiiv.

Kui mõnes riigis on koduõpe keelatud ja näitaks Saksamaal laste kodus õpetamine lausa karistatav, siis ameeriklaste jaoks kuulub õigus õpetada oma lapsi kodus selliste kodanikuvabaduste hulka, mida nad peavad endastmõistetavaks. Tendents on sinnapoole, et tingimused koduõppeks muutuvad järjest leebemaks. Koduõpe hakkas Ameerikas populaarsust koguma 1970. aastatel. Tõuke andis sellele amiši usulahu esindajate soov õpetada oma lapsi pärast 8. klassi kodus, mida toetas USA ülemkohus.

Alates 1980. aastatest ei vaielda enam koduõppe seaduslikkuse üle, vaid pigem teemal, kas koduõppe harrastajatel peaks olema juurdepääs osariikide hariduseks ettenähtud ressurssidele, nagu raha, õppevahendid ja -hooned. Samuti on vaidlusküsimus, kui palju peaks osariik saama sekkuda koduõppe õppekavadesse ja tegema kodus õppijatele standardteste.

Becky 2013. a kevadel Xavieri tšarterkoolis tutvustamas oma klassile oma miniat ja kahte lapselast. Oma viit last õpetas ta aastaid kodus.

Becky 2013. a kevadel Xavieri tšarterkoolis tutvustamas oma klassile oma miniat ja kahte lapselast. Oma viit last õpetas ta aastaid kodus.

Enam kui pooltes USA osariikides ei nõuta koduõppel lapselt mingisugustegi akadeemilist taset või edasijõudmist näitavate testide tegemist. Ja see ei takista tavaliselt tema vastuvõtmist kõrgkooli.

Õppeainete osas on USA osariikide lähenemine seinast seina. Mõnes osariigis nõutakse, et vanemad või eraõpetajad esitaksid õppekavad või tunniplaanid ülevaatamiseks ja kinnitamiseks; teistes piisab sellest, et koduõpetajatele tehakse ettekirjutus õpetada teatud õppeaineid; mõnes osariigis antakse koduõppe harrastajatele õppeainete valikul täiesti vabad käed. Saadaval on hulganisti õppekavasid ilmalikest religioosseteni, ent paljud lapsevanemad kombineerivad materjale eri allikatest. Tihti võtavad koduõppel olevad keskkoolinoored ka kõrgkoolikursusi, saades selle eest ainepunkte.

Mõnes osariigis on riigikoolidel kohustus võimaldada koduõppe õpilastele juurdepääs kooliraamatukogudele, arvutiklassidele, õppetöövälisele huviharidusele ning isegi õppekursustele.

Virtuaalsed riigikoolid

Lisaks koduõppele pakuvad mõned osariigid n-ö riigikool-kodus- (public-school-at-home) programme. Tegemist on virtuaalsete ehk online-koolidega. Kuigi nende koolide õpilased õpivad kodus, on nad tegelikult riigikooli õpilased, kes peavad järgima peaaegu kõiki nõudmisi, mis on seatud koolihoones õppijatele. Erinevalt koduõpet harrastavatest perekondadest ei saa nende õpilaste pered otsustada, mida või kuidas õpetada. Online-koolide õpilaste õppimisega seotud kulud, sh õpikud ja muud õppevahendid, kaetakse osariigi eelarvest.

Statistika järgi kulutab perekond ühe koduõppel oleva õpilase õppetöö peale aastas keskeltläbi 500−600 dollarit, samas kui riigikoolis õppiva õpilase peale kulub osariigil aastas keskmiselt 9000−10 000 dollarit. Sellest hoolimata näitab statistika, et koduõppel olevad õpilased saavad standardiseeritud testidel keskmiselt veidi kõrgemaid tulemusi kui tavakoolis õppinud. Selle võimaliku põhjusena on välja toodud küll ka asjaolu, et koduõppel olijatel on tüüpiliselt väga pühendunud vanemad. Näiteks Julynn Hall, minu kolleeg Xavieri tšarterkooli päevilt, on viie lapse ema ja õpetas aastaid oma lapsi ise kodus. Eriti meeldis neile koos teaduslikke katseid teha ja väliretkedel käia.

Mitte kõik koduõppel olijad ei saa aga õpetust oma vanematelt. Vahel palgatakse lapsele eraõpetaja(d) või koonduvad mitu peret minierakooliks ja õpetavad oma lapsi koos. Enamikus osariikides ei nõuta sellistelt minikoolidelt mingit akrediteeringut.

Julynn Hall, kes õpetas aastaid oma kolme last kodus, on nüüd alternatiivses tšarterkoolis õpetaja. 2013. a suvevaheaja esimesel päeval oma klassis, taustaks USA ja Idaho osariigi lipud.

Julynn Hall, kes õpetas aastaid oma kolme last kodus, on nüüd alternatiivses tšarterkoolis õpetaja. 2013. a suvevaheaja esimesel päeval oma klassis, taustaks USA ja Idaho osariigi lipud.

Koduõppel olijateks loetakse ka õpilased, kes osalevad küll mõne kooli õppetöös, aga mitte üle 25 tunni nädalas. Niisugused õpilased moodustavad ametlikult koduõppel olijatest ühe viiendiku. Paljud lapsevanemad soovivad, et nende lapsed õpiksid nt võõrkeeli ja reaalaineid siiski koolis, kuna neid aineid on raskem kodus õpetada.

Kartus, et lapsed ei saa koduõppel piisavalt suhelda, ei leia tavaliselt kinnitust. Selliste laste vanemad pakuvad harilikult mitmekülgseid võimalusi olla aktiivne ja suhelda inimestega eri vanusegruppidest, näiteks viies lapsi tavakoolide õpilastest hoopis sagedamini reisidele, õppeekskursioonidele loodusesse, muuseumidesse, kontsertidele, töökohtadesse, valitsushoonetesse jne. Tihti saavad koduõppe-noored kuuluda kohaliku kooli spordivõistkondadesse.

Õnnelikud ja edukad kodus õppijad

Statistikast nähtub ka, et hilisemas elus tunnevad kodus õppinud end õnnelikumana (2003. a uuringu järgi on koduõppel olnutest „väga õnnelikud” 59% vs elanikkonna keskmine 28%) ning tunnevad sagedamini, et elu on „põnev” (73% vs elanikkonna keskmine 47%). Koduõppel olnud on hilisemas elus ka tunduvalt aktiivsemad kohaliku kogukonna tegemistes ning valimistel kui keskmine ameeriklane.

Ülikoolide tingimused kodu­õppel olnute vastuvõtmiseks varieeruvad, ent neilt eeldatakse harilikult veidi kõrgemaid testitulemusi kui tavakoolidest tulnutelt. Neilt võidakse sisseastumisdokumentidena lisaks küsida esseesid, soovituskirju, intervjuusid, portfooliot jne. Ent tublidele kodus õppinutele on kõik teed lahti – neid on võetud ka sellistesse prestiižsetesse õppeasutustesse nagu Harvardi, Stanfordi ja Princetoni ülikool ning sõjaväeakadeemiad.

Idaho osariigis, kus meie pere elab, ei ole koduõpe kuigi rangelt reglementeeritud – osariik ei reguleeri koduõpet ega teosta selle üle järelevalvet. Kui pere otsustab jätta lapse koduõppele, pole vaja selleks kuskil registreeruda. Kui lapsevanem otsustab koduõppele jätta seni koolis käinud lapse, peab ta sellest siiski koolile teada andma, et last ei märgitaks põhjuseta puudujaks, kuna põhjuseta puudumiste eest vastutusele võttev seadus on siin üllatavalt karm. Kui vanem soovib, et tema koduõppel olev laps osaleks standardtestide tegemises, peab ta kohalikku riigikooli sellest õppeaasta alguses informeerima. Sel juhul tellib kool testid ka tema lapse jaoks.

18-aastasena (vanuses võidakse erandeid teha) võib Idaho noor teha eksternina GED- (General Education Development) testi ning selle edukal sooritamisel taotleda gümnaasiumidiplomiga võrdsustatud tunnistust. Idaho kõrgkoolidesse saavad koduõppel olnud astuda nimetatud tunnistusega või sisseastumiseksami sooritamisel.

Poolteist kuud virtuaalses riigikoolis

2011. aastal registreerisime minu tollal 14-aastase tütre Emili Idaho virtuaalsesse akadeemiasse (IDVA), ühte üheksast Idaho osariigi akrediteeritud online-koolist. Meie multikultuurne pere, kes oli just otsustanud mõneks ajaks Eestist Ameerikasse kolida, pendeldas tookord kolme osariigi vahel, otsides kohta, kuhu elama asuda, ja polnud selge, kui kaua selline olukord jätkub, mistõttu tundus mõistlik panna tütar esialgu kooli, mille õppetöös ta saaks osaleda ka perekonna „ratastel” olles. IDVA-sse vastuvõtmise eeltingimus oli, et pidime olema ametlikult Idaho residendid.

Kuna IDVA on riigikool, puudus seal õppetasu ning ka õppematerjalid ja -vahendid saatis kool omal kulul meile posti teel koju. Peale mikroskoobi võis õpilane ülejäänud laborivahendid pärast koolist lahkumist endale jätta.

Kuna IDVA on riigikool, puudus seal õppetasu ning ka õppematerjalid ja -vahendid saatis kool omal kulul meile posti teel koju. Peale mikroskoobi võis õpilane ülejäänud laborivahendid pärast koolist lahkumist endale jätta.

Kui olime saatnud e-koolile e-kirja teel kõik vajalikud dokumendid ning kinnitanud, et üks vanematest hakkab lapse tugiisikuks (kes kontrollib, et õpilane iga päev õppetöös osaleb ning kõik kohustused täidab), saatis kool meile tasuta posti teel koju õppematerjalid ja -vahendid. Õppevahenditeks olid lauaarvuti koos vajaliku õppetarkvaraga, printer, peakomplekt, paar õpikut ning terve hulk varustust bioloogiaeksperimentide jaoks, sh mikroskoop, katseklaasid, pipetid, lahkamisnõelad, hulk väikseid kemikaalipudeleid (joodilahus, äädikas, albumiinilahus, hüdrokloriidhape, erineva pH-ga lahused, üks tundmatu lahus jms), kaitseprillid, põll ja kaitsekindad. Koolist lahkudes tuli tagastada kogu tehnika ning õpikud, ent eksperimentideks vajaliku (v.a mikroskoop) võis endale jätta.

Õppeaasta algas Emilil 24. augustil. Igal koolipäeval olid IDVA-s tunniplaanis samad kuus õppeainet: inglise keel, ajalugu, matemaatika, bioloogia, hispaania keel ja okeanograafia. Neist okeanograafia oli valikaine – üks vähestest, mida suve lõpu poole, kui Emili kooli registreerus, veel valida oli võimalik. IDVA õpilasena oli Emilil kohustus logida iga päev sisse kooli virtuaalsesse õppekeskkonda ning kõigi õppeainete kõigi ülesannete täitmise järel välja logida. Sisse ja välja võis logida mis tahes ajal päeva jooksul.

Õppekeskkonnas oli Emili sõnul algul väga raske navigeerida, kuna puudus koht, kus näinuks kõigi ainete kõiki koduseid ülesandeid koos nagu Eestis e-koolis. Iga aine koduseid ülesandeid tuli vaadata selle aine alamlehelt, milleni jõudmiseks oli vaja liikuda viiel veebilehel. Mõnes aines olid kodused ülesanded antud hoopis e-posti teel ja teises kalendri all. Puudus järjekindlus ja selgus, kõik sõltus konkreetse õpetaja suvast.

Umbes kord nädalas oli kindlal kellaajal võimalik virtuaalselt kohtuda aineõpetaja ja teiste õpilastega. Sellise klassikogunemise ehk online-tunni ajal said õpilased oma peakomplekti vahendusel õpetajat ja üksteist kuulda ning ka ise rääkida. Kuna õpilased olid ujedad, siis rääkis üldiselt ainult õpetaja, õpilased trükkisid oma jutu kastikesse. Õpilased nägid ka, kuidas õpetaja hiirega lehel liikus ja mida ta trükkis või mis piltidele osutas. Sellistes võrgutundides osales vahel lausa 30 õpilast korraga. Näiteks õppeaasta esimesel kogunemisel palus õpetaja igal õpilasel märkida Idaho kaardile oma asukoha.

Õpetaja suhtles õpilastega peamiselt e-posti teel, saatis ülesannete juhendeid või ülevaate oma aine nädala plaanist. Õpilased võisid e-kirja teel esitada täiendavaid küsimusi. Õpetajatele oli teatud kellaaegadel võimalik ka helistada. Emili ei kohtunud oma kaasõpilaste ja õpetajatega selle 1,5 kuu jooksul, mil ta IDVA-s õppis, näost näkku kordagi. Soovi korral võinuks ta küll osaleda aeg-ajalt korraldatavatel kooliüritustel või liituda mõne IDVA õpilaste jaoks mõeldud huviklubiga.

Kontrolltöid tuli enamikus ainetes teha üks kord nädalas ja tavaliselt oli tegemist valikvastustega testiga. Suurema kaaluga tööde puhul pani õppeprogramm „spikerdamise” raskendamiseks arvutis, kus õpilane oma kontole sisse oli loginud, töö alustamisel automaatselt peale blokeeringu. See välistas võimaluse lahkuda kontrolltöö lehelt (näiteks et minna mõnelt teiselt lehelt vastuseid otsima) enne selle lõpetamist ja ärasaatmist. Hinde sai pärast töö ärasaatmist kohe teada.

Loo autor (paremal) koos Xavieri tšarterkooli ühe asutaja Becky Bairdiga, kellega tal oli au terve aasta külg külje kõrval töötada, õpetades sama 5. klassi.

Loo autor (paremal) koos Xavieri tšarterkooli ühe asutaja Becky Bairdiga, kellega tal oli au terve aasta külg külje kõrval töötada, õpetades sama 5. klassi.

Põnevalt interaktiivne oli hispaania keele programm PowerSpeak. Selles sai õpilane luua endale avatari, kes meenutas välimuselt teda ennast, ja lasta siis sellel mõnes ülesandes mõne teise virtuaalse tegelasega teadmistes võistelda. Mõnes teises ülesandes/mängus sai iga õige vastuse eest virtuaalset raha, justkui mänguautomaadis. Uutele sõnadele võis ükskõik mitu korda klikata, et kuulata nende hääldust. Samuti oli programmis põnev järjejutt-detektiivlugu, mida sai loomulikult ka kuulata. Samas olid põhjalikud grammatikaosa seletused ning noortepärasel moel tutvustati Lõuna-Ameerika kultuuri, nt toidukultuuri. Keeleõppe muutis PowerSpeak väga meelelahutuslikuks ja seetõttu ka tõhusaks.

Ehkki IDVA, nagu ka teiste Idaho gümnaasiumiklasside õpilastelt, eeldatakse, et nad peavad õppeaasta jooksul osalema õppetöös 990 tunni ulatuses ehk kulutama õppimise peale vähemalt seitse tundi päevas, kulus Emilil IDVA-s kõigi õppeainete peale kokku iga päev ainult 45 minutit kuni kaks tundi.

Emili naasmisel Eestisse 2011. a sügisel kaalusime, kas ta ei võiks Eesti koolis õppides paralleelselt ka IDVA-s edasi olla, juhuks kui ta järgmisel aastal jälle Ameerikas kooli peaks minema, kuid IDVA juhtkond leidis, et Emili Eesti kooli programm on nii põhjalik, et korraga kahes koolis käia pole mõtet.

Ameerikasse naasnuna tekkis meil 2013. aasta suvel mõte, et Emili võiks 11. klassis taas virtuaalakadeemias õppida. Väike ajakulu võimaldanuks keskenduda rohkem neile ainetele, mis teda enim huvitasid, samuti oleks ta saanud käia poole kohaga tööl, tegelda oma huvialadega ja hommikuti kauem magada. Atraktiivne tundus ka virtuaalse akadeemia väga mitmekülgne ja pikk valikainete nimekiri, kuhu kuulus isegi selline aine nagu kriminalistika.

Kahjuks jäi meile seekord mulje, et IDVA-s ei ole asjaajamine kuigi operatiivne. Praktiliselt võimatu oli saada ühendust kellegagi, kes tõesti osanuks või tahtnuks õpilast aidata. Pärast kuu aega kestnud kirjavahetust ja telefonikõnesid ei olnud me saanud õppekava ja ainete kohta ikka veel konkreetset infot ning otsustasime tavakooli kasuks, sest käes oli juba 13. september.

Praegu leiab minu tütar (kes lõpetas just oma uues koolis esimese semestri A-dega kõigis ainetes), et tavakool, kus saab kohal käia ja nii kaasõpilaste kui ka õpetajatega suhelda, on hariduse omandamiseks siiski parim valik. Ka õppetöö on tema hinnangul sel moel efektiivsem, sest kui miski jääb selgusetuks, saab õpetajaga sellest silmast silma rääkida, kuni asi selge. Tavakoolis on ka märksa lihtsam leida sõpru ja harjutada erinevate inimestega suhtlemist. Koduõpe või võrguõpe sobib Emili meelest õpilastele, kelle pered reisivad palju või kellel on hariduslikud erivajadused, näiteks teistest aeglasemad või vastupidi − üliandekad.

Mina kui aastaid Eestis tavakoolis ja Ameerikas Xavieri tšarterkoolis töötanud õpetaja arvan, et kui perekonnal on piisavalt aega ja raha õpetada oma last kodus, samuti palju kannatlikkust, teadmisi ja head tahet teda optimaalseimal, sobivaimal viisil arendada, unustamata sealjuures talle rohkeid suhtlemisvõimalusi leida, võib see lapse jaoks olla parim tee. Kui me juba elame sellises kohas, kus niisugune vastuolulisi tundeid tekitav haridustee on nii soositud ja kergeks tehtud, oleme peres kaalunud ka oma teises klassis käiva poja natukeseks koduõppele jätmist.

Kasutatud allikad

http://www.edreform.com/2012/04/k-12-facts/#enrollment

http://en.wikipedia.org/wiki/Homeschooling_in_the_United_States

http://en.wikipedia.org/wiki/Homeschooling

http://freedominthe50states.org/

http://www.sde.idaho.gov/site/home_school/

http://www.k12.com/idva/faqs/enrollment-attendance#.UuhFiPvn9dg

Koduõppe plussid

• Üliandekad noored võivad individuaalõppe puhul kiiremini edasi liikuda ja rohkem pühenduda oma annetele ning akadeemilistele huvidele. Näiteks neiu, kes eelmisel aastal Xavieri kooli õppe­edukuse poolest paremuselt teisena lõpetas, oli olnud terve põhikooliaja koduõppel ja tulnud alles siis Xavieri. Gümnaasiumi lõpetades oli ta kõigest 16-aastane.

• Koduõpe aitab ilmselt ka keskmisest aeglasemaid või püsimatumaid. Rääkisin ühe minu klassist lahkunud õpilase emaga kevadel. Tema poeg oli väga intelligentne ja sõbralik, ent hajameelne, tavatses tunnis ringi jalutada. Ta ei suutnud ülesandeid kuidagi lõpetada ja jättis need sageli esitamata, mistõttu tema hinnete seis oli kohati katastroofiline. Pärast seda, kui ta poole aasta pealt koduõppele jäeti, hakkas tal õppimine ülesmäge minema. Ta oli asunud õppima nelja õpilasega grupis, kus käsitleti korraga vaid kahte õppeainet.

Peamised koduõppe eelistamise põhjused

  • mure koolikeskkonna pärast (85%) – sh turvalisus, narkootikumid, eakaaslaste negatiivne surve,
  • soov anda lapsele religiooni või moraali rõhutav haridus oma äranägemisel (72%),
  • rahulolematus õpetuse tasemega koolides (68%).
  • Hoopis vähem tuuakse põhjusteks lapse erivajadusi (21%) või füüsilist/vaimset puuet (16%), veelgi harvem selliseid faktoreid nagu perekonna piiratud ajalised või rahalised ressursid, sagedane reisimine ning kooli asetsemine kodust väga kaugel.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Koduõpe ja online-kool ehk alternatiivsed haridusteed USA-s”

  1. Laura ütleb:

    Kas Eestis on võimalik online-schooling?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!