Kui Aaviksoo jauramist ei jäta, tuleb pöörduda hullumajja!

28. veebr. 2014 Lauri Leesi õpetaja-koolijuht - 9 Kommentaari

(Aaviksoo: kui õpetaja palgaraha välja ei tule, tuleb pöörduda politseisse!)

Augustis, mõni päev enne uue õppeaasta algust, kostitas minister Jaak Aaviksoo Eesti pedagoogilist üldsust tõdemusega, et Eesti koolid on igavad. Püüan ministri sügavmõttelisest lausest rahvapärasemat iva leida: „Mida need õpetajad kiunuvad? Ise on koolid puruigavaks muutnud ja nüüd tahavad suuremat palka? Ehk hoopis malka?”

Teen kõrvalepõike Nõukogude võimu algaastaisse, kui kooliseinal rippus Nadežda Krupskajale omistatud loosung: „Nõukogude kasvatus on suunatud sellele, et igas lapses arendada kõiki tema võimeid, tõsta tema aktiivsust, tema teadlikkust, arendada igakülgselt tema isiksust, tema individuaalsust.”

Just seesuguselt pedagoogiliselt sloganilt hüppan Jaak Aaviksoo Õpetajate Lehes (07.02) publitseeritud analoogses stiilis kirjatükile, mis kannab pealkirja „Kuidas läheb huvitaval koolil?”.

Teatavasti toimis enne Aaviksoo ajastut Eesti hariduselus Omanäolise Kooli liikumine. See pühiti kus seda ja teist, sest uutele tegijatele tundus nimetatud nähtus ajast ja arust. Mitmeaastase tuulevaikuse järel kuulutaski minister Aaviksoo Eesti koolid igavateks. Nii tuli ilmale tema kentsaka nimega adopteeritud laps – Huvitav Kool.

Mind jahmatas ministri loos lause: „Nii võikski Huvitavat Kooli pidada rahvuslikul haridusstrateegial põhinevaks kooliuuendusliikumiseks.” Ei või olla! Kas tõesti samastab Jaak Aaviksoo end Pestalozzi, Comeniuse, Johannes Käisi või Peeter Põlluga?

Meie ministrit vaimustab Huvitava Kooli käivitamisel „asjaosaliste entusiasm ja usk ettevõtmise olulisusse”! Siinkohal tahaks küll karjuta: taevas, tule appi! Kus meie minister selliseid asjaosalisi kohanud on? Mind on eluaeg ümbritsenud üksnes tavalised luust ja lihast õpetajad, kes armastavad oma tööd, kuid ihaldavad selle eest väärilist palka. Tasuta töötavaid entusiaste võib ju leida 2–3, kuid kas neile saab usaldada kogu rahvusliku hariduse? Ma ei tunne ühtegi tõsiseltvõetavat õpetajat, kes Huvitava Kooli taolisesse stahhanovlikku ettevõtmisesse usub. Suurim praeguse ajastu täppipanek tuli läinud sügisel ühelt aasta õpetaja tiitli saanult, kes lausus auhinda vastu võttes järgmised sõnad: „Tänan eelkõige oma abikaasat, kes võimaldas mul pikki aastaid oma hobiga, s.o õpetamisega tegelda.” Kas peale sellist südamlikku tõdemust on Jaak Aaviksool üldse kohane õpetajate palkadest rääkida?

Edasi räägib minister, et Huvitava Kooli raames tuleb esmalt üle vaadata õppekavad. Kas ei teinud ta seda siis, kui ta Tõnis Lukase põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse olematuks kastreeris ja koos sellega ka õppekavad ümber lasi teha? Me ei saa ju iga pooleteist aasta tagant uusi õppe- ja ainekavasid uutesse õpikutesse sisse kirjutada!? Just aastal 2014 lõpetame uue õppekava juurutamise koolis. Kas tõesti algab juba tänavu kõik algusest peale?! Kuidas saab üks haridusminister hariduse vallas nii kurt ning pime olla?

Järgnevalt läheb minister müstilise välishindamise juurde: „Kolmandaks pöörame tähelepanu sisulisemale välishindamisele ehk sellele, kuidas hindame kooli ja õpilaste õpitulemusi väljastpoolt – mis meile meeldib ja mis on oluline.” Tohoh, kas minister hakkab kloonima seesuguseid välishindajaid, kellel on ühes kaliibris mitte üksnes meeldimine, vaid ka olulisus?

Lõpuks satub Aaviksoo täiesti hoogu ja räägib riikliku järelevalve rõhuasetustest. Et meie Tõnismäel paiknev kool on kapoga üle platsi, on vähemalt ühel koolil suur mure murtud. Jällegi tsiteerin loo autorit: „Järelevalve käigus hakatakse senisest enam hindama koolide sisulist tööd, sh suutlikkust kasutada võimalusi, mida riiklikud õppekavad pakuvad. Senine „seaduspärasuse ja -kuulekuse dokumendipõhine kontroll” tuleb asendada koolide tegevust toetava analüüsiga, keskendudes eelkõige kehvemate tulemustega koolidele, et aidata neid parimatele järele jõuda.” Ministri suulise ettekande puhul erakonna koosolekul sobiks siinkohal kogu saalil hüüda üks mehine „hurraa-aaa!”.

Nüüd jõuamegi selliste õpetajate juurde, kes minister Aaviksoo silmis normaalset palka väärivad. Tegu on uue kõige „õilsama” parteilise karastuse saanud pedagoogidega või veelgi täpsemalt: „Kuuendaks tahame aidata kujundada uut õpetajakuvandit – õpetajat-innustajat, õpetajat-vahendajat, õpetajat-sõpra, keda iseloomustavad avatud ja mitmekülgne haridus, elukogemus ja nüüdisaegsus. Õpetajaks ei saa igaüks!”

Omalt poolt lisan vaid ühe sõna „Aamen!” Eks teiste õpetajate sõnu loeme transparentidelt, kui me varsti taas Vabaduse väljakul koos seisame.


9 arvamust teemale “Kui Aaviksoo jauramist ei jäta, tuleb pöörduda hullumajja!”

  1. Süsteemi kriitik ütleb:

    Huvitava Kooli liikumist huviga jälginuna ei jõua ära imestada, kui süüdimatult tunnistatakse lausa riiklikul tasemel, et ei teata mitte midagi erinevatest ja ajaproovis end õigustanud suurepärastest õpetamisviisidest ei ajaloolises ega nüüdisaegses plaanis. Oma ebakompetentsuse ametlik demonstratsioon ja huvipuudus olemasoleva vastu, kasvõi üle lahe, jätab haleda mulje. Ent teistmoodi õpetamine vajab lisaressursse, seda mõistagi ei kavatsetagi anda.

    Äärmiselt küüniline on jätkuv retoorika õpetaja-ameti suurusest ja tähtsusest, kui neid jätkuvalt narritakse äraelamist mitte võimaldava palgaga ja kui seda veel isegi vähendatakse. Kõrgkooli lektor saab juba kolmandiku vähem kui on riigi keskmine palk. Kellelgi pole häbi.
    Tore, et meil on Lauri Leesi, kes ei karda. Kõik teised, tundub, et kardavad. Õpetajakutse käib alla, teateid sellest on palju, missiooni ekspluateerimine on võtnud järjest halastamatumad vormid, mille tulemusel missioon kaob. Õpetajaskonnal oleks aeg teha järelevalvet ministri tegevuse osas ja öelda siin oma otsus. Ent kuni kardetakse, ei muutu midagi, hääbume koos ja vaikuses.

  2. Erei ütleb:

    Elus tuleb teha ka rasket ja tuima tööd, mis ei ole kindlasti alati huvitav. Huvitavat taga ajades hakatakse tööle minneski otsima huvitavat ja jäetakse argine kõrvale.
    Kool on esmalt õppimise koht, hea muidugi, kui seejuures ainet esitatakse huvipakkuvalt ja õpilastes tekib huvi rohkem teada saada. Mitte kunagi ei huvita aga kõik kõiki, esmajoones peaks olema huvi teadmiste saamise vastu.

    Et hr Leesi puudutas õpetajate sügisest tunnustamist, siis mõte – juba kõige kõrgemalt algab õpetajate mittemärkamine. President viibib paljudel Aasta inimeste galadel ja tunnustamisetel, aga õpetajad olid liiga vähetähtsad selleks. Nagu nad on alati olnud, rohkem eestoarahvas kui peosaali oma.

  3. õpetaja ütleb:

    Järelvalve oli veel tõesti puudu 😛 , siis on jälle põhjust tervele armeele töökohti luua ja saab jälle hõisata, oi kui suur protsent riigi eelarvest kulub haridusele.
    Aaviksoo räägib ainult “tühjade koolimajade ” kütmisest, aga millal hakatakse inventuuri tegema nende inimeste hulgas, kes neid jaburaid reforme pidevalt teostavad (käsu peale). Neid ei ole mitte vähe !!!
    Ka meie õpilased on nende reformide (nt õppekavad) ohvrid. Koduste tööde maht on lausa ulmeline. Kuna olen ise ka kooliskäivate laste ema, siis palun viimases hädas tõesti jumalat, et nad kooli lõpetamiseni vastu peaks ja ei muutuks vaimseteks invaliidideks.
    Kusjuures ma tõesti ei suuda siin süüdistada õpetajat, sest ta peab ju tegema seda, mis talle on ette antud. Muidu ei ole ju midagi väliselt ega siseselt hinnata – urrrrrrrrrrr!!!

  4. õpetaja nr 2 ütleb:

    Olen nõus Lauri Leesiga, kes peaaegu et ainsana näeb ja ütleb, et keiser on alasti, olen nõus ka eelkommenteerijatega. Tühiretoorika ja jaburuse vohamine on omandanud titaanlikud mõõtmed. Varsti tundub, et sellest väljapääsu enam polegi.

  5. Mari ütleb:

    Olen koolis töötanud 39 aastat!Nii jaburat demagoogitsemist pole eelmiste haridusministrite ajal olnud (v.a nõukogudeaegne ideoloogia).Ainult tühi retoorika! Kahjuks ei saa veel pensionile ka minna…

  6. Martin Saar ütleb:

    Soovitan veel lugeda:
    http://arvamus.postimees.ee/2711132/ott-ojaveer-oigustatud-ootus
    Tasakaalukas ja hästi argumenteeritud artikkel.
    Aga. Kindlasti leitakse peagi kabinetisoojuses konutav ustav bürokraat, kelle kogemus kooliharidusega piirdub kaheteistkümneaastase pinginühkimisega, ning teatab, et tegelikult on säärased elitaristlikest snoobidest pilgeni täistuubitud kulaklikku elustiili propageerivad koolid juba varemgi piisavalt / liiga palju raha saanud ja elanud üle oma võimete, täites neile pandud rolli, mitte pakkudes poolvedelat poolfabrikaati.
    Tegelikult on praegustes palgaarvestuse probleemides süüdi õpetajad, kes on avaldanud ja retsenseerinud õppevara, juhtinud töörühmi, osalenud õpilastega ainevõistlustel, sõnaga teinud rohkem kui hädatarvilik miinimum, ning põhjusmõtteliselt puhtast ahnusest lasknud end tõusikute kombel proletariaadi verd imedes riigi keskmise töötasu lähedale atesteerida. Nüüd imevad nad räpaste kaanide kombel kogu palga”tõusu” ning tekitavad munitsipaalettevõtetena tegutsevatele koolidele rõlget kahjumit.
    Pole midagi – üleskutse – KÄRBIME KURSUSTE arvu või sulgeme sellised kahjumlikud ettevõtted!
    Muide, meenub ühe seltsimehe juhitud teatud ülikool, kus rahastusmudelit kõpitsedes suudeti tekitada olukord, et imperialistide instituut (germaanlased-slaavlased-romanistikud) iga õpetatud semestriga poole miljoni võrra miinusesse läksid. Jõudu tööle, Exceli sõbrad, kes te Munga tänaval koolidega laevade pommitamist põrutate!

  7. staažikas ütleb:

    Väga tublid!
    Ma juba mõtlesin mitmeid ÕL lugedes, et ma olen ebanormaalne normaalsete seas, aga tuleb välja, et selliseid ,,ebanormaalseid” on veelgi. Ei soovi olla haridusministriga ühes paadis! Sorry!

  8. kooliõpetaja ütleb:

    Ja siin lehes me siis kiidame takka ja imetleme hr Leesit. Ainus koht. Millal räägiti haridusest sisuliselt riigikogus , parteikoosolekul või valitsuses? Kas riigijuhtimisel on võetud seisukoht, et Aaviksoo tuleb elimineerida muust riigitööst ja kõrvale lükata kõige “ohutumasse” kohta? Aga sammastena kerkivad “riigigümnaasiumid”, tühjenevad maa-asulad ja lahkuvad pettunud pedagoogid Soome koristajatööle ning see ei “koti” absoluutselt mitte kedagi peale meie endi.

  9. õpetaja nr.5 ütleb:

    Minu meelest on haridus üks vähestest valdkondaest, kus väikem õpilaste arv klassis annab õpilaste seisukohast teadmiste saamise osas alati parema tulemuse, kui suurtes mammutklassides. Aga miks siis -eks ikka sellepärast, et võimaldab rohkem individuaalseid kontakte ja õpilaste iseärasustega arvestamist õppeprotsessi käigus. Meil on tegemist siiski inimestega, mitte aga jogurtipurkide tootmisega, et mida rohkem tükke, seda suurem kasumlikus. Gümnaasiumi klassitäituvuse norm on libisev e. 32-37, kuidas kusagil, mis on minu arvates liiga palju ehk ENSV ajast pärit vildakas arusaam suurte klasside vajalikkuses! Nüüd, kui lapsi on vähem, oleks meil võimalik kogu õppeprotsess lapsesõbralikumaks muuta, aga selle asemel tahab minister hoopis direktorid panna pearaha eraldamistega olukorda, kus nad peavad oma õpetajaid koondama hakkama. Muide, miks minister ise vabatahtlikuna palgatööd ei tee? Oleks ilus eeskuju!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!