Laste pealt kokkuhoidmine maksab kätte
Pinev olukord Tapa erikoolis kestab. Eelmises Õpetajate Lehes tõi haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu koordinaator Jürgen Rakaselg Tapa kasvandike mässu peamise põhjusena välja kooli vildakavõitu töökorralduse ja töötajate puuduliku juhendamise. Praeguseks on erikooli direktorile tehtud ettepanek kohalt tagasi astuda. Justiitsminister Hanno Pevkurit tsiteerides peab esimese hooga panustama erikoolide renoveerimisse, sest aegunud arhitektuurilahendus soosib vägivalda ja korratusi.
Arvata võib, et remont ega juhivahetus üksi kooli probleeme ei lahenda. Põhjused on ilmselt sügavamal ning olid teada juba mõnda aega tagasi. Leidis ju erikoole analüüsinud meeskond juba 2008. aastal, et tööd probleemsete lastega on vaja neis koolides tänapäevastada ning tõhusamaks muuta. Vajadusest uute hoonete järele on samuti korduvalt juttu olnud. Asjatundjatel on valminud ka kontseptsioon selle kohta, milline üldse on erikooli roll: see pole mitte karistusasutus, vaid rehabilitatsioonile ja resotsialiseerimisele suunav kool.
„Mina ei läheks sinna tööle, ütlen päris ausalt,” tunnistab Tapa gümnaasiumi sotsiaalpedagoog Siiri Klasberg, kes ei pea õigeks, et ühte kooli on suunatud nii 12-aastased popitajad kui ka vanglakogemusega kuritegelikud noored. Praegusel kujul on see õppeasutus vangla eelkool. Aga peaks olema koht, mis annaks ühiskonnas toimetulemiseks õpetust ja abi.
Kõige suuremad kannatajad on tema sõnul lapsed, kes on elu hammasrataste vahele jäänud endast olenemata. „Need lapsed on pärit kodudest, kus nendega on ainult jõumeetodiga räägitud, ja nad ei saagi teistsugusest keelest kahjuks aru. Peaksime tõsiselt mõtlema, millised võimalused ja vahendid õpilaste mõjutamiseks on õpetajatel ja kasvatajatel, kes nende lastega iga päev kokku puutuvad,” arvab sotsiaalpedagoog.
Erikooli saatmine on otsus, mida kerge südamega ei tehta. Just seetõttu on eriti tähtis märgata murelapsi juba lasteaias ja koolis ning püüda aidata mitte ainult last, vaid kogu peret. Kuigi tugispetsialistid probleemile pidevalt tähelepanu juhivad, on kummaline, et riik märkab seda valdkonda järjest vähem ning on jätnud oma kohutused kohalike omavalitsuste kanda, arvab kogenud koolijuht Arvo Pani.
Kadrina keskkoolis juba 30 aastat töötanud erivajadustega laste klassid on direktori sõnul paljusid lapsi aidanud. Eile, 27. veebruaril toimus koolis ka üle-eestiline hariduskonverents „HEV 30 Kadrina keskkoolis”. „Mul on tõsiselt hea meel, et vallavalitsus on nende klasside toetamiseks raha leidnud. Kui jätta õpiraskustega laste probleemid märkamata, toob see omakorda kaasa käitumisraskused ja ükskord on juba hilja aidata.”
Riik näeb lahendust maakondadesse õppenõustamiskeskuste rajamises, kuid tugispetsialistide hinnangul ei ole see otsus tehtud laste huvides. On üsna ebatõenäoline, et käitumisraskuste ja muude erivajadustega lapsed läheksid sinna esmatasandi abi saama. Nii ei saa lapsi aidata ja sellisel tööl pole mõtet.
Kui koolides õpilastelt tugi ära võtta, siis probleemid pigem kuhjuvad, on spetsialistide hinnang. Õppenõustamiskeskusesse pöördumine on hea lahendus keerukamate olukordadega toimetulemiseks, kuid lastega igapäevast tööd tegevad inimesed peavad olema koolis. Eriti on neid vaja suures koolis.
Nii erikoolide kaotamise ja liitmise, alushariduses kavandavate muutuste ja nüüd ka tugiteenuste nõustamiskeskustes pakkumise taga on kokkuhoid. Kuna eripedagooge ja teisi erispetsialiste koolitatakse kõrgkoolides vähe, neid igale poole lihtsalt ei jätku.
„Koolijuhi ja Lääne-Virumaa haridusjuhtide liidu esimehena näen iga päev, mis hariduses toimub ja olen selle pärast väga mures,” tunnistab Arvo Pani, kes on veendunud, et kokkuhoid laste arvelt maksab end varem või hiljem kätte. „Rohkem ei ole enam võimalik kokku hoida, pigem on küsimus selles, kuidas võimalusi juurde leida. Panustamine sellele, et iga õpilane saaks temale sobivas õpikeskkonnas õppida, tuleb ju ühiskonnale ainult kasuks.”
Ka erikoolidel on raske personali leida. Kaagvere erikooli otsitakse praegu kasvatajat, kelle ülesanne on kujundada koolist võõrdunud ja õigusrikkumisi toime pannud noorte väärtushinnanguid, õpetada suhtlemis- ja toimetulekuoskusi, vastutada nende turvalisuse ja tervise eest. Kandidaadil peab olema eripedagoogiline või muu pedagoogiline kõrgharidus, palk on 715–850 eurot kuus, varasemat töökogemust ei nõuta ning tööle tuleb asuda esimesel võimalusel. Täna, 28. veebruar on viimane päev kandideerida.
HEV õppekorralduse rahastamine puudutab Sotsiaalministeeriumi (varajane märkamine ja tugi AEV (arenguliste erivajadustega)lastele 0.-3. eluaastal- senini on investeeringud sellesse arenguperioodi jäänud tegemata ja koolidesse satuvad seetõttu süvenenud terviseprobleemidega lapsed), Haridusministeeriumi (tagamaks koolid oskustega õpetajakaadriga ja õppevaraga), Justiitsministeerium (turvalise arengukeskkonna tagamine ).
Selleks koostööks puudub Toompeal paraku poliitiline tahe (õigemini huvi). Poliitikaga tegeletakse poliitika pärast ja pole oluline, et vajalike ÕIGETE otsuste tegemata jätmine kasvatab vaid sotsiaaltoetustel virelevate inimeste hulka. See hakkab eriti valustalt tunda andma rahvastiku üldise vähenemise juures.