Lugu sõprusest ja koolist

14. veebr. 2014 Mari Klein - Lugu sõprusest ja koolist kommenteerimine on välja lülitatud

See Rootsi lastekirjanike lugu esimesse klassi minevast tüdrukust, kes elab koos isaga ning leiab oma esimesel koolisemestril parima sõbra, näitab päikest läbi vihma. Tulemuseks on vikerkaar kogu oma õrnalt nukras kauniduses – värve ja emotsioone seinast seina –, nagu see ühe väikese tüdruku elus võikski olla.

See väike tüdruk Dora kardab kooliminekut, sest äkki ta ei leia seal sõpru – ja sel juhul ta sinna enam ei lähe, nagu ta endale tõotab. See väike tüdruk Dora meenutab parima sõbra ära kolides, kuidas isa talle teatas, et ema lahkus: sai tiivad ja läks taevasse. See väike tüdruk uinub õhtuti, lugedes mitte lambaid, vaid neid kordi, kui ta on olnud õnnelik. Kas või siis, kui ta ujuma õppis. Või endale koolikoti sai.

Erilist tähelepanu väärivad selle raamatu illustratsioonid. Väikesed ja mustvalged. Aga tekstiga nii parajas vahekorras ja paeluvad, et isegi kolmeaastane kuulas ühel õhtul enne magamaminekut vaikselt järjest ära kõik 20 peatükki ja 140 lehekülge. Nii enese kui ka ettelugeja üllatuseks. Ju pidi siis ikka väga hea raamat olema. Tegelikult muidugi on see mõeldud pisut vanematele. Mis siis, et mõnel lehel pilti rohkem kui teksti. Aga tekst on samuti väga lastesõbralik. Ühtaegu napp ja selge, sügav ja sisukas. Nagu põhjamaades kombeks.