Mis sepp see on, kes korraga sadat rauda taob

„Mina pole kunagi saanud aru soovitusest artistile „Pane täiega!” või „Pane vihaga!”. Ikka armastusega tuleb panna,” ütleb armastatud laulja Heidy Tamme, kes on olnud ka 40 aastat õpetaja. Täna räägib ta õppimisest ja õpetamisest, oma ande üles leidmisest ja selle teenimisest.

Heidy Tamme: „Elu tähtsaim vundament on see, kui lapsepõlves õpetatakse inimesele vastutust ja pühendumist. Mida Juku õpib, seda Juhan teab. See pole niisama sõnakõlks. Mida kõige rohkem teed, seda ka kõige paremini oskad. Millele pühendud, see kannab vilja. Aga kui inimesel on sada rauda tules, siis tahaks talt küsida: milline neist on sinu raud? Ükski sepp ei tao ju korraga sadat rauda.”

Toime tulevad inimesed, iseseisev riik

„Kodu, haridus ja töö on kolm märksõna, mille abil kasvab lapsest eluga toime tulev inimene. Väga hea, et ühiskonna abituid liikmeid aidatakse. Aga kuskohast tuleb abitus? Kui esitada kodutute varjupaigas inimesele küsimus, kes on tema olukorras süüdi, siis mida ta vastab? Et riik? Küsigem hoopis, miks nii läks. Milliseid valikuid ta tegi ja miks? See küsimus paneb inimese järele mõtlema. Kõik olukorrad, mida loome, on meie valikute tulemus või tagajärg. Kõige lihtsam on süüdistada riiki. Aga Eesti riik oleme meie ise – mina, sina ja tema. Alles siis, kui inimesed oma eluga toime tulevad, võime rääkida iseseisvast riigist.

Igaühel meist on oma elukaar ja elutempo, aga kõik me peame lunastama imelist kingitust, elu, sellega, et õpime vastutama oma tegude eest. Minu isa, väga andekas inimene, seda ei suutnudki. Nüüdseks olen juba nii kaua ilmas elanud, et ei süüdista teda. Ma tean, miks nii läks.

Mu vanemad olid imeilusad inimesed. Mina tundsin end lapsena pigem inetu ja rumala pardipojana. Aga ometi olid mul ümber kaitseinglid, kes pole mind kunagi hüljanud, kõigist takistustest ja raskustest hoolimata.”

Ärge solvake mind rumala reklaamiga

„Inimeste suhtlemine on tänapäeval sageli hüplik ja hakitud. Kui sa minuga alustasid, siis miks sa ei lõpeta, vaid jooksed muude asjadega tegelema? Sellist suhtlemist produtseerib ka televisioon. Filmi vaatamise ajal hüppab mulle ekraanilt vastu reklaam, mida ma ei ole tellinud! Pealegi on reklaam madalal tasemel – ebaprofessionaalne ja ebaeetiline. Solvab, et mind kui vaatajat alahinnatakse.

Jälgin televiisorist huviga Romanovite sarja. On palju asju, mida minu põlvkond ajaloost ei tea, sest meile seda koolis ei õpetatud. Selle asemel räägiti Leninist, kes olevat olnud suur ja üllas. Ärge rikkuge reklaamidega minu elamust seda harivat sarja vaadates, ärge tükeldage seda.

Kui keegi reklaami vastu ei protesti, siis arvataksegi, et see meile kangesti meeldib. Suurem probleem on selles, et praegune moraalilooja ongi reklaam. Ja moraalitus lokkab. Kui selleks on tarvis ekraanil seksida, et näidata, kui kihvt on parfüüm, siis mida tegelikult reklaamitakse ja mida lapsed sellest õpivad? Reklaamitegijad ilmselt ei mõista, et see, mida nad teevad, on vastutustundetu.”

Spordis eksisteerib profiliiga, aga mujal?

„Kurvaks teeb kadedus, õelus ja ärapanemine. Kui jälgida meediat, siis kui palju leidub tele- ja raadiosaatejuhte, kes võtavad kõigest hoolimata jagada inimestele natukenegi optimismi ja rõõmu?

Huvitav, millise põhimõtte järgi valitakse saadetesse esinejaid? Miks ei võiks mälumängusaates käia päris mälumängurid? Miks ei kutsuta professionaale tegema tõelist huumorit, nii et vaataja unustaks hetkeks oma mured? Miks näeme kõikjal esinemas neid, kes arvavad, et võivad viie minutiga saada lauljaks, näitlejaks või saatejuhiks? Nendeks ametiteks on ju eeldusi ja koolitust vaja, üksi tahtmisest ja ilust jääb väheks.

Ühed ja samad inimesed igal pool – ikka sada rauda tules. Jah, ma saan aru, et artistil on vaja tähelepanu ja et tänapäeval süsteem soosibki kõikjal olemist, aga millal ta siis oma talendi teenimisele pühendub? Näiteks Koit Toome on andekas poiss, keda igale poole esinema kutsutakse. Talendisaates laulis Koit väga hästi Bocellit – ta pühendus tõeliselt ja see andis tulemuse.

Ütlen oma tudengitele samuti, et lisaks lauluhäälele tuleb kooli ajal lihvida ka psüühikat, enne kui sind avastatakse. Siis peab olema tugev, sest sind hakatakse igas suunas rebima. Praegu pakutakse õpipoisi staatuses lauljahakatistele juba selliseid summasid, mida mina, kes ma olen 50 aastat estraadil olnud, pole uneski näinud. Nii õpitakse suurt raha saama, aga mitte tõeliselt töötama. Nälg pole mitte tegemise, vaid raha järele. Spordis eksisteerib profiliiga. Miks seda mujal ei ole? Korvpallivõistkonda ju ei võeta isehakanuid, kes leiavad, et sobivad sinna küll, sest nad on nii lahedad, pikad ja kiired.”

Oma laul, õrn nagu udu

„Mäletan, kuidas ma laulsin Kanadas maailmanäitusel EXPO 1967 „Oma laulu ei leia ma üles”. See oli nii lüüriline ja õrn laul, nagu õhtune udu, millest seal juttu on. See oli minu esimene välismaareis. Läksin, number väiksemad kingad jalas, ise hästi arglik. Tohutu suur kontserdisaal Nõukogude Liidu paviljonis oli rahvast täis, ja nad kuulasid mind. Kui ma kuulen Metsatöllu versiooni, mõtlen, et püha taevas, poisid, iga sõnum vajab oma energeetikat! Olen rokkaritega tegelenud küll, ma tean, kuidas saada hääl teisiti vibreerima. See ongi meie, õpetajate suur ülesanne ja vastutus – selgitada nii vaimse kui ka füüsilise maailma seadusi.”

Laval juhtub. Ka pärast 50 aastat

„Inimene, kes tahab saada õpetajaks, peaks kõigepealt mõtlema, kui palju ta ise õpetatavat eriala valdab. Mina olen selgeks saanud, et minu õpilased ongi minu õpetajad. Nemad näitavad mulle peeglit. Õppimine on protsess, mis peegeldab meie arengut. Areng on selleks, et leida endas üles jumalikud väärtused.

Ei ole nii, et mina õpetan kellegi lauljaks. Inimene ei saa iialgi valmis. Lähen vahel pärast esinemist laulutundi ja räägin õpilastele: teate, mis minuga laval juhtus. Olen küll 50 aastat esinenud, aga ikka juhtub äpardusi… Iga esinemine on nagu põlevasse ahju hüppamine. Pärast raputan endalt tuha maha ja lähen edasi, kogemuse võrra targemana. Mida professionaalsem oled, seda nõudlikum oled enda vastu. Harrastaja laulab hästi ainult ilusa ilmaga, professionaal iga ilmaga …

Me kõik oleme õpilased. Mina olen lihtsalt mõnda asja kauem teinud ja jagan oma praktilisi kogemusi. Noortega töötamiseks peab sul olema analüüsivõime, pead olema ka psühholoog. Analüüsin kõigepealt ennast – mida olen teinud ja õppinud, mida endalt ootan, mida lauljaks olemine mulle tähendab, mida teha, et mu hääl hästi kõlaks … Seejärel vaatan, kuidas oma kogemusi noortele edasi anda.”

Tuhat minutit harjutamist võrdub laval ühe sekundiga

„Professionaalsus on oskus oma anne üles leida ja seda rakendada. Andetuid, laisku ja ebamusikaalseid inimesi ei sünni. Igaühele on antud oma. Küsimus on, kas sa leiad selle üles ning oled nõus sellega oma elu täitma ja teisi teenima.

Tuhat minutit harjutamist võrdub laval ühe sekundiga. Pead tuhat minutit pingutama, et see sekund laval hiilgaks. Professionaalsus pole midagi muud kui oma mälu, tarkuse ja kogemuste kasutamine. See, et sa oled teinud tuhat korda tööd ühe hetke nimel, mitte ei hajuta oma annet sajal moel.

Me kõik oleme sündides oma kingituse kaasa saanud, aga see tuleb igaühel endal üles leida. Selle maailmale edasi andmine on juba suur õnn. Mina olen paljudest katsumustest läbi käinud, aga võin panna käe südamele ja öelda, et olen väga õnnelik inimene – ma ei ole lasknud oma annet raisku. Iga kohtumine on kingitus, iga kogemus on tarkus. See teebki elu elamisväärseks, ükskõik kas parajasti on vihm või päike.”