Olukorrast muinasriigis: arheoloogia-aasta 2013

21. veebr. 2014 Ants Kraut ajaloolane - Olukorrast muinasriigis: arheoloogia-aasta 2013 kommenteerimine on välja lülitatud

Võttes ülesandeks tut­vustada eelmist aastat vaatevinklist, mis peaks kajastama arheoloogide värskeid uuringuid ja hobiotsijate leide möödunud sajanditest ja aastatuhandetest, ei saa läbi ülivõrreteta. Kui plaanipärane kinnismuististe uurimistöö ning mitmesuguste vältimatute kaevetööde arheoloogiline järelevalve jäi mullu enam-vähem tavapärasele tasemele, siis irdleidude, st kaitsealuste mälestistega mitte seotud ja seni teadmata muinasesemete leiukohtade avastamise poolest võib aastat 2013 küll erakordseks nimetada.

Täpset ülevaadet kõigest leitust ei ole veel võimalik anda, kuid ka seni teadaolev on põnev ja enneolematu. Ei ole kahtlust, et 2011. aastal jõustunud muinsuskaitseseaduse muudatused ning sellele vastav leidjate tegevus, samuti riigi järelevalve on selgeid tulemusi andnud. Kas need on pluss- või miinusmärgiga, on veel vara öelda, kuid käegakatsutavad leiud väärivad tutvustamist.

Rahvusvaheline mõõde

2013. aasta arheoloogiatöödele tagasi vaadates ei saa märkamata jätta mõju, mida avaldas juba aasta varem alanud rahvusvaheline projekt, mis ühendas Eesti, Läti ja Loode-Venemaa arheolooge ja muinsuskaitsjaid. Kuigi piiriülene koostöö ei hõlma kogu Eestit, on selle mõju tuntav uurimis- ja teavitustöös. Tartu ülikooli arheoloogide ühised ekspeditsioonid ja seminarid Läti ja Vene kolleegidega, muinsuskaitsjate varasemast suurem tähelepanu piiriäärsetele muististele ning sisukas teavitustöö nii kohapeal kui ka ajakirjanduses on aasta 2013 märksõnad.

Koostöö piirialadel kajastub ka ülevaatlikes arvudes. Kutseliste arheoloogide kogu aasta jooksul tehtud kahesajast väliuurimisest ja vältimatute kaevetööde järelevalvest umbes kümnendik on plaanitud, kindlaks määratud teadustöö raames väljakaevamised, enamik neist on alal, mida hõlmab ülalnimetatud rahvusvaheline projekt koondnimetusega „Arheoloogia, võim, ühiskond”.

Nii-öelda mitteplaanitud, harrastusotsijate juhuslikud, kuid olulised leiud on samuti enamasti piiriäärsetest maakondadest. Seletust sellele võime otsida kas aarete suuremast esinemissagedusest läbi aegade või aktiivsete ajalooharrastajate arvukusest, millega kaasnenud koolitus- ja teavitustegevus kannab esimesi vilju. See äratab ka naabrite tähelepanu. Põnevusega, aga vahel ärevusega jälgivad nad igast ilmakaarest Eesti eksperimenti – seadusega loodud kontrolli, aruandluse ja autasustamise süsteemi toimet.

Aasta lõpul avaldatud andmete alusel on Eesti riik andnud muinsuskaitseameti kaudu välja 193 luba otsinguvahendite kasutamiseks neile, kes on läbinud vastava koolituse. Aasta jooksul välja tulnud leidude eest on eksperdid teinud ettepaneku maksta kokku 35 000 eurot – üle poole miljoni Eesti krooni leiuautasu. See on enneolematu meie naabermaades. Selguse mõttes tuleb lugejale meenutada, et leiuautasu ei saa kutselised arheoloogid, vaid ainult juhuleidjad ja harrastajad, viimased ei tohi aga otsida kaitse all oleval kultuurimälestisel.

Linnamäed ja kalmed

Muinasteadlaste väljakaevamised on akadeemilist laadi – uuritakse klassikalisi, kõige rohkem infot tõotavaid muistiseid. Matmiskombeid saame teadagi uurida muistsete kalmete kaevamistel, sel eesmärgil jätkusid tööd Tõnijal Saaremaal ning Maidlas Rapla maakonnas, ajaloolisel Läänemaal. Kümmekonna linnamäe ja selle juurde kuuluva asulapaiga kaevamised ühel hooajal on aga arvukaimad Eesti muinasteaduse ajaloos.

Seni suhteliselt vähe tuntud Kagu-Eesti linnamägede Paloveere, Mõrgi, Kauksi ja teiste uuringutele lisaks toimusid väljakaevamised paikades, mis on Eesti muinasteaduses juba ammu kindla koha leidnud. Kunda Lammasmägi, Asva Linnamäe põld, Jägala, Lihula on paigad, mida tunneme kooliaja ajalootundidest. Iga uus infokilluke neist paigust võib täiendada meie ajalugu. Enamgi veel – vähe on teadusvaldkondi, kus see võib sündida just praegu, otse meie silme all, ja miks ka mitte iga noore ajaloohuvilise kaasabil.

Meil ei ole võimalik enam küsitleda Lembitut, Tabelinust või Vesset, et nad räägiksid meile „olukorrast riigis”, ega lugeda nende memuaare. Vähe tõenäoline on avastada mõni uus keemiline element, manner, liik või imeravim. Arheoloogiateaduses on see aga võimalik, kas või kodukülas, tare taga peenramaal, kraavikaldal. Kuidas, selle kohta leiab iga huviline harivat ja ärgitavat infot Tartu ülikooli värskest arheoloogiaajakirjast Tutulus nr 2, mis on selle aasta Horisondi 1. numbri mahukas tasuta kaasanne.

Ring ümber Peipsi

Arheoloogiateadlaste koostöö Läti ja Loode-Venemaa kolleegidega toob sageli esile muinaspärandi ajaloolise päritolu ehk kuuluvuse küsimuse. Värske Tutulus teeb selles tänuväärset tutvustustööd, näidates ilmekalt meie ühist ajaloolist tausta muinasajast kuni eelviimase sajandini. Nii Vene ja Eesti arheoloogide ühised väljakaevamised Pihkvamaal kui ka Eesti ja Vene riigi vahel Tartu rahuga kehtestatud piires asuvate muististe kaitse on vajaliku koostöö märk. Piirideta ajastu mälestiste ühise kaitse eeltingimus on nendega tutvumine, ajaloosajandite tunnetamine kohapeal. Mida rohkem on huvilisi, kes ei hooli piiriületamise jätkuvatest ebamugavustest, seda rohkem leidub ühendavaid sõpru ja paiku.

Põlised soome-ugri muistised Petseri Irboska rajoonis ning Peipsi-taguse Oudova kandis. Värsked väljakaevamised Zalahtovjes ehk Peipsi-tagusel Lahetagusel, Pihkva linnas ja selle lähistel Võbutõs, maastikuinspektsioonid, mis on ulatunud ümber Peipsi järve. Päris piirideta reisid ei ole veel võimalikud, Eestis pea unustatud piiritsooni piirangud kehtivad teisel pool järvistut märkimisväärses ulatuses. Kuid sellegipoolest on matkasellil leiurõõmu, mis väärib vaeva. Olgu neist loetletud ja soovitatud mõned.

Irboska linnamägi on iidne paik, legendi järgi on linnusemäe jalamil ühe kolmest viikingist venna Truvori hauarist. Samas on slaavlaste keskaegne kivilinnus, mis väärib vaatamist koos eeskülas asuvate kiviristide ja kabeli – tsässoniga. Tänapäeva ajalooga seob paika uskumatuna tunduv „uusmälestis” – seni piirileppega reguleerimata, Eesti Vabariigi alal asuv kabel ja külastuskeskus koos infotahvliga otse Riia–Pihkva kivitee ääres vaatega Irboska linnusele. Paik on väärt külastamist nii kujunduse kui selles sisalduva teabe poolest.

Reisil ümber Peipsi tasub külastada Oudovat, vene keeli Gdovi, mõnusat väikelinna Peipsi idakaldal. Lisaks ajaloolisele kivilinnusele ja sel asuvale taastatud kirikule leiab huviline rändaja vaimustava liivaranna Peipsi taha loojuva päikesega.

Jätkates teed põhja poole, tasub külastada Slantsõt. 1930. aastatel lööktöökorras rajatud kiviõlilinnas kajastab kohalik muuseum ümbruskonna ajalugu, sealhulgas muinasleide. Leiukohti endid paraku vaatama ei pääse, Peipsi järve ja Narva jõe idakallas on tavaturistile piirivööndina suletud. Stalinistliku arhitektuuri huvilised leiavad Slantsõs omanäolise „päikeselinna”, mis on muutunud majandusolude kiuste suures osas säilinud. Retke jätkudes jõuab linna nimega Kingissepp, ajaloolisse Jamburgi. Narvast Peterburgi viival teel on jälgi mitmetest ajalooetappidest keskajast uusajani. Koduteele pöörates tasub neist enne Narvat leida Komarovka küla, 1920. aastal Tartu rahuga määratud riigipiiri asukoht. Sealt otse läände vaadates paistavad juba Jaanilinna ja Narva kindluse tornid tähistamaks ida ja lääne, Euroopa Liidu ja Euraasia liidu ajaloolist rajajoont.

Aardeküttidelt arheoloogidele

Eesti vanima järjepidevalt ilmuva populaarteadusliku ajakirja Horisont tasuta lisa, Eesti arheoloogia ajakiri Tutulus annab põhjaliku ja värvika ülevaate möödunud aasta väljakaevamistest ning lisab palju muud huvitavat muinas­teadusest ja -teadlastest.

Eesti vanima järjepidevalt ilmuva populaarteadusliku ajakirja Horisont tasuta lisa, Eesti arheoloogia ajakiri Tutulus annab põhjaliku ja värvika ülevaate möödunud aasta väljakaevamistest ning lisab palju muud huvitavat muinas­teadusest ja -teadlastest.

Aasta 2013 tõi päevavalgele erakordseid muinasleide. Muin­suskaitseameti välja antud ligi kahesaja loa omanikud on riigile üle andnud leide seitsmekümnel korral, need sisaldavad nii üksikleide kui ka suuri aardeid. Kaks neist väärivad eraldi esiletõstmist. Liikudes arheoloogide skaalal hilisematest ehk uuematest varasemate ehk väärtuslikema poole, tuleb esmalt mainida Vaidavere leidu Jõgevamaalt. Kokku 110 kilo vaskmünte, peamiselt Rootsi veerandöörised 17. sajandi teisest veerandist on Eesti arheoloogia „kaalukaim” leid. Kümme tuhat puukastis maetud, 30 aasta jooksul (1624–1653) vermitud münti annab ajaloolastele mõtteainet, kas tegemist on sõjaväe palgakassa või Vaidavere külamehe kogutud kaasavaraga.

Muinsuskaitseameti aasta leiuks nimetatud muinasleidude kogum on aga hoopis varasem, keskmisest rauaajast, 5.–6. sajandist. Narva ajalooklubi Kamerad liikme, metallidetektoriga hobiotsija leid Kohtla-Vanakülast Ida-Virumaal on seni maapõuest välja andnud üle seitsmesaja raudeseme relvi ja tööriistu, millele võib lisa tulla järgnevatel väljakaevamistel. Kohaletõtanud arheoloogide poolt võimalikuks ohvrileiuks tunnistatu pärineb ajast, mil raud oli väärtuslikum mis tahes muust materjalist.

Soises pinnases säilinu viib mõtted pigem sepapajale ja strateegilisele relvalaole kui ohvriannile. Kes ohverdaks sellises koguses relviks sepistatud rauda ajal, mil see oli üks ellujäämise tagatis! Veel üsna hiljuti, neliteist sajandit kõnealusest Kohtla leiust hiljem, olid siinmail kasutusel puulabidad vaid kitsa raudrandist teraga. Nii kallis oli raud! Sõjavarustuse ja põllutööriistade, st elatusvahendite ohverdamine sellises hiigelkoguses annab alust laiemaks arutluseks siis, kui leid on dokumenteeritud – relvad, riistad, ehted, tooraine määratud, teaduslikud analüüsid tehtud ning esemed hävingust päästetud.