Õpetaja, kas teil probleeme on? Me lahendame ära!
Loovus – see on probleemidele lahenduse leidmine. Nii tõlgendatakse loovust Pärnu vabakoolis.
Eneseabiraamatutes kirjutatakse järjekindlalt, et inimese mõte loob, tuleb unistada ja mõelda suurelt. Kus on tunnis-koolis see koht? Kui palju jääb grammatika, numbrite, valemite, loodusteaduse faktide ja muu omandamise kõrvalt aega midagi luua ja loodut nautida? Viimane on eriti tähtis, sest just sellest ammutab inimene loomiseks energiat ja indu.
Kas igal lapsel on kodus oma toetajad? Õpetajatena teame ju, et ei ole. Kas meil, õpetajatel, jätkub aega ühiselt luua, nautida loodut ja taas luua? Eriti mitte. Ilma nuputamistunnita üks kord nädalas Pärnu vabakooli neljandas klassis seda aega kindlasti ei oleks. Paljudest toredatest konkurssidest jääb meil osa võtmata just ajapuuduse tõttu.
Uus idee tuleb raskelt!
Kui hakkasime nuputamistunnis leiutama, selgus üllatusena, et lapsed ei oska koos töötada. Osa lapsi pidas ainult oma ideid väga tähtsaks. Teised, kes ei osanud midagi pakkuda, olid segaduses ega suutnud otsustada, kelle ideed toetada. Selgus, et midagi uut leiutada ongi väga raske. Mõtted, millega välja tuldi, olid sageli juba olemasolevate leiutiste täiendused.
Alustasime siis probleemidest, püüdsime leida oma koolielu murettekitavaid kohti ja neile lahendust pakkuda. Üllatusena selgus, et õpilastel muresid nagu polnudki. Olin hämmingus. See tähendas, et maailmas on kõik korras ja lastel on õnnelik lapsepõlv. Milleks üldse leiutada?
Siis hakkasime uurima, mis võib segada teisi ega lase neil oma tööd hästi teha. Saatsin mõned lapsed koolimaja peale jalutama ning õpetajate, kokkade, koristajatega suhtlema. Nad küsisidki koolirahvalt, mis probleemid kellelgi on, ja lubasid aidata lahendusi leida. Mõnele lapsele pidin kitsaskohti näpuga näitama ja küsima, kas see on normaalne või annab seal midagi välja mõelda.
Uuringutelt naasnud lapsed olid ikkagi pisut segaduses: probleeme nad leidsid, kuid lahendusi pakkuda oli väga raske. Ometigi hakkas tasapisi tekkima ka ideid. Pakkusin välja mõtteid, mida mina konkursile esitaksin. Mõned haarasid nendest kohe kinni ja hakkasid neid edasi arendama. Suunasin nad siis tagasi oma rajale ja teatasin: „Need on minu ideed, teie peate leidma oma lahendused.”
Võtsime ette raamatu „1001 leiutist, mis muutsid maailma”. Lapsed valisid sealt tuntud leiutisi ja tutvustasid neid järgemööda igal hommikulaulmisel. See idee tuli koolijuhatajalt ja võtsin sellest kohe kinni, sest oma valiku järgi tegutsemine, lühikokkuvõtte tegemine, ettevalmistus ja esinemisjulgus olid lisaboonus pikaleveninud leiutamistööle.
Esimesed lahendused!
Lõpuks hakkasid tulema kauaoodatud viljad ja algas tõeline ideesadu: astronoomide kosmoseprillid, uus planeet kaugemate planeetide uurimiseks, õpetaja küsimustele vastaja, koera kaameratega kaelarihm, lõhnahuvilistele parfüümivalija jne. Üks laps vaimustunum kui teine. Esialgu hoiti ja kaitsti oma ideid kiivalt teiste eest. Tuli valida, millega edasi tegutseda. Minu ja klassikaaslaste ülesanne oli ainult küsimusi esitada ja pisut tagant lükata. Lõpuks mõistsid õpilased, et kasulik on kuulata ka teiste arvamusi ja mõtteid. Tööde vormistamine muutus pikaks ja ülitähtsaks toiminguks. Mõtete selge väljendamine vajab ju harjutamist.
Marge Õunap
Leiutamine, millele planeerisin kaks tundi, muutus viietunniseks ja pisut pealegi. See hakkas hõlmama ka väärtuskasvatust: üksteise märkamist ja aktsepteerimist, oma ideedele kindlaks jäämist, klassikaaslaste ideede tunnustamist. Lõimisime peaaegu kõiki koolis õpetatavaid aineid. Lisaks neid, mida ei õpetatagi, nagu näiteks probleemide nägemist-lahendamist, iga idee tunnustamist, selle autori julgustamist ning teiste õnnestumise üle rõõmustamist.
Mul oli rõõm tunnustada kõiki, panemata kellelegi hinnet. Tulemusest tähtsamaks muutus protsess. Kui mõtlen veel tänagi sellele, valdab mind soojus ja vaikne rõõm. Eks ma selle tunde pärast õpetaja olengi.
Lõpptulemuseks esitasid kõik õpilasleiutajate konkursile oma idee, mis muudavad ehk tulevikus meie elu.
—
Loovuse õppesuund
Loovus on Pärnu vabakoolis üks õppesuund loodus- ja keeltesuuna kõrval. Vabakooli taotlus on pakkuda elamus- ja kogemusõpet ning loovussuund on selleks tänuväärne võimalus. Peale selle ei ole luues vaja tegelda õppeainete lõimimisega, vaid see juhtub lihtsalt ja loomulikult iseenesest.
Loovussuund väljendus kooli algusaastatel rohkem kunstilise loovusena ja senimaani on õppeaasta tippsündmus kogu kooli Nõiamäe-näitus ja omaloominguline muusikal kodulinna kunstiruumi ilmestamiseks.
Viimastel aastatel väärtustame üha rohkem ka insenertehnilist loovust ning leidlikku ellusuhtumist laiemalt. Leiame, et loovust on õige rakendada just õnneliku ja toimeka inimese kujunemiseks.
…ja just sellepärast ma, Marge, sind just armastangi! Elagu loovus ja loovuse hoidjad!