Õpilased õpetama!
Raske ja aeganõudev on jõuda kokkuleppele, kas koolisüsteem vajab reforme või stabiilsust, millised peaksid olema õppekavad jne. Kas ei oleks siis lihtsam alustada mingist ühest ja kindlast asjast? Minu ettepanek on just selline: anname õpilastele võimaluse õppimisprotsessi kujundada. Eesti vajab ju inimesi, kes oskaksid mõelda, julgeksid otsustada ja tahaksid teha. Alustada saame juba koolist.
Lastele meeldib õppida ja uut teada saada, paljudele aga ei meeldi koolis käia. Küsime siis laste endi käest, mida nad koolis õppimise juures muuta tahaksid. Tahame ju, et meil oleksid tulevikus julged ja hakkajad kodanikud.
Et asja lihtsustada, anname esialgu ette raamistiku. Kuidas oleks huvitavam ja parem õppida praeguse õppekava ja kehtiva koolisüsteemi piires. Eesmärk jääb samaks − õppekavas ettenähtu tuleb selgeks saada. Kuidas? Selles saavad õpilased ise kaasa rääkida.
Tund algab. Mida õpilased ootavad? Kas ja kui palju peab kodus õppima? Kuidas saada keeruline paremini selgeks? Kuidas aidata mahajäänuid? Õpetajatel ei jätku alati kõigi jaoks aega. Oivikutel hakkab tunnis sageli igav, anname neile uue väljakutse – las nad õpetavad teisi.
Mõnikord taipavad kaasõpilased paremini, millisest osast teised õpilased aru ei saa. Mõned on ise enda jaoks head õppimisnipid avastanud. Mõni oskab lihtsalt paremini seoseid näha, ta on loogilisem. Mõni õpilane oskab keerulisi asju lihtsalt selgitada. Võib-olla julgetakse kaasõpilaselt ka rohkem küsida, kui aru ei saada.
Kooliaega jääb see vanus, mil õppimisvõime, usk muutustesse ja soov midagi uut teada saada on kõrgpunktis. Seda aega ei tohi raisata. Pärast põhi- või keskkooli on juba hilja. Õppimisharjumused on välja kujunenud, kohustusi tekib järjest rohkem, aega midagi uut välja mõelda jääb vähem.
Klassikaaslaste õpetamise projekti tuleb kindlasti kaasata kõik õpilased. Võib-olla ei tule kõigilt häid ja toimivaid ideid, kuid vähemalt proovima peaks igaüks. Paremad ideed ja nipid saab kohe kasutusele võtta ja loomulikult võiks neid jagada teiste klassidega, koolidega. Võimalik on selline projekt ka konkursina läbi viia, et noori rohkem motiveerida. Anname neile võimaluse ise õppematerjale välja mõelda. Miks mitte kutsuda osalema ka lapsevanemad ja kõik teised asjast huvitatud?
Õpilastele annaks selline projekt tõuke rohkem kaasa mõelda, ise otsustada ja oma otsuseid ellu viia. See arendaks ka koostööoskust ja õpetaks juba koolilapsi oma teadmisi ja mõtteid edasi andma. Neil tekiks võimalus võrrelda õppimismeetodeid ja mõtteviise. Nad õpiksid vastutust võtma. Usun, et see suurendaks õpimotivatsiooni ja lapsed näeksid, et neist tõepoolest sõltub midagi. Et õppimine ei ole ainult kohustus, vaid see pakub ka võimalusi.
Olen kooli ajal kaasõpilasi õpetanud ja minu jaoks oli see huvitav. Samuti kinnistus materjal mul endal väga hästi. Just sellest ajast mäletan, et pidin leiutama nippe, kuidas asju seletada. Kui neile jäi midagi arusaamatuks, proovisin teisiti. Minu arvates oli see tulemuslik ja ka protsess ise oli tore.
Tänan Reet Trumm vapruse eest laste kõigi ja kõige eest kõnelda,ettepanekuid teha uuteks algusteks!
Jaa me vajame tulevikus julgeid ja hakkajaid kodanikke.
Lapsed tõesti ei saa raisata enam aega.On aeg inspireerida lapsi elule-õpingutele,muutustele,vastutusele iseendas,loomingulisusele-erinevatele võimalustele.Anname lastele võimaluse lõpuks ometi tõeliselt kaasa rääkida.
Nendel,kellel igav tunnis ja asi justkui selge on imepärane võimalus aidata neid,kellel erinev individuaalsus ja “reega poolel teel:)”mitte aeglasem,ega “2”-mees.Siiani oleme jaganud palju hinnanguid,sellega külvanud palju alaväärsust,valehäbi ja muid hirme.Ees on palju tööd aga me oleme selleks valmis:)
Soojust hinge ja palju armastust
sellel vapral teekonnal.
Param Simran Kaur