Õpime ökoloogiliselt mõtlema!
Kultuuri saatuse määrab see, et mõttelaadile jääb võim faktide üle. Nii ütleb Albert Schweitzer, üks säravamaid ökoloogilise mõtteviisi esindajaid oma raamatus „Aukartus elu ees”. Ta rõhutab, et sõidu lõpptulemus ei sõltu sellest, kas laev liigub kiiresti või veidi aeglasemalt, kas ta sõidab purjede või auru jõul, vaid sellest, kas ta hoiab õiget kurssi ja kas tüür on korras.
Kas Eesti ühiskonnas on kurss ja tüür looduskeskkonna, ühiskonna ja kultuuri jätkusuutlikkuse osas korras? Kuidas me säästvat ehk jätkusuutlikku elu- ja mõtteviisi üldse mõistame? Kahjuks peetakse säästva ehk jätkusuutliku arengu all tavaliselt silmas üksnes looduskeskkonda – jälgitakse ainult mõiste ökoloogilist mõõdet. Tegemist on aga palju keerukama valdkondadeülese kontseptsiooniga − ühiskonna, kultuuri ja ka looduskeskkonna säästva kasutamise juurest jõuame kiiresti inimese, hariduse, väärtuste ja eetika juurde.
Tasapisi hakatakse ka Eestis säästvat arengut ehk jätkusuutlikkust senisest laiemalt mõistma. Möödunud kevadel alustas TLÜ ökoloogia instituudi juures tegevust säästva arengu hariduskeskus, mis edendab säästvat arengut toetavat haridust, sealhulgas kõrgkoolis. Õppe- ja teadustöö ning täienduskoolitused on kolm põhisuunda, mille ümber keskuse tegevus koondub.
Jätkusuutlikkuse väljakutsed hariduses
Rea Raus: Naasmine inimese loomuliku väärtussüsteemi ning tasakaalustatud eluviisi juurde tähendab tõsist väljakutset kogu meie haridussüsteemile, aga ka kodudele.
Mis on praeguse haridussüsteemi väljakutsed jätkusuutliku arengu kontekstis? Carlos Moreno kirjutab Eesti Päevalehes (25.11.2013) et 19. sajandil loodud üldharidussüsteem ei toeta kriitilist mõtlemist ega soosi selliste eetiliste väärtuste arengut, mis toetavad jätkusuutlikkust. „Elukestva õppe strateegia 2020” käsitleb oma eesmärkides ainult õpet, kuid ei keskendu kasvatusele laiemalt. Samas kujuneb just kasvatuse abil inimene eetiliseks, kultuurseks ja harituks – säästvaks.
Kuidas kasvatada inimest, keda jätkusuutlik ühiskond vajab? Alustada võib sellisest lihtsast asjast nagu ökoloogiliselt puhta toidu tarbimine. Praegu teeb seda vähemus, ehkki see on oluline samm tervema ja jätkusuutlikuma inimpõlve poole. Ökotoidule üleminek kodus, lasteaias, koolis suurendaks ökoloogiliselt mõtlevate inimeste hulka ja nii muutuks kogu ühiskond. Laps, kes puutub maast madalast kokku ökotoidu ning selle kasvatamisega, tegutseb täiskasvanuna ka muudes valdkondades säästvalt, näiteks ökoloogiliselt mõtlevale ettevõtjale on vastuvõetav ka sotsiaalne ettevõtlus jms. Seda, kui oluline on keemia- ja lisaainetevaba toit, pole tänapäeval vist vaja enam pikemalt põhjendada.
Sellest tulenevalt ei jää meil üle muud, kui revideerida väärtushinnanguid, millele läänelikud tarbijaühiskonnad on üles ehitatud. Armutu konkurents, üha kasvav ebatervislik ja raiskav tarbimine, loodusressursside ja inimeste ärakasutamine ainult majandusedu ja suuremate kasumite saamiseks ei taga jätkusuutlikkust. Seda ei taga ka haridussüsteem, mis näeb oma peamise ülesandena ettevõtetele vajaliku tööjõu ettevalmistamist. Naasmine inimesele loomuliku väärtussüsteemi ning tasakaalustatud eluviisi juurde tähendab tõsist väljakutset kogu meie haridussüsteemile, aga ka kodudele.
Muutused kutsub ellu õpetaja
Õpetaja on see, kes ise muutudes annab järgmisele põlvkonnale edasi uusi, jätkusuutlikku maailma toetavaid väärtushoiakuid. Õpetajale ei ole jätkusuutlikus arengus midagi uut, pigem on tegemist naasmisega terve talupojatarkuse ning tervikliku ja loomuliku hariduse juurde.
Stephen Sterling (2001) on võrrelnud mehhanistlikku ja ökoloogilist mõtteviisi hariduses. Esimene seab esikohale õppija ettevalmistamise majanduses osalemiseks ja tarbimiseks, teine rõhutab vajadust olla hooliv ja säästev inimene. Kui mehhanistlik haridus väärtustab õppija intellektuaalseid võimeid, siis ökoloogilise mõtteviisi kohaselt on inimene hoopis keerulisem tervik, kelle puhul tuleb lisaks intellektile väärtustada ka loovust, intuitsiooni, vaimsust, eetilisust, inimese terviklikku potentsiaali eneseteostuseks, aga ka Maa kaitsmiseks ja hoidmiseks.
Ökoloogiline mõtteviis eeldab interdistsiplinaarsust, eri valdkondade seoste mõistmist. Kuidas selleni jõuda? Hea näide on Findhornis Šotimaal loodud õppevahend EcoKit, mis koosneb mitmest akvaariumist, päikesepaneelist ja paljudest muudest elementidest. EcoKitis toimivad terviklikud isereguleeruvad ökosüsteemid ja seda õppevahendit kasutatakse paljudes Šotimaa koolides ainetevahelise integratsiooni suurendamiseks. Näiteks valguse teemat õpitakse Findhornis draamakunsti, poeesia, füüsika ja keemia, ajaloo ning bioloogia kaudu, kasutades sealjuures Ecokiti.
Meil pole vaja rohkem meetodeid, tehnoloogiaid, instrumente, „asju”, meil on vaja naasta olemuslike küsimuste juurde. Üha keerukamate tehnoloogiliste vidinate, meetodite ja abivahendite kaskaad hariduses ei tohi olla eesmärk omaette (nagu aeg-ajalt paraku on). Peame tulema tagasi inimeseks olemise, hoolivuse, mõistmise, koostöö ja kogu meid ümbritseva hoidmise juurde. Ilmselt on paljud õpetajad seda arusaama oma hinges tunnetanud ning jaganud. See peab saama aga ka haridussüsteemi ja kogu ühiskonna eesmärgiks, et meie rahvas, riik ja kultuur võiksid kesta.
Kokkuvõtteks
Muutuste vajadust hariduses käsitlevad mitmed autorid, näit Cortese (2003) rõhutab vajadust integreerituma, interdistsiplinaarsema ning koostöisema mõtteviisi järele. Tõeline integratsioon on inimese ja looduse harmoonia. Õpetamine, õppimine, kasvatus ja teavitamine on harmoonia saavutamise vahendid. Seda tuleb arvestada ka õppeainete integreerimisel. Meie praegune haridussüsteem on pahatihti fragmenteerunud ning liialt konkurentsile orienteeritud. Muutusi viime alatasa ellu kui projektipõhiseid äriplaane, unustades, et kvalitatiivsed muutused toimuvad eelkõige inimeses ja inimese kaudu.
Ka käesolevas artiklis muutustest rääkides ei pea me silmas mitte ainult uusi administratiivseid korraldusi, vaid eelkõige neid, mis leiavad aset igas ühes meist.
—
Soovitav lugeda
• Bowers, C. A. (1995). Education for an Ecologically Sustainable Culture. Rethinking Moral Education, Creativity, Intelligence and Other Modern Orthodoxies. State Univeristy of New York Press.
• Cortese, Anthony D. ( 1999) Education for sustainability: The university as a model of sustainability. Second Nature, Inc.
• Huckle, J. (1993). Environmental education and sustainability: A View from critical theory.Environmental Education: A Pathway to Sustainability. Toim Ed. J. Fien. Deakin University.