Pisut teistsugune seitsme venna lugu

Mõni raamat puudutab rohkem kui teine. Mõni raamat sisaldab rohkem kui teine, olgugi et lehekülgede arv võib olla sama. Mõni raamat poeb hinge ja uuristab sinna endale sügava salajase käigu, teeb südamesse koopa ja jääb sinna elama, erinevalt mõnest teisest, millele enam kunagi ei mõtle.

See oli esimene mõte, mille tõi mulle pähe siinne, prantsuse tunnustatud lastekirjaniku lugu, mis kuulub mõistagi nende esimeste ja meeldejäävate hulka. See kõneleb katkendlikult seitsme venna kodust põgenemise loo. Räägib läbi eri inimeste silmade, eri stiilides, jupikaupa, kergitades katet kord siit-, kord sealtpoolt nurgast. Ainulaadne, pidevalt vaatenurki vahetav, kuid ometi (krono)loogiliselt jooksev lugu haarab üleni endasse. Tegelikult on see seitsme venna põgenemislugu sama hästi hoopis lugu ühest vennast, noorimast, aga nutikaimast, kellele meeldib õppida, aga kelle talumehest isa seda ei soosi. Kuigi raamatu osade sissejuhatavad tsitaadid pärinevad Charles Perrault’ „Pöialpoisist”, toob see lugu meelde veel nii mõnegi muinas- ja muidu jutu nii mitmeltki maalt, alustades Loll-Ivanist, kelle vastandiks siinset peategelast Yanni võib pidada, ning lõpetades Aleksis Kiviga. Siiski – see raamat on nii oma sügava allteksti kui ka loo sisu ja vormi poolest rohkem ikka noortele kui lastele, mida märgib ka kaanel olev vanusemärge 10+. Ütlemata ei saa jätta, et Indrek Koffi tõlgituna ja Rein Põdra toimetatuna on selle raamatu keeleline tulem suisa nauding.