Raamat, mis elustab nõukaaja mälestusi
Ajakirjanik Ene Pajula on kirjutanud raamatu „Olin Kuueteistkümnene”, mis lõpeb mälestustega kuldsetest kuuekümnendatest – ilusast ajast, mil ilmus Mati Undi „Hüvasti, kollane kass”, mil ajakiri Noorus avaldas kooliõpilase Hallar Linnu jahmatavalt ausa dokumentaaljutustuse oma koolist.
Sellessamas Nooruses ilmus ka Ene Pajula (tollal Ene Jermakov) laineid löönud jutustus „Olin kuueteistkümnene”. Pealkiri, mis seostub minul millegipärast toona asutatud Noorsooteatri ja kogu selle võitleva vaimuga. Mäletan, kuidas mind 1960. aastatel üllatas, et keskkooliõpilased kirjutasid realistlikke jutustusi ja isegi täispikki raamatuid. Olime ju õpilastena harjunud mõtlema, et kirjanik on vanem seltsimees, kes õpetab noorematele täiuslikku elu. Ja siis äkki kirjutasid ebatäiuslikud kooliõpilased hoopis oma ebatäiuslikust elust, kusjuures täiesti loetavalt. See oli suur pööre.
Aga ta oli mu pinginaaber!
Ene Pajula on mu eakaaslane, mis teeb tema raamatu mulle mõnevõrra põnevamaks kui nendele, kes kuldsetest kuuekümnendatest midagi ei tea. See tähendab, et „Olin kuueteistkümnene” ei puuduta mind ainult kirjandusteosena, vaid väga isiklikult. Nagu ka Mihkel Muti „Mälestused”, mida lugedes avastasin korduvalt, et ma ju tunnen neid inimesi, kellest ta kirjutab. Blondi tenniselootusega, keda Mutt mainib, istusin samas pingis! Ja selle tuntud tõlkijaga käisin koos prantsuse keelt õppimas.
Täpselt samasugune „lisaväärtus” on Ene Pajula raamatul. Lõin selle juhuslikust kohast lahti ja lugesin sealt nagu tellitult, et Jaak Tamm, endine Tallinna linnapea, oli Ene Pajula klassivend. Aga mina elasin Tartus ülikoolis õppides Jaaguga samas ühikatoas! Ja hiljem töötasin temaga koos Eesti NSV esimeses väikefirmas, ehitusfirmas, mis kandis nimetust Kodamu. Nüüd loen Ene raamatust, et Jaak pidi lapsena teistest varem tuppa minema, sest tal oli kodus keskmisest kõvem kord. Enest meil Jaaguga kunagi juttu ei olnud, meie rääkisime sotsioloogiast ning poliitikast.
Lõin raamatu lahti teisest kohast ja lugesin sealt Aili Aarelaiust, kes hiljuti meie hulgast ootamatult vara lahkus. Ailit nägin omal ajal peaaegu iga päev ülikooli peahoone „seminarka” raamatukogus. Uudis oli mulle aga see, et Aili oli olnud koos Enega lastelehe Säde ühiskondliku toimetuse juhtivaid tegelasi ning et lisaks lõid Sädemes õpilastena kaasa Leelo Tungal, Imme Viidalepp, Ants Reinmaa, Enn Karu – anne avaldubki juba koolipõlves. Tõeliselt üllatunud olin aga siis, kui lugesin ühest Ene klassiõest. Kui otsisin endale pärast ülikooli lõpetamist Tallinnas elamispinda, ei puudunud palju, et tolle ema oleks võtnud mind oma korterisse üüriliseks – kuni tütar Tartu ülikoolis õpib. Sellest võimalusest ma siiski loobusin. Tuttavad ütlesid tollal, et sellel tüdrukul on elav fantaasia. Nüüd lugesin Ene raamatust, et seesama sõbranna helistas talle öösiti, sest pelgas vaime ja viirastusi. Olgu mainitud, et kõnealust klassiõde pole ma tänaseni kohanud ja minule on ta jäänudki huvitavaks legendiks.
Äratundmisrõõmu pakuvad raamatus ka katkendid, kus on juttu Ene kui koolilapse kokkupuudetest Kalmer Tennosaare, Georg Otsa, Harri Vasara, Viive Ernesaksa, Uno Loobiga. Ene klassivennale Neeme Loobile kirjutasid õpetajad tihti märkusi ja kutsusid tema isa kooli. Ene arvates polnud Neeme käitumisel viga midagi, lihtsalt noored naisõpetajad tahtsid legendaarse Uno Loobiga lähemalt tuttavaks saada.
Nõukogude „Kevade”
„Olin kuueteistkümnene” annab rohkesti detaile 1960. aastate ja varasema kohta. Aga millegipärast meenub seda raamatut lugedes ka Oskar Lutsu „Kevade”. Võib-olla autori huumorisoone pärast. Tal on seal palju paunverelikke juhtumeid. Samas on Pajula Paunvere siiski n-ö Nõukogude Paunvere. Seal peetakse klasside sotsialistlikku võistlust. Kantakse „kaltsu” kaelas. Sunnitakse lapsi komsomoli astuma. Ühe telesaate eel märkab Ene, et programmis on tema nime ette ilmunud sõnapaar „kommunistlik noor”, ehkki ta pole komsomoli astunud. Üsna iseloomulik tollasele ajale oli ka see, et tõusev täht Toomas Tromp (pildil vimpli kõrval paremal) oli veel õpilane, kuid ühtlasi juba ka kooli pioneerijuht – ideoloogiatöötaja. Nõukogude Paunvere tunneme ära sellestki, et rohkesti on juttu Arteki pioneerilaagrist, kuhu Ene Pajula eesrindliku õpilasena pääseb. On veel peatükid pronkssõduri juures valves seismisest ja Nikonovi ausamba rüvetamisest klassivendade poolt. Ja siis hoiatus, et sooja radiaatori ääres seistes kuivab seljaaju ära – seda räägiti tollal vist igas koolis.
Esimene ja teine armastus
Ene Pajula kirjutab ka armastusest. Kolmandas klassis meeldib talle üks poiss, kellel on ilusad lühikesed püksid ja pikad pruunid sukad, mida hoiavad üleval tripid. See armastus läks varsti üle. Aga viiendas klassis on Ene uuesti armunud ja koguni pooleteiseks aastaks – korvpallurisse. Ta läks varem võistlustele ja tuli sealt hiljem ära, et saaks oma salaarmastatut rohkem näha. Korvpallur ei saanud sellest midagi teada. Ja jumal tänatud, märgib Ene nüüd. Algklassides tuli Ene kooli nii, et tema kõndis ühel pool tänavat ja Eiki Nestor teisel pool. Nad tulid koos kooli, kuid ei rääkinud teineteisega kunagi. Isegi ülimalt arglik Arno Tali rääkis Raja Teelega! Armastust on selles raamatus veelgi – uus pioneerijuht tegi pulmad. Ja lisaks avastasid õpilased, et üks 40-aastane õpetaja (muldvana) hakkas mingi mehega kohtamas käima ja lõpuks abiellus temaga. Õudne!
Kui raamatule midagi ette heita, siis võib-olla seda, et autor piirdub ainult ja üksnes oma isiklike lapsepõlvemälestustega. Ehk oleks tasunud sirvida ka vanu ajalehti, istuda mõne nädala raamatukogus, et tolle aja kohta ka lapse pilgust tugevama üldistusjõuga kujundeid leida. Siis pakuks raamat ehk rohkem huvi nendelegi, kellel isiklik kontakt tolle ajaga puudub. Samas on raamat oma praeguses stiilis puhtalt välja peetud.