Sees või väljas? Vaade teispoolt piiri

21. veebr. 2014 Mari Klein - 1 Kommentaar

Prantsusmaal elava eestlanna Katrina Kalda raamat võimaldab pilguheitu nii Nõukogude-aegsele elule Eestis kui ka eestlase elule võõral maal. Välisleedulanna Ruta Sepetys on kirjutanud raamatu, mis kroonib küüditamismemuaarid ning ületab Oksaneni. Ühtaegu ängistavad, kuid harivad ning ajalooliselt olulised proosateosed on mõlemad.

„Jumalate aritmeetika” käsitleb eesti naise elu võõral maal, sealjuures kahel eri ajastul ja paigas: küüditatuna Siberis ning põgenikuna Prantsusmaal. Pealiiniks on Pariisis elava noore naise meenutused ja mälestused, sageli painavad ja rusuvadki, oma lapsepõlvest Eestis, põgenemisest koos emaga Prantsusmaale ning võõrale maale enese sisseseadmise raskustest.

Kirjutaja on kasvanud kaugel iseseisvaks, aga kaugeltki mitte kergelt ja katsumusevabalt. Lahkunud alles värske iseseisvuse hakul, on tema lapsepõlve kodumaa juba mõne aastaga kiirelt minevikku kadunud ning selle detailne kirjeldus on tulevastele põlvedele küllap tähelepanuväärse ajaloolise väärtusega.

Minategelase Eesti-olu keskpunkt oli suur korter, kus elu kulges võimuka vanaema taktikepi all, mis juhatas lisaks suurtehasele ka kõigi kolme poja pereelu. Kirjutaja isa, pere vanim poeg Juhan, sündinud enne sõda, ametilt viiulimängija, peeti sootuks erinevaks oma kahest nooremast vennast.

Põhiliini katkestavad kirjad, mis on saadetud aastatel 1945–1946 kodumaale Siberist ja milles tuntakse muret kadunud pisipoja Johannese pärast. Kuigi vastuseid ei ole ära toodud, avaldab saatja igas sõbrannale saadetud kirjas sügavat tänu selle eest, et too poisi päästis.

Et kas? Juhan? Või Johannes? Mine tea. Kirjade leidmise ajaks pole enam kelleltki küsida. Selle filosofeerivas stiilis kirjutatud teose tonaalsust tabada ei ole alati lihtne. Aga ridade vahelt võib välja lugeda viite sellele, et maailm ei ole mustvalge ja roosatav taevas võib tähendada ühtaegu nii päikeseloojangut kui ka -tõusu, mis mõnele elule mõtte annab ning mõne seisukoha hoopis pahupidi pöörata võib. „Kuid kas suudaks inimolendid oma naeruväärsete rehkendustega lahendada jumalate võrrandeid,“ mõtiskleb autor ise leheküljel 154.

Katrina Kalda teise proosateose stiil on samavõrd tabav ja halastamatu, terav ja täpne kui esimesel, mille eest ta pälvis Prantsusmaal kirjanduspreemia.

Ruta Sepetys "Hallaaegade algus" (Tammerraamat)

Ruta Sepetys “Hallaaegade algus” (Tammerraamat)

Küüditamisele konkreetsemalt keskendub leedulanna Ruta Sepetyse raamat „Hallaaegade algus”. See on ilukirjanduslik, aga ilustamata versioon paljudest Eestiski ilmunud memuaaridest, samm edasi Sofi Oksaneni süžeest.

Nõnda ühest ülevaadet, mis maaliks proosaliselt realistliku tervikpildi ka põlvedejärgsetele lastele, me raamaturiiulitel seni veel ei ole. See ei ole vaid jutustus ega tagasivaade, need ei ole memuaarid ega fiktsioon. See on kunstiline tervik. Üks lugu ühes pro- ja epiloogi, põhjuste ja tagajärgedega. Napisõnaline, aga veenev. Lausetega, mis niidavad jalust nagu tuuleiilid lumises taigas ning matavad hinge nagu liivatorm.

„Hallaaegade alguse” minajutustaja on 15-aastane leedu tütarlaps, kelle isa oli Vilniuse ülikooli rektor. Jutustus, milles peategelasteks saavad minajutustaja kõrval ka tema väike vend ning ema, saab alguse päevast, mida on osatud karta ja ometi loodetud mitte tulevat. Päevast, mil maailm muutub. Igaveseks.

Lugu kulgeb koos mõningate tagasivaadetega edasi nii kronoloogiliselt kui ka füüsiliselt, kirjeldades tuhandete kilomeetrite pikkust sunnitud rongisõitu, saabumist ja kohanemist, kohtumisi ja kaotusi, olmet ja olustikku, nälga ja nägemusi. Keerutamata ja kontsentreeritult. Nõnda kontsentreeritult, et lugejas tekib tänulikkus peatükkide võimalikult limiteeritud pikkuse eest. Aga veel suurem tänulikkus selle kirjapanija ees, kes sarnaselt Katrina Kaldaga elab väljaspool kodumaad.

Ka see teos viitab sellele, et ühe säästmine (perekonnas) võib tähendada teise kaotust, mille nimel tuleb loobuda paljust, loobuda kõigest, olgu teadlikult või mitte. Meie kaasaegses keskkonnas sääraseid lugusid lugeda ja kuulata, kiirustamata, on järjest keerulisem, sest maailm muutub ja mõistmine eeldab kogemist. Üha sagedamini tuleb lugedes peatuda ja meenutada, et see ei ole kõigest üks film või fiktsioon paljude seas. Seda raskem on edasi lugeda. Ja ometi saab üha kindlamaks teadmine, et sääraseid lugusid on tarvis, ning on karjuvalt kahju, kui need kaovad krimkade kõrval puutumatult kultuurilukku.

„Hallaaegade algust” võiks nimetada temaatiliseks tähtteoseks, mis võiks olla ka meie koolide soovitatava kirjanduse nimekirjas, sest oma küüditamis- või sellest pääsemise lugu on praktiliselt igal eesti suguvõsal. Ükski neist pole teistest vähem oluline, aga igaüks on isesugune. Ja sageli ei adutagi, et selle algus ja lõpp ei ole alati üheselt selgeks joonitavad ning ühele õudusele võib järgneda uus ja hullem. Siinne raamat tekitab ühtekuuluvustunnet ka teiste balti rahvastega, sest sageli ei anna me endale aru, et see taak, mida me kanname, ei ole ainult meid eristav, vaid ühendab meid paljude teistega.

Me ei saa valida aega, millal sünnime. Me ei saa läbi elada seda, mida meie esiemad. Me ei saa neid enam aidata. Aga me saame lugeda, millist elu elasid nemad. Me saame austada nende mälestust. Ja uskudes uskumatuna tunduvat, väärtustada seda, mida vähem kui sajandi tagused emad laste päästmise nimel on kogema pidanud. Aeg on teine, väärtused ja võimalused erinevad. Kuid ei tasu unustada, et olemasolevaid väärtuseid hinnatakse ometi just ajalooliste alusel.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Sees või väljas? Vaade teispoolt piiri”

  1. Danute Giraite ütleb:

    On tõlgitud leedu keelt mitte osava ja võõraid fakte kompileerinud ameeriklanna, leedu nimega Šepetys kirjutis, mis meenutab väga Oksase “Puhastuse” juhtumit, kuigi Oksasel on väga hea raamat, autentseid autori elamusi kujutav romaan “Stalini lehmad”. Leedu kirjanduse valdkonda see raamat ei kuulu (vähemalt nii väidavad meie kriitikud), nagu Oksase oma pole ju eesti kirjandus, olgu et Eestist kirjutatud. Leedus on nii palju häid autentseid mälestusi, nagu nt. Eestis Imbi Paju raamat oma pere tragöödiast, kuid eestlased ikkagi suutsid valida noore ameeriklanna raamatu, mis on lauskunstlik – nagu need ameerika mängufilmid Baltimaade sovietiseerimisest – ja inglise keeles kirjutatud, st. inimene pole Leedus elanud ega asju õieti möistnud/tundnud. Lihtsalt matkib Oksaneni. Meil oli palju diskuteeritud selle raamatu üle, et ehtsate mälestuste ja ehtsa kirjanduse asemel Läänemaailm valib ingliskeelset, kergelt söödatavat rahvatragöödia variandi, aga eesti kirjastaja oleks võinud olla kõrgemal sellest primitiivsest plangust. Ja et sellist sööda veel koolilastele pakkuda…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!