Siin- või sealpool piiri?

21. veebr. 2014 - Siin- või sealpool piiri? kommenteerimine on välja lülitatud

Eelmisel nädalal kirjutas Virve Liivanõmm murest tänapäevase riigi ja noorte perede pärast. Kuigi ea poolest lahutab meid Virvega hulk aastakümneid, on meie hirm ja hingevalu oma rahva pärast üsna samasugune. Just nii, nagu on küllap ka meie vahepealsete aastakäikude kolleegidel. Isegi kui me seda üksteisele alati öelda ei oska.

Kui Eesti taas iseseisvus ja kaugelt koju igatsenud siia jõudsid, räägiti palju nende pettumusest – neid ei võetud omaks ja siinne elu oli teistsugune, kui nad olid arvanud. Väiklasem, egoistlikum, vähem isamaaline. Siinolnud jälle arvasid, et õiged eestlased on need, kes pidasid vastu ning elasid siin ja praegu üle selle halli aja, kes hoidsid kätt kodumaa pulsil otse sündmuspaigal, kannatades kõik need aastad sihvkakoori trepikojanurgas ja sibulalõhna koridoris, saamata osa „roosamannast” teisel pool vett. Taustakogemus ja kasvutingimused olid olnud niivõrd erinevad, et ühist keelt leida oli keeruline.

Eelmisel nädalal andis üks mu hea kursaõde teada, et kavatseb kolida teisele poole suurt vett. See tabas mind taas ehmatusena – ta on ju ometi eesti filoloog, kuidas ta võib, just meie peaksime olema viimased laevalt lahkujad, mõtlesin. Nähes esmalt vaimusilmas taas seda mammonaelevanti, kes ikka keset tuba seisab. Aga ühtäkki mõistsin, et iga minek on iseasi. Ja mõni minek võib olla päris suur asi. Näiteks see, kui minnakse teise riiki õpetama oma emakeelt, just nagu plaanib tema. Ja teevad juba paljud, sealhulgas minugi kursaõdesid. Tänasestki lehest leiab loo, kuidas tähistatakse Eesti Vabariigi aastapäeva välis-eesti koolides. Aga selleks on vaja inimesi, kes seal kaugel seda organiseeriksid, seal õpetaksid.

Tartu ülikooli professor Birute Klaas-Lang, kes teisipäeval peab rahvusraamatukogus avaliku loengu eesti keele võimalustest välismaal, on öelnud, et mida rohkem on maailmas kohti, kus õpetatakse eesti keelt ja välismaal inimesi, kes meid teavad ja tunnustavad, seda tugevam on meie riigi julgeolek. Me anname maailmale teada endast. Ja kindlustame sellega pisut oma riigi kestmist.

Selles kontekstis on samuti tähelepanuväärne, et tänasel raamatuküljel käsitletavate, lähemat ja kaugemat ajalugu puudutavate, hingega kirjutatud raamatute autorid ei ela oma kodumaal, aga kirjutavad sellest.

Tõtt-öelda on ehk kaugelt vaadates mõnikord lihtsamgi terasid sõkaldest eraldada. See mõte on pisut patune, aga ehk ongi võimalik oma lastest tänapäeval paremad eestlased – sellised, kelle üle oleksid uhked meie vanavanemad – kasvatada just välismaal. Seal, kus on üks eesti kool, üks eesti maja ja selts, vähem valikuvariante, suurem suhtlus ja ühine eesmärk, mis seob. Seob rohkem kui kodumaised kaklused koolikohtade või käekottide pärast. Eesti on tapluste tallermaa ikka veel, tänapäeval õnneks (?) mentaalsemalt, aga seda murendavamalt.

Tegelikult oleme ju kõik ühtmoodi eestlased – need, kes on siin; need, kes lähevad ära, ja need, kes tulevad tagasi. Nii nagu hoidsid omaaegsed põgenikud välismaal eestlust ja talletasid meile mälestusi noil pikkadel valusatel aastakümnetel, nii annavad oma panuse eestluse säilimisse ka praegu paljud minejad.

Kuigi eks alati tasub meeles pidada, et minemine ei ole lihtne ega lahenda siinseid probleeme – need jäävad kellegi teise kaela, kelle rahvuslik õiglustunne ei ole ehk nii tugev. Ja minna kaugelt kumava oaasi pärast pole siiski õige, sest kuigi see võib näida ahvatlevam ja rohelisem kui kodune pori, on see mõnikord vaid miraaž, mille alles aastakümnete pärast ilmneda võivast värelevast käegakatsutamatusest võivad rääkida paljud. Eelkõige need, kellel ei olnud võimalust tagasi tulla ja kes maksid selle eest ränka hinda kõrinööriva koduigatsuse näol, mis leevendust ei leidnudki. Aga neil ei olnud valikut. Meil on.

Pisut pidujuttu ka. Pühapäeval peeti Estonia kontserdisaalis Miina Härma 150. sünniaastapäeva. Kontserdiga, mis oli võrreldav minilaulupeoga. Nii esinejate hulga, repertuaari kui ka meelsuse pärast. Seal tajusin üle tüki aja seda tunnet, mis valdab mind tavaliselt laulupidude lõpus: et hing on ühtne ja siht silme ees selge – olla eestlane. Minu jaoks oli rõõmustav, et see tunne ei vaja lauluväljakut ja -kaart ega isegi mitte lauljate seas olekut. Järelikult on ta ikkagi meis endis, mitte välistes tegurites. Lihtsalt inimesi on tarvis, oma inimesi, kellel on sarnastest kogemustest lähtuvalt sarnane maailmavaade.

Esmaspäeva varahommikul viin oma kolmeaastase poja Toompeale lippu heiskama. Ta läheb sinna juba kolmandat korda, aga tõenäoliselt on see esimene kord, millest ta tulevikus midagi mäletab. Ja ükskõik milline ja kus veedetud saab olema tema elu, säärastel mälestustel võib olla määrav tähtsus. 24. veebruari varahommik Toompeal on natuke nagu lauluväljak peo ajal – seal valitseb samalaadne ühtekuuluvustunne, mis mõneks ajaks sihi silme ees jälle selgemaks seab. Eelmisel aastal näiteks kohtasin seal meie tollase beebikooli õpetajat Rocca al Marest. Ja see andis mulle lapsevanemana Eesti haridussüsteemi õigesse suunda kulgemisest suurema kindlustunde kui mis tahes reform.